Piiride rikkus ja muutuste mustrid

Eesti ainest võib pidada teaduslikult plahvatusohtlikuks

Kalevi Kull, Valter Lang

Kultuuriteooria tippkeskuse oktoobrikuus toimunud Eesti kultuuri süvamehhanismide teemalisest konverentsist ajendatuna arutlesid meie kultuuriteoreetikud 24. oktoobri Sirbi veergudel kultuuri süvamehhanismide olemuse ja nende uurimisvõimaluste üle. Järgnev semiootik ja ökoloog Kalevi Kulli ning arheoloog Valter Langi poolt läbi viidud arutelu jätkab teemat, püüdes uurida, mis on meie kultuuriuuringutes eripärast väljast poolt vaatajale ning kuivõrd on interdistsiplinaarsus meie kultuuri uurimisele viljakalt mõjunud. Arutlevad etnoloog Ester Bardone, arheoloog Pikne Kama, maastiku-uurija Tarmo Pikner, nüüdiskultuuri uurija Maaris Raudsepp, semiootik Andreas Ventsel, sotsioloog Triin Vihalemm ja folklorist Merili Metsvahi. Kultuuriteooria tippkeskust toetab Euroopa Regionaalarengu Fond.

Mida Eesti kultuuri uurimine maailmale pakub? Mis on Eesti näidetes eripärane? Kuidas täpsemalt Eesti ainese toel panustada kultuuriteooriasse?

Maaris Raudsepp: Tooksin esile Eesti piiripealse oleku ja piiriprotsesside rohkuse: Eestit saab kirjeldada läbi klimaatiliste, geoloogiliste, ökoloogiliste, maastikuliste, antropoloogiliste, geneetiliste jm piiride; enesekirjeldused kultuuris räägivad eelkõige poliitilistest ja tsivilisatsioonilistest piiridest. Eesti suhteline kompaktsus võimaldab täpsemalt analüüsida sotsiaalkultuurilisi tervikuid, mis ühendavad eri tüüpi elemente ning reguleerivad piiridega eristatud elementide omavahelisi suhteid (nt isolatsioon, vastasseis, erinevusi aktsepteeriv kooseksisteerimine jm). Piirinähtustel on tugev potentsiaal uue loomiseks. Teoreetilist huvi pakuvad konkreetsed tingimused, mis seda uue loomise võimalust toetavad või pärsivad, tuues esile piiride lahutava või ühendava funktsiooni. Eesti pakub näiteid mõlemast tendentsist.

Triin Vihalemm: Eesti ühiskonnas on alates 1980. aastate lõpust toimunud pidevalt süsteemseid muutusi. 1990. aastatel loodi peamiselt nõukogudeaegsete struktuuride asemele uued, nullindatel lõimuti erinevate Euroopa tasandi ja globaalsete allsüsteemidega (valitsemine, teadus, meedia jne). Institutsionaalse tasandi muutusi ei saa analüüsida ja mõtestada ilma kultuuri uurimata. Kultuur pole passiivne vastuvõtja, vaid pakub ühiskonnaliikmetele vahendeid niihästi käibivate kui ka uute, „sissetoodud“ sotsiaalsete praktikate sümboliseerimiseks, tõlgendamiseks, raamistamiseks, jutustamiseks.  Siirdekultuuri on püütud modelleerida, näiteks Piotr Sztompka on kasutanud kultuurilise tasakaalu ja uue ning vana kultuuri vastuolude mudelit, postuleerides kultuuri duaalsust: kultuur on ühtlasi nii muutuse vahendaja kui ka muutuse objekt, st kujundaja ja kujundatav, konstrueerija ja konstrueeritav. Üks võimalus on kultuuriprotsessi kirjeldada kiirenduse ja aeglustuse võtmes. Kultuuri ja võimu vastastikune mõju, kultuur kui institutsionaalsel tasandil toimuvate kiirenduste, aeglustuste ja katkestuste puhverdaja ja modifitseerija. Eesti pakub siin põnevat uurimisainest.

Andreas Ventsel: Eesti lähiajalugu pakub tõesti põnevat materjali: erinevad poliitilised režiimid, vastandlikud ideoloogiad, ühiskonna rahvusliku koosseisu dünaamika jne. Seejuures on muutused toimunud hämmastavalt lühikesel ajaperioodil, mis laseb Eesti ainest pidada plahvatusohtlikuks Lotmani mõttes. Ühiskonna kultuuriliste, sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike, demograafiliste jne aspektide arenguloogika ja kiirus on samal ajal erinev ning üksjagu etteennustamatu. Eesti aines on heaks näiteks, mille toel mõtestada n-ö võimatut: kontseptualiseerida sattumuslikke ja ennustamatuid protsesse. Kuidas teoreetiliselt mõtestada nähtusi, mida võime kirjeldada asümmeetria ja entroopiana, mida iseloomustab ületamatu pinge organiseerituse ja mitte-organiseerituse, regulaarsuste ja ebaregulaarsuste vahel?

Merili Metsvahi: Just eesti kultuuri uurimise ja siinsel ainesel põhinevate mudelite teaduskäibesse toomisega saamegi panustada kultuuriteooria loomisse. Folkloristika valdkonnas on Eesti rahvaluule arhiivis suur hulk läbiuurimata allikmaterjali, mis ulatub ositi üsna kaugesse minevikku. Eesti rahvajutud ja regilaulud on võrreldes teiste Euroopa rahvaste juttude ja lauludega oma erijoontega. Kui folkloristikas kasutatavate mudelite (V. Proppi muinasjutuskeem, ATU tüübikataloog, freudistlik seksuaalsusekäsitlus jne) loomisel oleks aluseks võetud siinsed rahvaluulekogud, kujunenuks need mudelid hoopis teistsuguseks. Näiteks Lõuna-Eestis dokumenteeritud XVII sajandi nõiaprotsessides süüdistati nõiduses mehi rohkem kui naisi, mis on Euroopa kontekstis haruldane, ega sobitu paljude nõiduseuurijate väljatöötatud skeemidega. Samuti on vanemale folkloorile raske sobitada varasemaid feminismikäsitlusi, mis ei aita mõista meie rahvalauludes ja -juttudes kajastuvat sugudevaheliste suhete dünaamikat (nt on regilauludes õde aktiivsem ja iseseisvam vennaga võrreldes). Probleem tekib siis, kui siinse ainese tõlgendamisel lähtutakse üksnes „universaalsetest” mudelitest, mis sageli on Lääne-Euroopa materjalil tuginevad. Neid mudeleid ja teooriaid tuleb muidugi tunda, kuid siinse empiirika seletamisel ei pruugi need alati olla piisavad.

Pikne Kama: Minevikku uurides ei saa loomulikult materjali piiritleda tänapäevaste riigipiiride alusel, sest tervikpildi nägemiseks tuleb teada, mis toimus samal ajal naabermaades ja kaugemalgi. Samamoodi nagu meile on oluline ümbritsevate alade arheoloogiline aines, on tervikpildi loomisel oluline Eesti materjal. Alles terviklikumat pilti luues võib välja tuua, mis on siinsele piirkonnale iseloomulik ja eripärane.

Ester Bardone: Eesti väiksuse tõttu toimuvad mitmed mujal maailmaski kulgevad kultuuriprotsessid siin siiski märksa kontsentreeritumal kujul nii ajalises kui ruumilises mõttes. Nagu religiooniantropoloog Paul Heelas hiljuti ütles: Eesti on Lääne religiooniuurijate jaoks omamoodi elav katselabor.

Kas kultuuriteooria tippkeskuses aset leidev erialade koostöö ja inter- või transdistsiplinaarne lähenemine on võimaldanud esile tuua aspekte, mis muidu jäänuks varjatuks? Mis on koostöö lisandväärtus? Kas on sündinud uusi kirjelduskeeli või on keeled lihtsalt kokku pandud?

Metsvahi: Sellise distsipliinidevahelise ja -ülese teaduse tegemine, mida kultuuriteooria tippkeskuses viljeletakse, on paras väljakutse. Teadusmaailmas elatakse üldiselt üsna oma teadusharu keskselt. Me avaldame ennekõike oma eriala ajakirjades, mida retsenseerivad meiega sarnase ettevalmistuse ja lugemusega teadlased.  Olgugi, et meile on tähtis me distsiplinaarne ja institutsionaalne kuuluvus, ei ole humanitaarteadustes võimalik eriti palju uut öelda oma erialasse sulgununa. Koostöö peaks aga olema juhitud konkreetsete üksiknähtuste uurimisest võrsunud vajadusest nähtust seletavate tõlgendusraamide ja kontekstuaalse teabe järele. Kõiki erialasid rahuldavat universaalset kultuuri kirjeldamise keelt ei ole võimalik luua. Kõige paremini saab panustada ühiselt tehtavasse teadusesse siis, kui teadlasele on jäetud võimalus püstitada uurimisküsimused oma teadusalast lähtuvalt.

Raudsepp: Tippkeskus loob turvalise ja innustava keskkonna, mis laseb suhestuda teiste erialadega kui sõbraliku Teisega, avardada oma horisonti, aga ka ära tunda tuttavat uues kontekstis. Hämmastav, kui sageli toimub isoleeritud tegevuse puhul paralleelne jalgratta leiutamine. Teadustegevuse tänasele fragmenteeritusele vastukaaluks vajame terviklikke ja hõlmavaid käsitlusi, mis sünteesiksid asjatundlikult erinevaid erialaseid vaatepunkte.

Tarmo Pikner: Erialade koostöö võimaldab esile tuua erisusi ja kattuvusi nähtuste kirjeldamisel ja analüüsimisel. Dialoog võimaldab kirjelduskeelt avardada ja leida omamoodi probleemi­asetusi.

Kama: Mineviku kultuurist on meil alles väga fragmentaarne materjal, mis ei luba tervikpilti luua. Arheoloogil aitab interdistsiplinaarsus meeles pidada, et ka minevikus eksisteeris terviklik kultuur koos oma erinevate aspektidega. Mineviku kultuur sisaldas analoogilisi elemente tänapäevasega, mistõttu see, mida uuritakse tänapäeval, võiks vähemalt hüpoteetiliselt olla uurimisobjekt ka mineviku puhul. Teistsuguste küsimuste esitamine, uute teooriate katsetamine arheoloogilise materjali analüüsis ning teiste erialade meetodite kasutamine võib anda ka täiesti uut empiirilist materjali ja olulisi tulemusi.

Ventsel: Interdistsiplinaarse lähenemisega tõusevad omakorda probleemid. Esiteks, millisel viisil korreleerub uuritav objekt uurimismeetodiga, ehk kuivõrd uurimisviisid mitte üksnes ei seleta, vaid ka loovad ja konstrueerivad objekti? Giddensi topelthermeneutika kontseptsioon rõhutab, et meie arusaamad sotsiokultuurilise maailma kohta on osa sellest maailmast ja mõjutavad seda. Võimusuhete uuringud on potentsiaalselt ise samuti võimusuhete raamistikust analüüsitavad. Teine, eelmisega haakuv probleem on, kuivõrd säilib olukorras, kus erinevate distsipliinide vahelised piirid hägustuvad, nende distsipliinide endi identiteet. Roland Barthes’i järgi on interdistsiplinaarsuse lätteks ennekõike vanade teaduskeelte jõuetus maailma mitmekesisuse seletamisel, mitte aga lihtne eripalgeliste distsipliinide liitmine. Paljudel juhtudel on tänapäevastes sotsiaal- ja humanitaarteaduslikes töödes tegemist sünteesitud uurimiskeele loomisega. Minu arust on oluliseks ennekõike probleemist-juhinduv (problem-driven) lähenemine uurimisobjekti loomisele. Selle käigus on oluline tähele panna, kuidas sellised „probleemistamise praktikad“ Michel Foucault’ mõttes ühtlasi määravad ka võimalikud lahenduslikud seletused probleemile.

Vihalemm: Ma ei oleks ühise kirjelduskeele ja ka identiteedi mõtte suhtes väga skeptiline. Kogu aeg teineteist tõlkida on üsna kohmakas ja kurnav. Üksikud, erinevate ekspertsüsteemide ja teadusdistsipliinide vahel praegu käibivad metamõisted on suure koormusega, mis muudab nad kommunikatiivses mõttes liiga üldiseks. Nii nagu käibivad erinevad paradigmad ühe teadusdistsipliini sees, saavad olla ka erinevad interdistsiplinaarsed keeled ja uurimispraktikate kogukonnad, mille identiteedi loovad teatud üldisemad, paradigmaatilised rõhuasetused.

Bardone: Kultuuriteadustes on keeruline leida mitme distsipliini jaoks sobivat kirjelduskeelt. Liiga üldine kultuuriteooria ei pruugi meid aidata konkreetsete kultuurinähtuste tõlgendamisel. Koostöö kultuuriteooria tippkeskuses on motiveerinud pingutama, leidmaks erinevaid kultuuriprotsesse või nähtusi iseloomustavaid ühisjooni. Ideaalis võiks eri distsipliinidest pärit autorid alustada koostööd juba uurimuse algfaasis, mitte püüda olemasolevast materjalist ja varemtehtud uurimustest midagi ühismõõdulist kokku panna. Küsimus on selles, kas meil on selleks ressursse? Lisaks sellele tahaksin rõhutada, et kultuuriteoreetiliselt laetud ühisartiklid ei saa sündida sarnaselt reaalteaduste teadusrühmade publikatsioonidega, millel on palju autoreid. Humanitaarteadustes on kirjelduskeeled ja epistemoloogilised vaatepunktid kirjutajaisiksustega tihedalt seotud, mistõttu autoritevaheline sünergia on siin eriti oluline.

Mida on meie kultuuriuurijail lähiaegadel eriti huvitavat või olulist õnnestunud teada saada või mõista? Millele peaks tähelepanu pöörama, et Eestis toimuvast aru saada? Kuhu edasi liikuda?

Raudsepp: Väga huvipakkuv on maiskondlik, territoriaalne tendents Eesti kultuuri ja ajaloo enesekirjeldustes, näiteks Kalevi Kulli ja Marek Tamme hiljutine katse eristada Eesti kultuuriteooria epistemoloogilisi aluseid ning luua terviklik eestimaise kultuuri lugu, milles võetakse arvesse kõiki tipploojaid, kes on olnud Eestiga lähedaselt seotud – päritolu, õpingute, õpetamise vm kaudu, ükskõik mis keeles nad ka ei tegutsenud. Samasugust territoriaalset lähenemist saaks kasutada ka eestimaise tavakultuuri mitmekeelsete mustrite kirjeldamiseks. Maiskondlik fookus võimaldab esile tuua ühendavaid (ja samas erinevusi austavaid) narratiive, sünteesida erinevaid vaatepunkte enesekirjelduslikku tervikusse, toetades sellega Eesti paljurahvuselise ühiskonna arengut dialoogi ja integratsiooni suunas.

Vihalemm: Enamik olulisi erijooni, mille kaudu Eestis toimuvat tõlgendada ja mille kaudu ka üldisemaid küsimusi tõstatada, on siit vestlusringist juba läbi käinud: piiripealsus, erinevad tempod, Eesti kompaktsus (väiksus). Pean aga oluliseks ajaloolise ja antropoloogilise käsitlusviisi sünteesi kommunikatsiooniuuringutega. Näiteks ei saa meediaühiskonda uurida eeskätt meedias toimuva kaudu, vaid on vaja analüüsida ühiskonnas toimuvaid protsesse ja suhteid tervikuna, mõistmaks, kuidas meedia kaudu vahendatus neid kujundab ning kujundama hakkab.

Ventsel: Viimased kümnendid on kaasa toonud järjekordse pöörde, digipöörde. Eestis on e-diskursus eriti olulisel kohal. Selles nähakse lisaks demokraatia võimaluste avardumisele ka tulevikku-suunatust, vabadust, progressi. Erinevad IT-lahendused on meie enesekirjelduste tasandil kujunenud olulisteks markeriteks: tiigrihüpe, Skype, NATO küberkaitse keskus, internetivabadus jne. Online-kommunikatsioon ja seal valdavad tähistamisviisid avavad uued perspektiivid erinevatele distsipliinidele: kommunikatsiooniuurijatele, semiootikutele, folkloristidele jne. Tundub, et just need probleemid, mis seonduvad uue meediaga, vajavad uut kirjelduskeelt. Oleks huvitav jälgida, kuidas see määratlemine ise hakkab mõjutama arusaamade kujunemist uue meedia kasutusvõimalustest.

Kama: Arheoloogid on muu kõrval palju tegelenud oma uurimustulemuste tutvustamisega laiemale publikule, s.t arheoloogia populariseerimisega. See mitte ei aita ainult kaasa arheoloogiapärandi säilimisele ning väärtustamisele ühiskonnas, vaid näiteks koostöö detektoristidega on kaasa toonud palju uusi muistiseid ja leide. Koostöö avalikkusega täiendab meie käsutuses olevat empiirilist materjali ja muudab ka meie arusaama minevikust. Tähelepanuväärsed avastused nagu Salme laevamatused või Kukruse rikkalike panustega kalmistu poleks sündinud ilma teadusvälise abita – inimesteta, kes nendest leidudest teada andsid.

Pikner: Sotsiaal- ja humanitaarteadustes on räägitud „ruumilisest pöördest“ enam kui kümnend. Maastiku-uuringute tihedam seostamine etnograafiliste ja semiootiliste lähenemistega on vaid üks näide sel suunal.

Metsvahi: Värske pilguga on võimalik läheneda ka meie rahvakultuuri aja­loole. Minul on eesti vanema folk­loori tõlgendamisel palju abi olnud arheo­loogide tööst, kes on osutanud egalitaarsete soosuhete võimalikkusele muinasaja Eesti ühiskonnas. Folkloori kaudu oli naisel võimalik oma XIX sajandi teiseks pooleks tunduvalt nõrgenenud positsiooni kompenseerida, allutatuse tunnet välja elades. Kui vaatame mööda baltisaksa ajaloolaste XIX sajandil levitama hakatud igikestva patriarhaalsuse mudelist ja uurime eesti kesk- ja varauusaegseid allikaid uue pilguga, on sealt võimalik naisteema kohta paljugi põnevat avastada.

Üks huvipakkuvaid teemasid on uurimistraditsiooni mõju rahvapäraste stereotüüpide väljakujunemisele. Kas kooseluseaduse vastased oleks saanud kasutada sõnapaari „traditsiooniline perekond“, kui baltisaksa ajaloolased ei oleks hakanud rääkima aegade algusest kestvast eesti patriarhaalsest perekonnast ja eesti ajaloolased poleks jätkanud sedasama juttu läbi kogu XX sajandi? Või oleks kasutatud väljendit „traditsiooniline perekond“ olenemata teadlaste tööst, sest seesugune peremudel on meile omaseks saanud Lääne massikultuuri pealetungi tõttu? Igal juhul on üks suund, kuhu Eestis toimuvast aru saamiseks vaadata, uus ja senisest ideoloogiast vaba lähenemine eestlaste elu kirjeldavatele minevikulistele allikatele.

Bardone: Lisaks mediatiseerumisele ja digipöördele on Eestis toimunud ka pööre kultuuri kaubastamise, projektistumise ja auditeerimise suunas, mis mõjutab otseselt seda, mida inimesed igapäevaselt teevad, mida väärtustavad ja mida mitte. Seega pole kriitilised kultuuriteooriad aktuaalsust kaotanud. Peaksime kindlasti arvesse võtma ka seda, mida kultuuriuurijad-kolleegid teistes järelnõukogude ühiskondades või endises idablokis on esile toonud, kuidas me oleme nii sarnasel kui ka erineval moel kodustanud neo­libera­listlikke ideoloogiaid. Võiks ju küsida ka seda, mida Eesti riik kultuuriuurijatelt ootab?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming