Õpikutarkust Locke’i kohta

Jaan Kivistik

Kui üldse kellelegi omistada au olla välja mõelnud praeguse läänemaise ühiskonnakorralduse alused, vähemalt kitsamalt, liberaalse mõtlemise alused, oleks vahest ainus tõsine kandidaat John Locke.

Igaüks õpetab kellelegi midagi. Filosoofid sealhulgas. Üks on aasta õpetaja, teine aastatuhandete õpetaja. On algkooliõpetajaid ja ka inimsoo õpetajaid. John Locke on parajasti keskmine. Rohkem kui kolmsada aastat on ta olnud suur autoriteet neile, kes tema viisil, tema järel usuvad, et igal inimesel on komplekt erilisi loomuomadusi, millistega on kõige paremini kooskõlas inimeste ühiselu korraldus, mida tänapäeval nimetatakse liberaalseks ja kodanlikuks. Ühiselu seisukohalt on inimesele tähtsaimad õigus elule, tervisele, vabadusele ja varale. Elu korraldades allutatakse indiviidide õigused enamuse tahtele, enamuse tahet teostatakse kindlas valitsemisvormis, esmatähtis on, et indiviidide õiguste allutamine valitsusvõimule tehtaks teoks vabatahtlikult: legitiimne on vaid see valitsemisvorm, millega on valitsetavad nõus. Nõusolemist toetab teatav riigivalitsemise sisemine piirang, mida tunneme kui võimude lahususe printsiipi. Nõnda on õpetanud John Locke. 

 

Õpikutel oma dimensioon

Kes inimajaloo suurte perioodide üle mõtiskleb, võib leida igale ajastule ideelise alusepanija ja vastupidi. Ka Locke’i tarvis võib leida ajastu, millele ta aluse rajas: kui üldse kellelegi võiks omistada au olla välja mõelnud praeguse läänemaise ühiskonnakorralduse alused, vähemalt kitsamalt, liberaalse mõtlemise alused, oleks vahest ainus tõsine kandidaat selleks John Locke.

Võrdväärseid võistlejaid tal nagu polegi, me elame tänini Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide järgsel õhtumaal, taotleme alles nende revolutsioonide vaimu aina täielikumat teostumist ja hoopiski mitte neist eemaldumist, valgustajad aga, nende revolutsioonide ideoloogid, olid vaimses mõttes Locke’i järgijad või vähemalt järgijate järgijad.

Selgeid väljaütlemisi Locke’i epohhi rajava tähtsuse kinnituseks tuleb muidugi otsida sealt, kust leida saab, kus suurte perioodide üle mõtiskletakse, näiteks Hegeli koolkonnast. Juba üle aasta on Locke’i poliitikafilosoofia kõige kaalukam tekst „Teine traktaat valitsemisest” eesti lugejale saadaval. Kindel see, et skemaatiline õpikutarkus pole see, mille pärast seda raamatut tasub lugeda, pigem ajaks traktaadi enese lugemine selged skeemid sassi, liialt imelikus  „teoloogilises” vormis on traktaadi autor omi mõtteid arendanud. Õpikuteadmise jaoks olgu ikka õpikud, nüüd võiks Locke’i poliitilise mõtlemisega üldise tutvuse tarbeks eestlastele lisaks õpikutele soovitada tõlkija Alar Kilbi õige läbimõeldud järelsõna traktaadile. Tõlke juurde tähendaksin, et siinne teoloogia ja poliitilise filosoofia läbipõimumine on kohati niipalju keeruline, et iga teistsuguse ettevalmistusega tõlkija küllap takerduks suurtesse raskustesse, aga õnnelikul kombel ongi meie tõlkija saanud hariduse nii teoloogia kui poliitikateaduste alal, seega justnagu loodud eelvalgustusliku poliitikafilosoofia tõlgendajaks – raskuste ületajaks.

 

Traktaadis kõik hoopis teisiti

Traktaat ise pole  „teoloogiline” ainult vormi poolest, piiblil põhinev argumenteerimine pole kuidagi väline, traditsiooni pärast,  „eessõnafilosoofia”. Täpselt vastupidi, Locke kaitseb oma poliitilist projekti kui jumala loodud maailma parimat, jumal on seal pea-, mitte kõrvaltegelane. Locke on oma filosoofias ühtaegu kristlane ja ratsionalist – kristlasest ratsionalist, sest jumal tema järgi on loonud maailma mõistuspärasena, inimese mõistus aga küünib maailma ja ka jumala mõistuspärasusi haarama. Poliitilises filosoofias on mõistusliku jumala ja mõistuspärase maailma üle arutledes võimalik avastada, milline valitsemisviis on jumala kavatsustega parimal viisil kooskõlas. Jumala, maailma ja mõistuse lahutamatu kolmikseos määrab selle üheselt. Ses seoses on võimalik traktaadi lugemine tavalisele vastupidisel viisil: Locke’i parima valitsusviisi esitus (olemasolu) on mõistetav tõestusena autori peamõttele, et maailm on jumala mõistuspärane looming. Niisiis, Locke’i järgi tingivad (tema) protestantlik jumalamõistmine ja liberaalne valitsemisviis vastastikku teineteise. Paraku on see vaid temal nii ning rõõmsate järeldustega demokraatia ja kristluse seoste kohta ei tohi kiirustada. Sest ka Locke’i peamine oponent Filmer on kristlane ja argumenteerib samuti piiblile toetudes, aga teeb seda absolutistliku valitsemisviisi poolt väideldes. Selge siis, et pole mõtet otsida, ei saa leida, spetsiifilist kristlikku valitsemismudelit. Kas sest aga peaks järelduma, et kristlus on Locke’i ja ta oponentide (Filmeri, võib-olla ka Hobbesi jt) vaidluse suhtes kõrvaline asi, mitteolemuslik? Ja seega jätma  „teoloogilisuse” kõrvale ning keskenduma mõtteskeemidele, millega ülalpool alustasimegi? Ei, muidugi mitte!

 

Vaidlus on mõttekas vaid ühtmoodi mõistetu pinnalKindlasti saaks Locke vaieldud ka rahulikumat sorti ahvidega parima valitsemisviisi üle, kuid, olen kindel, see oleks sisuline vaidlus, kus leidub mõttelist arengut, kus arvamused vastastikku teisendavad üksteist, ainult juhul, kui seda peetaks pooltele mõistetavas keeles, mingis primaatide koinees, ning teiseks, argumenteerimine toetuks kõigile arusaadavaile asjaoludele: pähklid, banaanid, paljunemine. Filmeri ja Locke’i vaidluse silmanähtav ühine alus on selles, et nad on kristlased, nad usaldavad pühakirja tõde ja ühtlasi möönavad selle tõe juurde jõudmisel erinevaid võimalusi. Lisaks muidugi sarnasus Filmeri ning Locke’i olemisviisis: nad mõlemad on seotud oma kuningriigi võimuringkondadega, kuuludes küll seal vastanduvaisse leeridesse. Aga seegi, sarnasus olemises, on vaidluses oluline vaid sedavõrd, kui see on mõlemalt poolt samasena mõistetud. Vahekokkuvõtteks: kristlus üldisemalt ja pühakirjaline argumenteerimisviis eriti oli see ühine alus, millelt sai toimuda XVII sajandi poliitiliste õpetuste sisuline areng; ilma ühiste veendumusteta oleksid vastavad õpetused olnud isoleeritud veiderdused. Kuigi siinne pilt meenutab Thomas Kuhni paradigmade pilti, ei taha ma vastava sõnavaraga kiirustada, praegu on jutt abstraktsemast, lihtsalt identsest vaidluse alusena ja seda võib meil just nii vaja minna.

 

Inimloomuse loomus kui otsustav küsimusLisaks ühisele alusele on vaidlusalused õpetused ju ka vastandlikud ja tähtsaim on küsimus, miks peaks keegi eelistama üht või teist. Nii Filmer kui Locke räägivad samast jumalast ja pühakirjast, kuid kirjeldavad selle alusel inimloomust ja sellele sobivat valitsemisvormi täiesti vastandlikult. Kui jätta ühine (Jumal kui niisugune, piibel kui niisugune) kõrvale, on ühe eelistamiseks vaja selgitada esiteks seda, miks leiavad nad samast allikast erinevaid argumente, ja teiseks, milline on inimloomus tegelikult. Esimene küsimus võiks olla küsimus filosoofi poliitiliste huvide kohta, samas möönmine, et huvid määravad ka selle, kuidas pühakirja kasutatakse. Teine küsimus tundub praegu huvitavam: kas meil oleks või neil olnuks pühakirja erapoolikust kasutusviisist sõltumatuid argumente ühe või teise inimloomuse mõistmise kasuks? Kas saanuks sõltumatu inimloomuse-mõistmise alusel otsustada, kumb pilt on õigem: kas Filmeri oma inimesest, kes sünnib alati patriarhaalse võimu alla, või Locke’i oma, kus inimesed on loodud põhimõtteliselt võrdseina ja kus nad peaksid oma loomulikke õigusi loovutama vaid enese hüvanguks ja täiesti vabatahtlikult.

On selge, järgides Locke’i, et inimloomuse intelligentne osa on kooskõlas intelligiibliga nii maailmas kui jumalas ning seepärast iseseisvaid argumente erinevate mõistuserakenduste vahel valimiseks ei anna. Aga peale selle seondub ju inimloomusega tema mitte nii väga intelligentne ja samas mõistuslikust maailmakorraldusest sõltumatu osa: tunded ja meeled. Kui kristlus oma mõistuslikkuses ka ei eelista üht poliitilist süsteemi teisele, ehk suudab seda teha siis inimloomuse mittemõistuslik külg? Sest mõnd muud agenti sel arutlustasemel ei ole paistmas. Kordan, XVII sajandi lõpuks on Inglismaal kujunenud olukord, et kui ei taheta olla kitsarinnaline kristlane, kelle meelest piibellikud argumendid valivad üheselt välja ainuõige poliitilise filosoofia, või kui ei taheta filosoofilisi eelistusi taandada lihtsalt parteilistele, jääb kolmanda võimalusena mõtlevatele inimestele leida inimese tajumustest või tundmustest kriteeriumid, mille järgi on põhjust eelistada üht poliitilist mudelit teisele. Teisiti öeldes, ratsionalistlike poliitiliste süsteemide vaagimisel saavad tööriistaks inimese tajumused ja tundmused. Nemad otsustavad. Ja saavad seda teha ainult nii, et näevad või tunnevad üht filosoofiat olevat õige, teist vale. Või isegi, et mõned tajumised, mõned tunded peavad olema õiged, teised valed! Niiviisi tajumuste ja tundmuste staatuse tõstmist nimetatakse sentimentalismiks, nagu see eriti kombeks on kirjandusteaduses või eetikas. Kui kristlus enam ühemõttelisi vastuseid ei anna ja kuna mõistus on niikuinii universaalne tööriist, peame hea ja kurja või ka ilusa ja inetu üle otsustamisel usaldama oma tajumusi ja tundeid. Sentimentalism peab olema valgustuse paratamatu täiendus (nagu nad mõlemad Locke’ile paarisrakendina järgnesidki), seda tahtsin ma öelda, see on mu meelest tähtsaim sõnum, mida Locke’i teisest traktaadist saada. Millest muidugi tuleneb, et eesti rahvas oleks nüüd väärt emakeeles lugema ka seda mõistusemängu, mis Locke’ile järgnes, kõigepealt tema kasvandiku Shaftesbury III krahvi „Inimeste, kommete, arvamuste ja aegade iseloomustust,” vist esimest eetilise sentimentalismi,  „kõlblusmeele” käsitlust ajaloos. Elame-näeme, ehk tuleb.

 

Mis see kõik meisse puutub?

Olen kindel, et siin on ilmnenud üsna üldine teoreetilise mõtlemise teisenemise skeem, mis sarnastes tingimustes kipub korduma. Oli skeem, kus algselt teoreetikute kogukond mõnda aega jagas kõigi poolt tunnustatud maailmavaadet, arendas eriteooriaid sellest lähtuvalt. Kui üldine baas enam üksteisele vastanduvate  teooriate suhtes eristavat jõudu ei ilmutanud, kaotas üldine teooria,  „suur narratiiv” vähehaaval tähtsuse. Kuna uut (kristlusega samaväärset)  „suurt narratiivi” vana asendamas polnud, pöördusid teoreetikud inimese kui teooriate alternatiivse aluse poole – see oli pööre sentimentalismi.

Mulle endale tuttavaim ja ka huvitavaim sellesarnase struktuuriga pööre toimus vaimuelu käekäigus ENSVs 1960ndatel, 70ndatel ja 80ndatel. Kunagi arvasin, et mu õpetajad ülikoolis mõtlevad marksismist-leninismist, kommunistlikust parteist jms suurel määral sarnaselt minuga, nüüd enam ei arva. Kuuekümnendatel kujunenud haritlased suuremalt jaolt vist mõistsid dialektikat ja materialistlikku ajalookäsitust ja filosoofia põhiküsimust jms peaaegu samaväärsetena loodusteaduste seadustega. Ja niisamuti astusid nad kommunistlikku parteisse vist sageli usus, et saavad sellega võimaluse asja seestpoolt parandada, vähemalt asju mõjutada.

Seitsmekümnendatel oli suhtumine marksismi sootuks teistsugune, kindlasti ei olnud noorest Marxist lähtudes marksismi parandamine siis enam aktuaalne ülesanne. Marksism üleüldse on kaotanud selleks ajaks oma huvitavuse, aga tema asemele polnud tulnud ka mingit alternatiivset  „suurt narratiivi”, haritlaskond ajas läbi ilma ühise teoreetilise baasita. Või parteissegi astuti seitsmekümnendatel juba teadlikult karjeristidena, ilma erilise  „asjade seestpoolt parandamise lootuseta”. Ühise vaimuelu puudumisel täitis vastava koha inimeste hingeelu eritlemine, näib, et inimesi eristati nende oletusliku tundeelu alusel, tundeavaldusi käsitletakse kui  „õigeid „ ning  „valesid”, käitumismaneerid (stiil) muutusid suuremal määral tähelepandavaks kui varem…

Lühidalt, ENSV vaimuellu lisandus 70ndatel tugev sentimentalistlik varjund. Kordan: marksism oli autoriteeti kaotamas, samaväärset üldtunnustatud alusteooriat asemele tulemas polnud, vabam mõtlemine leidis enese fundeerimise võimaluse pöördumises inimtunnete poole, hakates hädaga vahetki tegema õigete-valede tunnete vahel, nagu seda juba XVIII sajandi alguses katsetati. Usun, et sarnaseid sündmuskäike leidub palju.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming