Piiriga või piirita?

Holger Mölder

Tartu rahulepingu järgseid territooriume tagasi taotledes käituks Eesti näljase hiirena, kes läheb hiirelõksust petlikku lihatükki noolima.  

??Mis sa sest piiriaiast sealt oma rukki äärest maha lõhkusid?? küsis Andres. ?On see ka mõni mehetemp??. ?See oli minu aed, mina võin temaga teha, mis tahan,? vastas Oru peremees?. (A. H. Tammsaare ?Tõde ja õigus?.)

 

18. mail allkirjastasid Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni välisminister pärast üheksa-aastast ooteperioodi kahe riigi vahelise piirilepingu. Samal ajal toetas  BNS/Faktumi 5. ? 7. mai  küsitluse põhjal  71% eestlastest Petserimaa alade tagastamist Eestile. Sealjuures isegi neist, kes toetasid piirilepingut, soovis üle poole (57%) maid tagasi saada. Kuigi 400-liikmelist valimit ei saa absolutiseerida,  näitab see ikkagi muret tekitavat tendentsi Eesti Vabariigis, kus riikluse välis- ja julgeolekupoliitiline areng  on väga tugevasti kinni minevikus. See loob aga omakorda pinnase revan?istlikele meeleoludele, mida on võimalik vastutustundetute poliitiliste manipulatsioonidega kasutada nii Eesti Vabariigi rahvusvahelise positsiooni kui ka julgeoleku nõrgestamiseks. Näiteid on piisavalt.

Pikaajalised revan?istlikud meeleolud Malviini (Falklandi) saarte kuuluvuse üle viisid lõpuks Argentina sõjalisse konflikti Suurbritanniaga. Kuigi Tartu rahu tähendas omal ajal sõjaseisukorra lõpetamist Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel,  on see riikliku iseseisvuse tähisena juurdunud eesti inimese teadvusesse vaata et tähtsamanagi kui 24. veebruar. Riikluse seisukohast oli sel aga suurem tähendus hoopis Nõukogude Venemaale, kuna üks tema naaberriike legitimeeris bol?evike võimu.

1. Piirilepinguga pole vaja kiirustada. Omal ajal oli seda vaja saamaks NATOsse ja Euroopa Liitu, aga nüüd on need eesmärgid saavutatud.

Seda seisukohta, milles domineerivad kasuistlikud toonid, võib nimetada ka rehepapluseks. Kui rehepapp üritas pidevalt vanapaganat üle kavaldada, asendades veretilgad sõstramarjadega, siis nüüd üritatakse sellesarnast mängu NATO ja Euroopa Liiduga. Me oleme nende institutsioonide liikmed, järelikult  peaksid need olema meie liitlased. Kuidas see mõjutab Eesti Vabariigi usaldusväärsust, kui pärast eesmärgi saavutamist loobutakse kibekähku kõikidest põhimõtetest, mida demonstreeriti siis, kui liikmestaatust alles taotleti? Rääkimata sellest, et  Venemaale antakse sellega  kätte võimas propagandarelv: eestlasi ei saa usaldada.

2. Piirilepingut on vaja eeskätt Venemaale.

Kuigi on palju räägitud, et piirilepet on vaja Venemaale normaliseerimaks suhteid Euroopa Liiduga, on seda esmajoones vaja siiski Eestile. Eeskätt mentaalselt, et saada üle ajaloolisest ebaõiglusest tulenenud minevikukompleksidest. Eesti Vabariik jääb püsima ka ilma Tartu rahuta. Mida vähem on meil vaidlusi sõjakate naabritega, seda elujõulisem on riik. Ega ilmaasjata ei lahendanud Kõrgõzstan ja Tad?ikistan territoriaalseid vaidlusi Hiinaga lihtsalt sellega, et loovutasid Hiinale osa vaidlusalusest territooriumist. Midagi on õppida ka teistelt endistelt Nõukogude liiduvabariikidelt.

3. Piirilepinguga jätab Eesti Vabariik setud saatuse hoolde.

Setude probleemi lahendus sõltub paraku Eesti ja Venemaa kokkulepetest. Mida paremini need kaks riiki omavahel läbi saavad, seda paremini on võimalik lahendada ka teisele poole piiri jäänud etnilise eestlaskonnaga seostuvaid probleeme. Setude küsimuse seostamine territoriaalsete nõudmistega lükkab aga küsimuse lahendamise määramatusse tulevikku, mis on iseenesest poliitiliselt vastutustundetu käitumine.

4. Piirilepinguga loovutab Eesti suure osa oma territooriumist Venemaale ning loobub ka oma õiguslikust järjepidevusest.

Maa küsimus on eestlastele läbi ajaloo tähtis olnud. Olgu see siis talude päriseksostmine tsaariajal või asundustalude loomine Eesti Vabariigis. Kuid ühe või teise materiaalse väärtuse omandamisel tuleks  sügavalt mõelda, kas seda ikka nii väga tarvis on. Kõnealustel territooriumidel kehtib juba 1944. aastast peale Venemaa jurisdiktsioon. Kes seda ei usu, võib minna kohapeale vaatama. Praegu oleks tegemist Teise maailmasõja käigus kaotatud territooriumi tagasinõudmisega. Isegi kui piiride muutmine tänapäeva Euroopas oleks võimalik, tõmbaks Eesti üksnes etniliste ja sotsiaalmajanduslike probleemidega  endale kaela puntra, mis riigi stabiilsuse seisukohalt mõjuks viitsütikuga pommina. Arvestades, et etnilisi eestlasi on Petseri rajoonis maksimaalselt tuhatkond ning  Narva jõe tagustel aladel neid sama hästi kui polegi, on nende alade tagastamine lihtsalt utoopiline. 1990. aastate rahvaküsitlusel toetas 86% Petseri rajooni elanikkonnast jäämist Venemaa koosseisu.1 Kui Venemaa nüüd mesimagusa näoga Eestile territooriumi tagastaks, siis kahtlustaksin küll palju kaugemaleulatuvamaid plaane, mille eesmärk on hoopis etnilise tasakaalu muutmine Eestis ja pikemas perspektiivis Eesti taasallutamine Venemaa mõjule. Sellises olukorras kontinuiteeti taastades käituks Eesti näljase hiirena, kes läheb hiirelõksust petlikku lihatükki noolima.

Rahvusvahelised suhted hõlmavad mitmeid riike ja kultuure, seetõttu on oluline püstitada reaalseid ja saavutatavaid eesmärke ning välja tulla illusoorsest tõe ja õiguse maailmast. Eesti välis- ja julgeolekupoliitika on ebaproportsionaalselt tugevasti, palju rohkem kui ühegi Euroopa Liidu ja NATO liikme puhul võiks eeldada, seotud Eesti ja Venemaa suhete paradigmaga. Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus on reaalsus ja tunnustatud enamiku maailma riikide poolt. Kahe riigi piirist on saanud Euroopa Liidu ja Venemaa piir. Suur hulk Eesti ja Venemaa suhete kompleksse lahendamise võtmeid asub täna hoopiski Brüsselis. Õiguslik järjepidevus oli tähtis Eesti Vabariigi taastamisel, kuid siitpeale ei pea me enam kellelegi tõestama, missuguse seadusetähe järgi täpselt olemas oleme. Ka Venemaa puhtsüdamlik minevikuvigade kahetsus on võimalik ainult olukorras, kui kahe riigi vahel toimivad normaalsed ja heanaaberlikud suhted. See aeg ei jõua aga kätte enne, kui kahe naabri vahel eksisteerib ebamäärase kontrolljoone asemel korralikult funktsioneeriv piir, mida on tunnustanud mõlemad pooled.

Eestile ei tule kasuks esineda rahvusvahelisel areenil Väikese Peetrina, kes aina kaebleb, kuidas Suur Peeter tema leivakoti tühjaks sõi, vaid soliidse ning tasakaaluka Euroopa riigina, kes ei tee rohkem tüli kui tarvis.  

1Luup 17. II 1997, nr 4 (35); http://arhiiv2.postimees.ee:8080/luup/97/04/top.htm

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming