Pikk lapsepõlv toob rikkuse majja

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Paar nädalat tagasi kandis Indrek Neivelt oma blogisse mõtteavalduse „Keskmise sissetuleku lõks”, mis, nagu oodata oligi, leidis poliitilise klassi silmis nullilähedase tähelepanu. Imekspandava järjekindlusega hoiab see klass avalikkuse fookuses täiesti tähenduseta teemasid, mida ka siin veerus varem kritiseeritud (näiteks katsed manipuleerida põhiseadust ja valimisseadustikku, vt „ ... aga armastus, seda ei tulnud”, Sirp 30. III, nr 13), aga asjast rääkima ei olda valmis. Milles asi Neivelti meelest on? Nimelt selles, et juba mõne aasta eest ületas Eesti kõigi näitajate järgi viletsa (vaese) riigi piiri ja jõudis keskmike hulka, kuid teistega võrreldes enam kiiremas tempos edasi ei liigu ning seetõttu terendab rikka riigi staatus maailmamajanduse jahtumisest saadik ikka sama kaugel horisondil kui buumi päevil. Keskmise sissetuleku lõks seisneb selles, et majandustegevust harjumuspäraselt ja endistel aladel jätkates ei ole võimalik tõsta palku ega suurendada inimeste sissetulekut muul viisil, kuna me tehtut ei anna mujal praegusest kallimalt müüa. Kui hindaksime aga kõrgemalt oma tööjõudu ja tööd, koliksid töökohad Eestist lihtsalt mujale. Keerulisemate tööde turule me aga millegipärast ei pääse. Hoolimata karmidest faktidest jahvatab poliitiline klass lähenevast rikkusest endise hooga. Täiesti unustatud näivad olevat küsimused, kui reaalne on üldse rikkaimate hulka pääseda, kas see on ka mõistlik eesmärgiseade ja millised on talutavad ohvrid selle eesmärgi kiire (näiteks inimpõlv) saavutamise nimel.

Lauluisa Kreutzwald pidas paljude kohalike põlistarkuste seas raamatusse raiumise vääriliseks ka seda, et esimesed heidetakse, tagumised tapetakse ning keskmised koju tulevad. Võimalik, et esimesi igal pool ja igal ajal ei heideta, nagu paistab meile praegu Luksemburgi näitel. Aga esimeste hulgas olemine majanduses tähendab keskmistest suuremat riskijulgust ja küllap ka paremat õnne. Milliste oskuste ja muude ressursside najal võiksid üldse eestlased riskimängu sukelduda? Majanduslik riskeerimine on muidugi eraisikute ja erakapitali eralõbu, kuid sageli suudab riik/ühiskond oma riskeerijatele taustatoetust pakkuda. Eesti riik ses osas mahu poolest konkurentsivõimeline pole, mistõttu tunduvad erakordselt naiivsed need ajuti kostuvad jutud, et võiksime nagu Taani disainerid Hiina turge vallutada.

Riiklikke riskipanuseid teha on võimalik vaid juhul, kui selleks on piisavat avalikku toetust. Seda loomulikult pole, sest ega rahvatarkused ei sünni ju muust kui rahva tarkusest ja kogemusest. Kui siinmail on läbi sajandite ellujäämist soosinud ettevaatlikkus, maksimaalselt keskmine riskivalmidus, siis kust me nüüd äkki teistsuguseks käitumiseks vajaliku genofondi saaksime? Seega, isegi kui raha oleks, ei leiaks globaalsetel turgudel hasartmängimine maksuraha eest avalikku toetust. Mistõttu avaliku võimu kätte antud nn riskikapitali raha kasutataksegi konservatiivselt traditsiooniliste, juba tuntud ja vanade asjade tegemiseks. Nii loodud lisaväärtus meid aga globaalses pingereas hüppeliselt ei kergita.

Neivelt kirjutab: „Mida siis teha? Siin pole lihtsaid ja üheseid lahendusi. Suur samm edasi oleks seegi, kui me suudaks endale tunnistada, et samasuguste meetoditega edasi ei arene ja vaja on muutusi. Küll siis leiame ka meetodid.” See pole lõpuni õige. Pilk avalikele kuludele näitab, et Eesti on maailma riikide esirinnas hariduskulude osakaalu poolest. Ja kui miski, siis teadmised on kiirtee jõukusele. Tõsi, hariduskulude struktuur on meil veel paigast ära, kuid mitte põhimõte, et haridus on tähtis. Haridusse investeerimine paistab ainsa mõistliku ja võimaliku teena keskmise sissetuleku lõksust pääsemiseks. Kui Eesti õpilased on tulemuste poolest maailma esirinnas, siis on ainult aja küsimus, millal nende üleolek teadmistes realiseerub ka majandusliku paremusena muu maailma eakaaslaste ees.

Me hariduspoliitika põhiline nõrkus paistab olevat ambitsioonide vähesuses. Hariduslikud ambitsioonid ei nõua tingimata kohe ja palju raha. Noorte inimeste koolis pidamine ja ka aeglasemate tasapisi õpetamine on kokkuvõttes tulu, mitte kulu. Selle asemel, et rääkida alaealistele valimisõiguse andmisest, tuleks ühiskonnas mõelda sellele, kuidas noori võimalikult kaua ja kasulikult alaealise-ülalpeetava-õpetatavana hoida. Võtkem arvesse sedasama põhimõtet, millele president möödunud nädalal osutas: „Kui veel pool sajandit tagasi võis 15aastane poiss olla põllul või vabrikus nii-öelda täismehe eest väljas, siis praeguses ühiskonnas pole enam eriti alles jäänudki töid, mida saaks sellise mehehakatise tegema panna.” Tähendab, kuni ollakse alaealine, peab ka koolis käima. Kui ei jaksa hariduskohustust kohe üheksalt kaheteistkümnele aastale tõsta, võib seda teha järguliselt nagu venekeelset kooli eestikeelseks.

Kui olen varem mõtet kohustuslike haridusaastate hulga suurendamisest välja pakkunud, olen vastuseks kuulnud põhiliselt seda, et lolle olevat kallis ja mõttetu koolis õpetada. See on kummaline ja vähemasti poliitikule täiesti kohatu vaateviis. Kui keegi avalikult ei julge eitada vaimse või füüsilise puudega inimeste võimalikult mahukat õpetamist kui odavaimat hoolekannet ja suurimat sotsiaalset õiglust ning kui needsamad kõik kiidavad andekate lõpmatu õpetamise vältimatust rikkuse saavutamiseks, siis kust võetakse küll mõte, et ühiskonnas leidub „vahepealseid”, kelle õpetamine end ära ei tasu. Kui keskpärasest materjalist ei püüta maksimumi välja pigistada, just siis kogu ühiskond keskpäraseks (ja majanduslikult keskmiseks) jääbki.

Minu vastus küsimusele, milline võiks olla talutav ohver rikkakssaamise nimel, on: see võiks olla pikema lapsepõlve (ülalpeetavuse) ja kauem kestva koolitee ohver, näpuotsaga suuremat maksukoormust peale. Võib muidugi ka lihtsalt oodata, kuni konvergents oma töö teeb. See võtab küll hoopis kauem aega kui hariduse abil jõukuse kogumine, kuid rikaste keskel elades on raske igavesti vaeseks jääda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming