Pildid heast nõiaringist

Indrek Tarand

Lars Peter Fredén, Tagasitulekud. Rootsi julgeolekupoliitika ja Balti riikide iseseisvuse uus algus 1991– 1994. Tõlkinud Enno Turmen, toimetanud Tiiu Kokla.  Kultuurileht, 2009. 444 lk.      Lars Fredéni raamat on faktitäpne ja -rikas, kuid mitte kuiv lugemine. Jagub emotsioonegi. Kokkuvõttes on tegemist vaatega väljast Eesti ja Läti ning Venemaa suhetes üle 15 aasta tagasi toimunu dokumendipõhise kirjeldusega. Lähiajalugu oma parimal moel, ühesõnaga. Kuid Fredéni raamat on midagi enamat  kui kiretu loetelu koosolekutest, nõupidamistest, infovahetusest, memodest, nonpaper’itest. See on raamat usalduse loomisest ning usalduse hoidmise tähtsusest. Ka pettumustest usalduse murdmise puhul. Ning sellisena kindlasti teistsuguse välispoliitika õpetamisel kohustuslik kirjandus. Raamatu sulgemise järel jääb kiusama mõiste „nõiaring”. Teadupärast on see laialdaselt kasutuses nii majandusteaduses kui ka Araabia maade-Iisraeli, Pakistani-India ja paljude sarnaste vastasseisude puhul.

Lihtsustatult seletades mõeldakse selle all olukorda, kus ühe osalise mis tahes samm toob kaasa teise vastuse ning kokkuvõttes ei saada sammugi lähemale vastastikku kasulikule lahendusele, vaid mässitakse end üha enam konflikti jätkumise lõputusse nõiaringi. Kuid Fredén annab hinnangu Rootsi rollile rahvusvahelises poliitikas Vene vägede Balti riigest väljaviimise perioodil täpsustava terminiga – „hea nõiaringi dünaamika”. Ta väidab, ning faktimaterjal kinnitab seda väidet, et Rootsi ennetav ja omahuvist lähtuv diplomaatia Carl Bildti valitsusajal 1992–1994 suutis luua iga sammuga uut usalduskapitali. Mis sellest, et usalduse tagamiseks tuli nii Riias, Tallinnas kui ka Moskvas rääkida asju, mida neis linnades sugugi  kuulda ei soovitud. Teame, kuidas asjad lõppkokkuvõttes laabusid, ent Lars Fredéni raamat annab meile teavet selle kohta, kuipalju oli kriitilisi hetki, mil areng oleks võinud „heast nõiaringist” tavalisse vicious circle’i mudelisse kalduda.

Säärase ebaõnne korral seisaks Vene Föderatsiooni mõni sõjaväebaas tänagi nii Läti kui ka Eesti territooriumil. Ning nende olemasolu olnuks märksa suurem takistus meie teel Euroopa Liitu ja NATOsse kui mis tahes meetrike maastikul kulgevast, ent paberil kokku leppimata piirist.  Neid kriitilisi momente õnnestus positiivselt lahendada tänu mitmele õnnelikule juhusele, aga eelkõige tänu sellele sihikindlusele, mida Rootsi valitsus peaminister Bildti ajal ilmutas – mis oli Rootsi ühiskonna stabiilsuse juures vaata et revolutsioonilist laadi. Stockholmi ad hoc grupi tegevus oli alguse saanud Rootsi julgeolekupoliitilist huvi edendava usaldust tootva mehhanismina, kuid sellel oli ka kaugemale ulatuvaid tagajärgi. Näiteks tehti sedakaudu olulist eeltööd, et Euroopa pealinnades, kus puudus tegelik huvi Balti riikide vastu ning kus nende iseseisvust käsitleti pigem ajutise anomaaliana, toimuks  suhtumises murrang. See oli eelduseks, et saime hiljem ka kutse liitumisläbirääkimistele. Fredéni ausus ilmneb kirkaimalt just selle ad hoc grupi sünni kirjeldamisel. Selle asemel et ennast ja Rootsit loorberilehtedega pärjata, osutab ta korrektselt, et algatus tuli hoopis Londonist. Ta ütleb, et ei teagi täpselt, miks ja kuidas see sealt tuli. Veidi kannatust ja Inglismaal täna templit „classified” kandvad dokumendid vabanevad saladuse painavast kattest ning me leiame ka tegelikud autorid. Ning võime rõõmustada ühe omaaegse inspiratsioonirikkama ja hasartsema Eesti välispoliitilise initsiatiivi õnnestumise üle.  Fredéni aruandes on viidatud ka väga tundliku täpsusega neile momentidele, kus laiemat rahvusvahelist õhkõrna usaldust ähvardas purunemine, sest just asja keskmes olevates Lätis ja Eestis hakkas tekkima sisepoliitilise usalduse kriis.

Kes ei mäletaks pingeid president Mere ja Mart Laari toonase valitsuse vahel, maandada suutsid neid ennekõike ja üksnes tollane välisminister Luik ja keskkonnaminister Tarand. Samas polnud neil mingit mõju hormonaalse rahutuse mõõtmed võtnud nn Suure Isamaasõja tõrjumiseks valitsuspartei sees. Mis omakorda viis nn parempoolsete partei ja reformierakonna pungumiseni. 

Õnneks suutis Rootsi diplomaatia tõlgendada neid demokraatia arenemise kasvuraskusi õigesti ja sisendada oma partneritessegi usku edu võimalikkusse. Eriti huvitavad on eesti lugejale Läti sisepoliitikat käsitlevad episoodid. Ning osutused, kus näidatakse, et Tallinna ja Riia vahel domineerinud usaldamatus ja konkurents viisid täiesti ebavajalike soolodeni. Näiteks sõjaväepensionäride küsimuses. Või vastastikuse punktinoppimiseni teise arvelt, näiteks Narva referendumikriisi ajal. Eesti õnn peitus seega kolmes faktoris. Esiteks üldine rahvusvaheline olukord, mis tegi Venemaale võimatuks oma igikestvaid  soove jõuga rahuldada. Teiseks situatsioon, kus Vene president Jeltsin jäi otsustavatel hetkedel truuks iseenda valitud kursile olla demokraatlike ja läänelike väärtuste edendajaks Venemaal. Muidugi sellele maale iseloomulikes piires. Ning kolmandaks selles, et Rootsis oli Baltimaade jaoks murrangulistel aastatel tulnud võimule Carl Bildti valitsus, mis otsustas kardinaalselt muuta pikaajaliselt riigitüüril olnud ja külma sõja stampidesse klammerdunud sotsiaaldemokraatide välispoliitikat. Mäletame ju, et alles mõni aasta varem pidi ei keegi muukui EN SV Ministrite Nõukogu esimees Indrek Toome Ingvar Carlssoni sovetimeelseid avaldusi söakalt korrigeerima. 

Hea nõiaringi dünaamika oli seega olemas, kuid poleks midagi suutnud ilma meiegipoolse valmisoleku ja võimeta protsessis osaleda. Viimane oli taas õnnelik juhus ja demokraatiale iseloomulik ajutine õnnestumine: meil olid õiged inimesed õiges kohas nii presidendina kui valitsusliikmeina, välisteenistuses ja sisekaitses. Majanduse juhthoobade juures samuti. Ning ehkki juulilepete sõlmijad läbisid korraliku demokraatliku debati ja said peamiselt nahutada vaba ajakirjanduse käest, on meie tänane stabiilsus rahvusvahelises elus just nimelt tollaste otsustajate teene. Sellele osutab delikaatselt ja rootsilikult stoilise  rahuga ka Fredén. Tema hinnanguid võime rohkem usaldada kui iseenda tagantjärele tarkuses antuid. Mitte üksnes seetõttu, et ta seisab erapooletuna eemal. Ei, ennekõike seepärast, et tema raamat on vürtsitatud ka enesekriitilise meelega. Ta möönab sagedasti, et ei Stockholmis ega ammugi mitte Londonis või Washingtonis polnud õiget teadmist NSV Liidu pehkimise tõelise ulatuse kohta ega ka mitte Balti rahvaste tegelikust tuumakusest kogu sovetiseerimise hävitustöö kiuste. Kes raamatut lugeda ei viitsi, sellele vaid üks tsitaat kaasa- ja edasimõtlemiseks: „Ometi pean ma ütlema, et minu meelest  on kurb vaadata, kui paljud Nõukogude Eesti, Läti ja Leedu põhimõttelagedad karjeristid on edukalt toime tulnud ka vabas Eestis, Lätis ja Leedus. Sama masendavalt mõjub mulle see, kui ma näen, kuidas on käinud enamasti nende käsi, kes keeldusid süsteemiga kompromissile minemast: kes keeldusid vassimast nomenklatuuri laste hindeid, keeldusid kirjutamast võltsitud soovitusi keskpärasele ametnikule, kes oli juhtumisi tõsiparteilane, või keeldusid lihtsalt sõnastamast neid väikeseid argivalesid, mis olid vajalikud süsteemis edasijõudmiseks …”

Viimane kehtib muide ka autori enda kohta, sest tema karjäär välisteenistuses sattus tupikteele. Põhjuseks „vale erakonna” peaministriga liiga lähedased suhted! Hetkel teenib ta Makedoonias. Mees, kes suhtles otse nii Clintoni kui ka Kozõreviga!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming