Pilgud horisondi taha

Kaarel Tarand

 

Teisipäeval tähistati Õpetajate Majas esindusliku seminariga Eesti Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse asutamist. Kui seminarisaali oleks ürituse ajal mõni tõsisem pomm tabanud, jäänuks Eesti ilma peaaegu kogu teadmisest, mis tal rahvusvahelise julgeoleku alal üldse olemas on. Aga mitte ainult, sest sündmust kaunistasid ja selle tähtsust rõhutasid lisaks president Ilvesele neli üleilmse tuntusega Eesti sõpra: lihtsalt Jamie (Shea), Ron (Asmus), Carl (Bildt) ja Bruce (Jackson), et lugejaid tiitlitega mitte üle koormata.

“Eesti sõbrad” on öeldud teatud tinglikkusega, sest küllap on Eestis tänaseni neid, kes usuvad, et meil oleks NATOta parem ja lihtsam elu, ja neid, kelle meelest on just Vilniuse grupilt allkirjad “välja petnud” Bruce Jackson süüdi selles, et Eesti on kistud kaugetesse ja võõrastesse sõdadesse, millesse meil mingit asja pole. Jäägu igaühele oma arvamus, pealegi ei teadnud ükski nimetatud külaline ju 10 või 15 aastat tagasi ka ise, et tema täiesti hullumeelsed ideed Läänemere regiooni tuleviku osas üldse kunagi ja eriti nii kiiresti tegelikkuseks saavad.

Asjaolus, et rajatakse üks think-tank ehk mõttekoda või üldisema määratluse järgi sõltumatu uurimisasutus, pole midagi erakordset. Isegi Eestis mitte, sest kuigi üldjuhul toimub teaduslik töö ülikoolide juures, on mõned ülikoolivälised embrüod lääneriikide eeskujul meilgi tiksuma pandud. Näiteks Välispoliitika Instituut või Praxis. Täiskasvanud selgroogseid pole ühestki paraku saanud. Vägagi proosalisel põhjusel.

Avalik võim ise on uue organisatsiooni asutamise järel loorbereile lebama jäänud ja uurimisasutuse töö vastu huvi kaotanud. Huvipuudus peegeldub kohe ka rahastamisotsustes. On juhtumeid, kus ministri vahetumine on muutnud ka suhtumist uurimisasutusse ja tema produktsiooni. Aga oleks ebaõiglane näha viga ainult poliitilistes otsustajates ja heita neile ette moonutatud ehk kõigeteadja minapilti.

Võimu partnerid, teadlased, pole kaugeltki lambukesed. Juba aastaid tagasi sai mitmegi sotsiaalteadlase äriideeks riigivõimule kogu selle harulisuses üht ja sama kaupa (uurimust) mitu korda maha müüa. See tipnes arengukavaga “Säästev Eesti 21” (hind umbes 1,5 miljonit krooni), mille sissejuhatuses häbenematult kirjutatigi, et tegu on dokumendiga, mille koostamiseks uusi uuringuid ei tehtud, seega siis juba korra kinni makstud uuringute äratõmbe või tuletisega. Selge see, et poliitikul tekib õigustatud küsimus, miks peaks ta juba teada asja eest uuesti maksma. Lisaks on uurija-poliitiku suhete jahenemist mõjutanud teadlaste soov ise defineerida ka uurimisteemad. Võim pole saanud teada seda, mis võimu huvitab, vaid seda, mis teadlast parasjagu huvitab.

Ei saa välistada, et ka teisipäevase auditooriumi hulgas oli neid, kes mõttes juba kalkuleerisid, millise hinnaga oma uuringuid, mis kasutult sahtlis lebavad, uuele uurimiskeskusele veel kord maha müüa. Aga tühja neist, ostja on vaba ostma seda, mis talle vajalik tundub. Peaasi, et oleks, mille eest ja kellelt osta.

Nagu seminaril ka osutati, on valdav osa meie analüütilistest ajudest ministeeriumides ametis ning avalikku teenistusse aastaid tagasi otse koolipingist kistud. Nii et oma magistri- ja doktorikraade pole paljud saanud muu töö kõrvalt ära teha. See olukord erineb tunduvalt olgu põhjamaisest või demokraatlike suurriikide omast.

Tellija vaatenurgast ehk olulisim on võime hoiduda kiusatusest tellida uuringuid, millest kohe ja kiiret poliitilist kasu saada. Nagu Jamie Shea seda kirjeldas, vajab iga riigivõim sõltumatut teist arvamust, sarnaselt sellele, mida küsime tõsisema operatsiooni eel teiselt arstilt. Ja millises küsimuses siis? Muutuva maailma mõistmises. Või vähemasti püüus muutustest aru saada. Hea on, kui lisaks välismaisele analüüsile on ka kodust võtta midagi, millega valitsuses ja ministeeriumides kujunevaid arusaamu võrrelda.

Oleks kena, kui keegi ei saaks kunagi Eestit üllatada nii, nagu meie ise üllatasime 16-17 aastat tagasi läänemaailma (ja küllap ka Moskvat). Üllatuste vastu oleme paremini valmis siis, kui meie ettekujutus islamimaailmast ei koosne ainult Afganistanis või Iraagis missioonil viibinud sõdurite mälestustest ja Tiit Pruuli reisikirjadest ning fotoalbumitest. Kuid see on veel isegi hästi võrreldes Aafrikaga – see on maa, kus mõned Eesti paremad pojad safaril käivad ja kus Mario Sootna väidetavalt koguni magava lõvi puu otsast alla tulistas.

Läänemaailmas ei kirjutata vist küll ühtki raportit või analüüsi, kus ei rõhutataks, et Aafrika on hiljemalt ühe inimpõlve pärast Euroopale kriitilisim julgeolekuküsimus. Kolmel põhjusel. Esiteks pole neil piisavalt vett ja seda mitte ainult Saharas, vaid peaaegu kõikjal. Teiseks on neid sama palju kui hiinlasi. Ja kolmandaks, nad on keskmiselt verinoored. Ei mingit rassismi – meil on vaja varakult teada, kuidas tulijaid vastu võtta, kui võtmata jätta ei saa.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming