Pilk nurga taha

Presidendivalimistest kõrvale jäetud Aleksei Navalnõi selja taga on sadu tuhandeid pooldajaid. See on Venemaa nüüdisajaloos ülitähtis tõsiasi.

MIHHAIL TRUNIN

Käesoleva kirjutise teema ei ole kuigi lõbus. On ju selge, et Venemaa presidendivalimistel 18. märtsil ei ole midagi lõbusat oodata. Alustagem kas või nende valimiste ettevalmistamisega seotud kurioossetest uudistest: näiteks keeldus Venemaa keskvalimiskomisjon 10. jaanuaril registreerimast viit üksikkandidaati riigi presidendi ametikohale. Nende hulgas, kellele ära öeldi, on mees nimega Tristan Prisjagin (peaaegu täielik kokkulangevus Sirbi filmirubriigi toimetaja nimega on juhuslik!), kes nimetab end „kommunistiks Ühtsest Venemaast“ ja lubab muu hulgas värssides (sic!) „taastada NSV Liidu“.1 Kahju, et siinkohal ei ole võimalik härra Prisjagini poeetilisi katsetusi tsiteerida – kardan, et tõlkes näiksid need kogu oma koomilise andetuse juures neutraalsed.2

Kohe järgmisel päeval kohtus Vladimir Putin Venemaa trükimeedia ja infoagentuuride juhtidega. Ajalehe Kommersant peatoimetaja Sergei Jakovlevi küsimusele, kuidas hindab härra president olukorda, kus üksikkandidaat Aleksei Navalnõi registreerimisest keeldumisele tuli kriitikat USAst ja Euroopa pealinnadest, vastas Putin: „See tegelane, keda te mainisite, ei ole ju ainus, keda valimistele ei lubatud. Mispärast teisi ei nimetata? See räägib nähtavasti Ameerika administratsiooni eelistustest [—], räägib sellest, keda nad tahaksid Venemaa poliitikavaldkonda edutada.“3 Isegi see, kes ei ole tuttav Venemaa poliitilise olukorraga, mõistab, et kui asendada siin Navalnõi nimi (mida Putin kunagi välja ei ütle) Tristan Prisjagini omaga, tekib olukord nagu mõnes Saltõkov-Štšedrini või Ilfi ja Petrovi följetonis.

Igas naljas peitub aga terake tõtt. Carnegie Moskva keskuse ajakirjanik Andrei Kolesnikov juhtis teatava irooniaga, kuid sealjuures täiesti tõsiselt, tähelepanu sellele, et samal ajal kui „Tristan [Prisjagin] uneleb NSV Liidu, riikliku plaanikomitee, riigipanga, rahvasaadikute nõukogude ning 1952. aasta NLKP põhikirja taastamisest [—], viib täpselt sedasama kõige elava riigistamise ja märksa arhailisemate põhikirjade juurde tagasipöördumise programmi praktikas ellu Putin“.4 Seejärel ilmus järjekordne poolkoomiline uudis: „Google’i otsingus näidatakse päringu „presidendivalimised Venemaal“ sisestamisel ekraani paremas osas lühikest teadaannet hääletamistulemuste kohta. Valimiste võitjaks nimetatakse selles uudisplokis Vladimir Putinit, kuigi valimisteni on jäänud veel kaks kuud.“5 Tõsi, ligikaudu tund pärast selle uudise ilmumist internetti parandas Google vea oma otsingus.

Venemaa president Vladimir Putin Kiievi suurvürsti ja ristiusustaja Vladimir Püha monumendi (autorid Salavat Štšerbakov ja Igor Voskressenski) avamisel 4. novembril 2016 Moskvas. www.mos.ru / Wikimedia Commons

Tahes-tahtmata tuleb meelde vene poeet Lermontov: „See kõik oleks naljakas, kui poleks nii kurb …“ Kogu see meeletus ju Venemaal tõepoolest toimubki. Repressiivseid seadusi rakendatakse aktiivselt, propaganda petab inimesi. Sealjuures – võin viidata omaenda kogemustele – külastatakse Venemaad meelsasti. Veel enam: olles Eestis, jälgin regulaarselt Venemaa uudiseid, püüan lugeda ühiskondlik-poliitilist ja majanduslikku analüütikat ja, ütlen ausalt, haaran tihtipeale toimuva pärast peast kinni. Kui aga jõuan Venemaale (viimati käisin seal möödunud aasta lõpus), siis ma sealseid uudiseid peaaegu ei jälgi. Mitte seepärast, et kohapeal kaob mul huvi ümbritseva elu vastu. Pigem käivitub mingi enesekaitsemehhanism: et elada Venemaal, peab olema veidi naiivne (isegi „veidi nõrgamõistuslik“!), veidi vapper ning muidugi peab olema häid sõpru. Näib, et just nii jäävad Venemaal ellu vähegi adekvaatsed inimesed.

Seepärast ei ole näiteks arutlemine Putini isiku üle enam ammu kellelegi huvitav6 (erinevalt Navalnõi isikust). Vanema põlvkonna esindajad, kes on elanud Nõukogude Liidu ajal, mäletavad toonasest täpselt sedasama (erinevus Putini ja Nõukogude režiimi vahel on samuti oluline, kuid praegu ei hakka ma sellese süvenema): ühelt poolt tüütu nukker argipäev, teiselt poolt kindel äratundmine, et see on igavene. See kajastub muu hulgas Jossif Brodski tuntud värssides: Kohvik. Bulvar. Sõbratar õla najal / Kuu, paralüütiline nagu su peasekretär.7 Inimesed on lihtsalt kaotanud lootuse ning uudis Putini järgmise presidendiaja kohta ei olnud kellelegi uudis. Siin saavad aga alguse huvitavad üksikasjad.

Tuletagem meelde 2011. aasta septembrit, kui rahval oli veel lootus. Vaatamata tollastele ebameeldivustele ja raskustele ei olnud Venemaal aastail 2008–2011 tervikuna sellist teravat ühiskondlik-poliitilist situatsiooni.8 President Dmitri Medvedevisse sai kogu tema fiktiivsuse juures suhtuda kui elavasse inimesse ühes kiindumusega tehnikavidinatesse ja rokkansamblisse Deep Purple. Medvedevi üle sai isegi avalikult naerda ilma eriliste tagajärgedeta. Ja see on mõistagi väga hea ja mõistetav näiteks Eestis, kui kõrgeimat riigiametnikku peetakse samasuguseks inimeseks, kes lihtsalt on sattunud bürokraatlikku tippu. Putin on aga püha monstrum, taevani kõrguv monument, otsekui Vladimir Püha (kas see nimede kokkulangevus on ikka juhuslik?), kelle pronksi valatud kehastus kõrgub süngelt Moskva Borovitskaja väljaku kohal.

Olin täiesti hämmingus sellest, et Eesti presidendile ei olnud probleem paluda vabandust, kui uusaastaööl ei kõlanud riigi telekanalis Eesti hümn.

Nende suhete mudelit, mida Venemaa praegune võim ühiskonnale peale surub, võib nimetada paternaalseks: isal on alati õigus, ta teab paremini, mida sa pead sööma, kus pead õppima, kellega on parem abielluda ja kelleks pead sa tulevikus saama … Niisugune mudel mõistagi ei näe ette juhtide vastutust ühiskonna ees ega inimeste valmisolekut pärida neilt juhtidelt aru nende lubaduste ja kohustuste täitmatajätmise kohta.

Putinit kui tüüpilist pereisa huvitavad tegelikult vaid tema enda heaolu ja suursugusus. Kas enamik Venemaa elanikke on sellega siis tõesti rahul? Esiteks me õigupoolest ei tea seda, sest autoritaarsete režiimide puhul ei ole objektiivset sotsioloogiat olemas. Teiseks manipuleerib võim elanikega silmanähtavalt ning isegi ei eelda seejuures, et nagunii ükski idioot ei saa aru, mis ümberringi toimub. Lihtsalt alternatiivitu informatsioonipildi puhul muutubki inimene tahes-tahtmata rumalamaks ning hindab toimuvat vähem kriitiliselt. Eriti hästi on seda märgata Eestis elavate Venemaa-meelsete venelaste juures: Putin, keda nad näevad Venemaa riiklikes telekanalites, on neile karismaatiline kangelane selle sõna mütoloogilises tähenduses – seega pooljumal.

Ent sõnal „kangelane“ on ka teine tähendus. See on inimene, kes on sooritanud kangelastegusid, ütleme nii, ühise heaolu nimel. Ja niisuguseks kangelaseks on eriti tänu 2017. aastal korda saadetule saanud Aleksei Navalnõi. Kui mitte võtta arvesse seda, mida tema kohta räägib Venemaa propaganda („varas“, „kelm“, „töötab Ameerika eriteenistuste ülesandel“, „manipuleerib noortega“ jne), siis objektiivsuse nimel tuleb alustada sellest, et Navalnõile on ka palju küsimusi. Inimesed, kes mõistavad adekvaatselt Venemaal toimuvat, tuletavad Navalnõile meelde tema kunagist innustust vene natsionalismist (kuigi mitte radikaalsest) ning kalduvust silmapaistvatele meediaefektidele, mis ei jää alati süütute ohvriteta, ning tema rõhuasetust „tugeva mehe“ kujule jne. Üks selle kriitika ühiseid punkte on Navalnõi püüd anda lihtsaid vastuseid keerulistele küsimustele, mis paradoksaalselt lähendab teda Putinile. „Kes on süüdi, et venemaalased nii halvasti elavad?“ Putini vastus: välisvaenlased, sest nad kõik soovivad meile halba! Navalnõi vastus: Venemaa oligarhid ja korruptandid. Mõlemad vastused on muidugi populism. Ent siin on kaks omavahel seotud nüanssi: 1) Navalnõi (vähemalt praegu), erinevalt praegusest võimust, on valmis dialoogiks ja omaenda programmi korrigeerimiseks; 2) Navalnõi (vähemalt praegu) püüab muuta oma tegevust maksimaalselt läbipaistvaks ja avatuks, mis seab Venemaa praeguse võimu, kus kõik tähtsaimad otsused võetakse vastu suletud uste taga, ebamugavasse olukorda.

Muidugi ei saa võim selle ees silmi sulgeda. Nagu poliitikaajakirjanik Ivan Davõdov on õigesti märkinud, on meil praegu tegemist mitte ainult vastasseisuga Navalnõi-Putin, mis ilmneb selgelt opositsioonipoliitika kriitikas Venemaa presidendi kohta, vaid sõnatu vastasseisuga Putin-Navalnõi: „Putin oli sunnitud korraldama terve seeria kohtumisi noortega,9 näitamaks, et elav tulevik on tema poolel. Mõistagi oli see vastus Navalnõile [—]. Kandidaat Putini kaua oodatud ülesseadmine Nižni Novgorodis on veelgi tähendusrikkam (eliidist kaugenemine, lihtsad töömehed ümberringi, järjekordne tähtaeg rahva tahte elluviimisel jne), kuid ka sellel on Navalnõi vari. Opositsionääri miiting oli seal toimunud … mõni päev enne presidendi visiiti. Milliseid tähendusi presidendi administratsiooni tehnoloogid ja televisiooni politoloogid ka välja ei mõtleks, olles vaimustatud juhi tarkusest, ei ole kerge vabaneda tundest, et juht lihtsalt jookseb oma kriitiku jälgedes.“10

Selle loo lõpp on kahjuks juba teada: keskvalimiskomisjon keeldus Navalnõid presidendikandidaadiks registreerimast.11 Seepeale teatas Navalnõi, et tema valimisstaabid saavad „valijate streigi“ staapideks, ning kutsus üles presidendivalimisi boikoteerima. Praegu aga on tähtsam osutada asja positiivsetele külgedele. Peamine, mida Navalnõi suutis teha 2017. aastal, oli saada üle Venemaa elanike „õpitud abitusest“.12

Vene riigi peamine probleem ei ole praegu pooljumal Putin, ka mitte riigiduuma kui „hullunud printer“,13 üldine korruptsioon ega jõustruktuuride kõikvõimsus. See on nende heade ja tarkade inimeste „õpitud abitus“, kes muudkui kordavad: „Asjad on kehvad, aga mida meie teha saame!?“ Ja siis, nende endi silme all, näitab 40aastane mees, et kui sul on plaan ja kui sinu ideed on sellised, et võid enda järele tuua aatekaaslasi, ning sa ei karda, hakkab sul midagi välja tulema isegi keerulistes tingimustes, mil absoluutne võim rahvast ühtaegu hirmutab ja lummab.

Selles muide seisnebki ühtaegu poliitiline ja eetiline probleem seoses Navalnõi valimistest eelmalejätmisega. Erinevalt Tristan Prisjaginist või ka Ksenija Sobtšakist, kes esindavad ainult iseennast, on Navalnõi taga sadu tuhandeid pooldajaid üle kogu riigi (kes töötavad vabatahtlikena staapides, käivad miitingutel ja pikettides, jagavad agitatsioonimaterjale). Ja see on Venemaa nüüdisajaloo ülitähtis tõsiasi. Isegi olukorras, kus lähima kuue aasta jooksul elavad venemaalased endiselt silmitsi Putiniga.

Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand

1 https://www.svoboda.org/a/28967355.html

2 Soovijad võivad lugeda fragmente Prisjagini luuletusest: «Стихи писать я не умею, / Поэтом быть не наречен…» („Värsse kirjutada ma ei oska, / seepärast ei saa poeet olla ma…“) Davõdovi artiklis ajakirjas The New Times: https://newtimes.ru/articles/detail/139926; tekst on tervikuna Davõdovi Facebooki-leheküljel: https://www.facebook.com/ivanfdavydov/posts/1732031430193998

3 https://meduza.io/video/2018/01/11/putin-o-navalnom-tot-personazh-o-kotorom-vy-upomyanuli-on-zhe-ne-edinstvennyy-kogo-ne-dopustili; https://echo.msk.ru/blog/day_video/2127436-echo/

4 http://carnegie.ru/2018/01/10/ru-pub-75245

5 https://meduza.io/shapito/2018/01/14/google-nazval-pobeditelya-vyborov-prezidenta-rossii-nikakoy-intrigi-eto-putin

6 2012. aasta mais ehk Putini eelmise presidendiaja algul andis akadeemik Vjatšeslav Ivanov intervjuu ajakirja The New Times peatoimetajale Jevgenija Albatsile. Ivanov kahjuks suri möödunud aasta sügisel, kuid tema Putinile antud iseloomustus on aktuaalne tänini: „Tal on minu arvates patoloogiline kirg raha vastu. Mitte võimu vastu – siis oleks võimalik teha temast lihtsalt „Tema Kõrgeausus“. Ta tõenäoliselt mõtleb sellele. Ta on aga arglik. Kui ta ei kardaks, siis saaks ta imperaatoriks. Tema armastab sümboolset raha. Öelge aga, miks seda talle nii palju vaja on? See on ebanormaalsus, seejuures muret tekitav ebanormaalsus [—]. Näen temas segu arglikkusest, vähesest mõistusest, andetusest ja mingitest mahasurutud kompleksidest, mis teevad temast väga ohtliku isiksuse. Kardan, et ta kujutab ette, et on rahvusliku vaimu kehastus või midagi sellist.“ (https://newtimes.ru/articles/detail/51731/).

7 Mõeldud on NLKP peasekretäri Leonid Brežnevit. Tlk Mihhail Lotman. Rmt: Pistriku talvekarje: Esseed Joseph Brodsky poeetikast ja surmast. TLU kirjastus, 2013, lk 64.

8 Ei saa jätta viitamata omaenda jutuajamisele Galina Timtšenkoga. Pärast intervjuu salvestamist Sirbile (13. V 2016) läksime suitsunurka. Ütlesin: „Kas teate, Galja, mina sõitsin Venemaalt Eestisse mitte üldsegi poliitilistel põhjustel 2009. aastal, aga siis oli seal täiesti võimalik elada.“ Ja ta oli minuga nõus.

9 16–23aastaste põlvkonna osa tänapäeva Venemaa poliitilises elus väärib omaette käsitlust. Selle kohta: https://meduza.io/slides/pochemu-glavnye-geroi-2017-goda-podrostki; https://meduza.io/feature/2017/12/28/esli-vy-schitaete-svoih-detey-pridurkami-nafiga-vy-ih-rozhali

10 https://newtimes.ru/articles/detail/134622

11 Need, keda huvitavad Navalnõi ja keskvalimiskomisjoni vaidluse üksikasjad, saavad lugeda lühikest ümberjutustust siit: https://meduza.io/feature/2017/12/25/debaty-alekseya-navalnogo-i-glavy-tsik-elly-pamfilovoy-maksimalno-korotko

12 Vt ka https://meduza.io/episodes/2017/10/14/smozhet-li-navalnyy-stat-prezidentom-i-pochemu-on-burger

13 Взбесившийся принтер – populaarne internetimeem, mis iseloomustab Venemaa riigiduuma tööd.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming