Piiri(leppe)riik

Ahto Lobjakas

Eesti on tekitanud endale mitmes suhtes moraalset kahju. Piirileppe sõlmimise farssi tavatsetakse Eestis serveerida kui lugu, mille peamine ülesanne on kujundlikult taasesitada seda, mis on valesti Venemaaga. Sama valjusti, kui mitte valjemini, räägib sama farss aga ka veel üht teist lugu. See on lugu Eestist endast ja selle loo moraalist pole meil sugugi vähe õppida. Pigem vastupidi ? Venemaa ajalugu on üks pikk tõestus võimest üle elada ka kõige halvemad valikud, samal ajal kui Eestil, tundub, on raskusi ka parimate oludega toimetulemisel.

Nüüd, mil Vladimir Putin on isiklikult kinnitanud (3. VII Kaliningradis), et Venemaa on tagasi võtnud piirileppele antud allkirja, on Eesti tagasi mängu esimesel ruudul. Täpselt nagu viimased 10 aastat, ootame deus ex machina?t, olles asjakohasele altarile ohverdanud kõik, mis vähegi võimalik (ja enam veel). Nagu viimased 10 aastat, on iga vihje jumaliku sekkumise võimalikkusele osutunud fatamorgaanaks. Lõplikult demarkeeritud piiride kindel linn  haihtub taas tuima järjekindlusega.

Jutud Eesti arenevatest ?jõulistest vastulöökidest Vene propagandarünnakutele? (EP 2. VII) seletavad vaid osaliselt, miks on asjad läinud,  nagu nad on. Leppe teksti ametlik tõlge ja selle aktiivne esitelu ELi ja teiste lääneriikide pealinnades on kiiduväärt idee, mis oleks veel paremini toiminud leppe ratifitseerimisele järgnenud päevil vahetult enne ELi tippkohtumist 16.-17. VI.  See, et lepet ei jõutud tippkohtumiseks ratifitseerida, ehkki see oleks garanteerinud asjakohase viite kogu ELi juhtkonna poolt allkirjastatud ametlikes lõppjäreldustes, markeerib Eesti (laiema) välispoliitika peamist nõrkust ? ajastamisprobleemi, ehk võimetust ära tabada ajaloo tõeliselt olulisi momente. See on juba üsna ammune viga.

Nagu öeldud, on Eesti tänaseks tagasi ruudul nr 1.  Täpselt seal, kuhu oleksime sattunud muu hulgas näiteks Venemaale ametlikult territoriaalseid pretensioone või okupatsiooni eest kahjutasunõudeid esitades. Või kui oleksime eelöeldut Läti moodi läbi lillede teinud. Samal kohal oleksime ikkagi olnud ka siis, kui oleksime lihtsalt ise vaikselt allkirjastamise edasi lükanud, mõistlikule äranägemisele jõudes, et Lätit maha jättes teeme endale kahju.

 

Venemaa vajab mõlemaid

Oli ju elementaarselt selge, et Venemaa ei võida piirilepet ainult Eestiga  ratifitseerides midagi. Muu maailma heakskiit ausa mängu eest pole Moskvat kunagi huvitanud, küll aga võtaks liiga varane piirilepe Eestiga käest tulevikus teab milleks kasuliku hoova. Mingit muud tähtsust üksnes Eestiga sõlmitud lepe Venemaa jaoks ei oma. Moskva ainus reaalne huvi piirilepete vastu seondub ELi viisatemaatikaga ning siin pole olulist edasiminekut oodata, enne kui lepped on allkirjastatud nii Eesti kui Läti mõlemaga.

Selle asjaolu mittemõistmine oli Eesti diplomaatilise planeerimise lapsus. Aga probleem on sügavamal. Lisaks näitas Eesti oma geopoliitilise orienteerumisvõime defitsiiti, lastes Moskval veelgi sügavamale ajada niigi ohtliku ja mõttetu kiilu Tallinna ja Riia vahel.

Võib väita, et Eesti vältis süü langemist endale. Aga keda huvitab süü? Viimased kümme aastat oli leppe viibimises selgelt süüdi Venemaa, aga see ei muutnud midagi. Ka täna ei huvita ELi mitte süü, vaid resultaat. Kogu kriisis võtmerolli omavat Lätit ei süüdista hetkel Euroopa Liidus keegi, Riia vahet ei voori ka ELi tipp-poliitikud püüdega veenda sealset valitsust ja parlamenti loobuma leppega seotud deklaratsioonist. Kõigile on selge, et resultaat on saavutatav üksnes  asjaolude pragmaatilisel arvestamisel. Ning n-ö võtmeasjaolu on, et ELi välispoliitika on konsensuslik ja Lätile ?nõjatuda? on väga keeruline,  ilma et sellega riskitaks ebameeldiva pretsedendi loomisega kõigi jaoks.

 

Viide Ülemnõukogule

Eesti jaoks olulisim on endale tekitatud moraalne kahju. Osaliselt seondub see Lätiga, abivajaja hülgamine hädas pole Eesti-sugusele riigile kõlblik tegevusviis. Iseseisvuse taastamisest saadik on see muutumas reegliks. Laiemas plaanis tallas Eesti aga õhinal ja täiesti tarbetult ise jalge alla oma eneseväärikuse, lahendades parteidevahelise nägelemise sõnastuse üle ratifitseerimisakti preambulas viitega ?Eesti Vabariigi Ülemnõukogu? otsusele.

See viide on absurdne juba meie enese ajalooloogikast lähtudes. Eesti Vabariigi järjepidevuse jms tõestamisel saab ülemnõukogul olla sama vähe legitimiseerivat ? ja legitiimset ? kaasarääkimisõigust kui esimesel Nõukogude-aegsel esinduskogul oli Eesti viimisel N Liitu. Hariva paralleeli võib tõmmata praegu Iraagis toimuva suveräänsuse taastamise protsessiga. Nn rahvusvaheline üldsus ELi ja ÜRO eestvedamisel on selgelt seisukohal, et Iraagi praegune üleminekuvalitsus ei saa langetada riigi põhihuve puudutavaid otsuseid, mis sest, et ta jaanuaris vabalt valiti. Piisavalt suveräänne on selleks alles pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist eeldatavalt detsembris valitav parlament. Nii pole ka rahvusvahelise õiguse tänase praktika silmis ülemnõukogu otsus preambula-väärne argument.

Ülemnõukogule osutatud tähelepanu kõrval torkab Riigikogu preambulas valusalt silma igasuguste viidete puudumine ELile. Olgu, riigipiiride osas ei ole ELil kompetentsi, aga kui leiti võimalus ülemnõukogu mängutoomiseks, oleks seda  huvi korral leitud ka ELi mainimiseks. Vihje sõpradele olnuks sümboolne, aga oleks selgitanud mõndagi nii Venemaale kui ülejäänud maailmale. Sellega võinuks piisava välispoliitilise loovuse olemasolul  kaasneda reaalne õigeaegne töö Euroopa-rindel. Jällegi, analoogia korras, Soome pole näiteks pidanud paljuks paluda volinik Olli Rehnil tõsta Euroopa Komisjonis Vene lennukite õhupiiririkkumiste teema. ELi välisministrite toetav deklaratsioon ei tuleks samuti kahjuks ? kuid see nõuaks koostööd Lätiga.

 

Tuleb haarata võimalust

Globaalsema perspektiivi huvides tahaks siinkohal rõhutada, et Eesti ja Läti poolt erineva pühendumisega käidav, ent sisuliselt sama tee, pole ainus valik. Leedu, kes on piirleppe Venemaaga juba sõlminud koos viimase  pakutud deklaratsiooniga,  pole põhjanaabritest mitte vähem rahvusvahelise õiguse subjekt. Küsimus on pigem selles, et Eesti (ja Läti jaoks) on iseseisvuse algupäraselt rikkumata restauratsiooni diskursus meie riigiõigusliku ja rahvusliku  (inglise national mõttes) identiteedi olemuslik osa. Sellest nüüd loobuda, eriti võõra surve all, tähendaks käegalöömist ka suurele osale sellest, mis Eesti avalikku ruumi veel ühte seob. See oleks moraalne murdumine.

Ülemnõukogu otsuste kasutamine restauratsioonidiskursuse õigustamisel viitab selles kontekstis hajusamale ? ja ehk vältimatule ?, kuid mitte vähem degradeerivale eetilisele murenemisele. See on sisuliselt sama nõukogude argimeelelaadi ilming, mille igapäevasust ka tänasel Venemaal märgib kokkuvõtvalt Anne Applebaum oma aastal 2003 ilmunud raamatus ?Gulag: A History?: see, kes peenutseb põhimõtete pärast ja igast võimalusest kinni ei haara, on lihtsalt loll.

Naastes  loo alguse juurde:  piiritülis heidame  Venemaale ette soovimatust tõmmata joonega maastikul lõpuks joon alla kisendavale ajaloolisele ebaõiglusele. Me oleme ühelt poolt valmis ohverdama kõik, kuna oluline on põhimõte. Teiselt poolt on aga Eesti enese ettevõtmistes väga vähe sellist, mis lubaks meil end asetada teisele poole tsivilisatsioonide veelahet või teha meist ajaloolises mõttes selle  õige, kelle hõlma keegi ei saa hakata.

Eesti ja Venemaa vaheline piir on meie avalikus enesenägemises olulisim seetõttu, et nii tõmmatakse eraldusjoon meie ja ajaloo ebaõigluse vahele. Ajaloo pahupool jääks nii kogu täiega Vene poolele ja puuduv allkiri on ajaloolise õigluse keelamine Moskva poolt. Ajaloo selliseks eksternaliseerimiseks, kogu vastutuse Venemaale lükkamiseks puudub meil aga vähemalt hetkel õigus. Meie enese meetodid ja mõtlemine pole ei sealt ega siit. Meie tulevikku varjutavad paljuski meie tänased tegemised ja otsused. Ja lõpuks ? osa nõukogude ajaloost on vältimatult ka meie enda oma, ometi pole me kaugelt sama altid tõmbama piire ajas, kui me seda teeme kaardil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming