Piiramatu kasvu piiridel

Kaupo Vipp

Loodusteadlaste „kole-ennustused” ei sobi sugugi enamiku majandusteadlaste veendumusega, et majanduskasvul ei saa piire olla.        Loodusteadlased on viimastel kümnenditel tuhandetes teadusuuringutes tõdenud, et meie planeedi ökosüsteemid, bioloogiline mitmekesisus ja loodusressursside varud hävivad aina ohtlikumas tempos. Samasuguses, eksponentselt kasvavas tempos on planeedil tõusnud inimeste arvukus ja keskmine tarbimisvõime ning kuhjunud jäätmeid ja keskkonnareostust. Selge, et need muutused on omavahel seotud, esindavad globaalse majanduskasvu eri avaldumisvorme. Selgitamaks, kuhu võiks meid viia tööstusrevolutsiooni 200 aastaga põlistunud kasvutrend, on üle 40 aasta teostatud kasvupiiride (Limits to Growth) uuringuid. Kõik seni kogutud teabega arvestavad matemaatilised mudelid ning võimalike arengustsenaariumide arvutisimulatsioonid hoiatavad, et meie planeediga piirduvas suletud ruumis ei saa pidev kasv kaua kesta. Majanduskasvu  jätkumisel päädib see paratamatult globaalse takerdumisega toorme- ja keskkonnaprobleemidesse ning halvemal juhul kulmineerub tööstustsivilisatsiooni kokkuvarisemisega juba XXI sajandi esimesel poolel.    

Ilmselgelt ei ole planeedi poliitika- ja majandusringkonnad neid prognoose piisavalt põhjendatuks pidanud. Pole ju ei globaalsel tasemel ega ka mõne riigi osas eraldi tõsisemalt  kaalutud kasvuparadigma väljavahetamist. Tõsi, otsesõnu keegi füüsikaseadusi või termodünaamika põhiprintsiipe ei vaidlusta. Siiski ei aduta ka võimalust, et senise business as usual kursi ette võiks tõeliselt ületamatuid takistusi kerkida. Loodusteadlaste „kole-ennustused” ei sobi sugugi enamiku majandusteadlaste veendumusega, et majanduskasvul ei saa piire olla. Loodusressursid ei saa turumajanduse tingimustes piirata tootmise ja tarbimise  mahtu, sest kui ka mingi ressursi pakkumine ei vastaks enam turu nõudlusele, leitaks sellele tänu turusurvele alati kiirelt asendus. See aksioom on üks kehtiva majanduskäsitluse baasväidetest. Sarnaselt loodusteadustega kasutatakse küll ka majandusteooriate ülesehitamisel matemaatilisi konstruktsioone, kuid majandusteooriate puhul ei nõuta nende väidete kontrollimist kordamist võimaldavate eksperimentide abil. Selliseid olekski väga  raske ette kujutada.   

Ei evi tõsiteaduslikkust     

Niisiis osalemegi me kõik unikaalses majanduseksperimendis „piiramatu globaalne majanduskasv”. Sellega viimase 200 aasta jooksul kaasnenud kiire teaduslik-tehniline progress ning sotsiaalmajandusliku heaolu  suur kasv näib senise arengu majandus-teoreetilise baasi paikapidavuse täiesti piisava tõendina. Arenguga kaasnenud probleemid peavad olema lahendatavad sellesama, oma edukust tõestanud paradigma raames. Seega võib olude analüüsimisel jätta endiselt tähelepanuta kõik majandustegevust ümbritseva looduskeskkonnaga seonduvad asjaolud, lähtuda vaid majandusilmingutest: jälgida tarbimisfaktoreid, hinnaindikatsioone, rahanduspoliitika  instrumentide mõju jne.   

Loodusteadlased on häiritud, et teaduslikkusele pretendeeriva distsipliinina ei evi majandus igalt tõsiteaduselt nõutavat protsesside ennustamise võimet ning tegutsetakse pigem korrelatiivse loogika baasil, n-ö  tagantjärele tarkusega1. Nõnda, kuis põhivoolu majandusteadus „magas maha” meie praeguse, kõigi aegade suurima majanduskriisi. Ilmnenud võimetus näha ette sedavõrd eepilise mastaabiga sündmust – kogu planeedi majanduse järsku kokkutõmbumist koos maailma olulisimate suurpankade ning globaalhaardega suurtööstuse  kollapsitega – oleks nagu selge põhjus majandusparadigma baasväidete väga kriitiliseks ülevaatamiseks. Pole ju saladus, et ühiskonna vahetuks suunamiseks võimelised poliitikud lähtuvad eelkõige majandustegelaste suunistest ja on sõltuvuses majandusringkondadest. Muidugi ei ole ilmnenud probleemid ka ökonomistide ja poliitikute silmis tühised. Aga senise kursi revisjoni või fundamentaalsete muutuste asemel võime ammuli sui jälgida koletusliku ulatusega jõupingutusi, et taastada senine business as usual ning taaskäivitada majanduskasv. 2009. aastal peeti ainuüksi USAs vajalikuks selleks eraldada 23,7 triljonit dollarit. Mastaabi mõistmiseks – summa on võrreldav poolega kogu maailma SKTst, või siis Ühendriikide ajaloo kolmekordsete kogukulutustega sõjategevusele alates 1776. aastast, arvestades dollari inflatsiooniga. Ka paljud teised arenenud riigid  on majanduse stimuleerimiseks eraldanud üüratuid summasid, mis väiksematele absoluutarvudele vaatamata hõlmavad ehmatavalt suurt osa nende sisemajanduse kogutoodangust. Selliste kolossaalsete rahasummade emiteerumist  juba niigi välisvõlgades ägavate riikide selgest taevast ei peagi me suutma tavaloogika või füüsikaseaduste abil kirjeldada. Selle tarbeks on majandusteadus …     

Senise majandusmudeli Achilleuse kannaks on pideva kasvu vajadus, kuna ilma selleta ei toimi finantssüsteem. Aksioomina on igasuguse bioloogilise või füüsikalise süsteemi kasvuks, samuti meie majanduse kasvuks vaja seda toitvat energiasisendit. Pidevaks kasvuks peab energiasisend ka pidevalt kasvama. Tööstusrevolutsiooni koidikust siiani on see tähendanud pidevalt suurenevat fossiilkütuste tarbimist koos kõigi muude loodusressursside  pidevalt kasvava tarbimisega. Viimasel sajal aastal on meie kõige olulisemaks sisendiks kujunenud nafta, millest on tänaseks lootusetusse ja absoluutsesse sõltuvusse sattunud mitte ainult kõigi toormete hankimine, transport ja tööstus, vaid ka põllumajandus. Nüüd, jõudnud geoloogilise sündmuseni nimega PeakOil ehk naftatipp2, oleme me end lõplikult suluseisu mänginud.   

Naftaasendajat ei ole   

Alates 2004. aastast ei ole planeedil suudetud tõsta naftapumpamise kiirust. See tähendab, et me ei suuda enam kiirendada ka kõigi muude toormete hankimist, tööstustoodangu ja – mis kõige hullem – toiduainete tootmist planeedi jätkuvalt kasvavale elanikkonnale. Turusurvele vaatamata pole kuulda naftaga samaväärse energiaallika väljailmumisest, nagu kehtiv majanduskäsitlus on meile lubanud.  Need asjaolud kokku tähendavad majanduskasvu lõppu, see omakorda finantskaost. Pikem stagnatsioon viiks tänase majandusmudeli paratamatult globaalse kollapsini. Vaadeldes 2004. aastast aina ekstreemsemaks muutunud uudiskilde hinnadünaamika kohta kütuste- ja toiduaineteturgudel, energeetikaja toormekaubanduse probleemide, geopoliitika pingete, tööstusriikide finants- ja sotsiaalmajanduse peataoleku jne teemal, oleks raske  mitte märgata fundamentaalse kriisi sümptomeid. Enneolematu mastaabiga masu on selle esimene õrn koputus meie hedonistliku õhulossi uksele. 

Erinevalt majandusteadlastest kuulutasid paljude teadusharude loodusteadlased üsna pikalt ette majanduskasvu lõppemist käesoleva sajandi alguseks.3 Ka PeakOil on ca  60 aastat tagasi vähemalt kümnendi täpsusega ette ennustatud sündmus. Ohtude eest on paljukordselt hoiatatud nii poliitikuid kui laiemat avalikust. Kasvupiiridest kõnelenud teadlaste ennustused on reaalsuseks saamas, kuid ilmnenud probleemide leevenduseks soovitavad nad hoopis muid retsepte kui üüratute rahasüstidega hingevaakuvate finantsinstitutsioonide jaluleaitamine ja tarbimise reanimeerimine. Seni metallide, mineraalide, fossiilkütuste ja muude taastumatute loodusvaradega arutult laristades oleme need sisuliselt varastanud meie järeltulevatelt põlvkondadelt. Juba niigi suuri võlgu veelgi kasvatades röövivad arenenud riigid nüüd oma nooremalt generatsioonilt ka finantsvõimekuse, mida nood hädasti vajaksid täiesti uue jätkusuutliku majanduse rajamiseks. Tsivilisatsiooni infrastruktuuri ümberehitamine nii, et see tugineks taastuvenergiaile ning naftast  sõltumatule transpordile ja põllumajandusele, nõuab ju lisaks kümnendeid kestvale pingutusele ka enneolematuid investeeringuid. Aga kui lähemal aastakümnel ei rajata aluseid süsteemi muutmiseks ja me ei suuda kohaneda uue reaalsusega, siis võime osutuda tunnistajaiks majandus- ja keskkonna-probleemidest tingitud migratsioonilainetele, mille kõrval ajaloost tuntud rahvaste rändamine oli vaid seltskondlik jalutuskäik. Püüdkem ette kujutada  umbes viit miljardit inimest anarhia parimate traditsioonide vaimus põhjapoolkera jõukuse riismeid ümber jagamas. Senises stiilis jätkates ei jää see ainult õõvastavaks kujutluspildiks.     

Ajalugu on korduvalt näidanud, et demokraatia ei ela üle majandusolude järsku halvenemist. Nii järsku langust, nagu see tekiks globaalse majanduskollapsi korral, ei elaks üle isegi kõige räigem diktatuur.  Peak Everything Piinlik on kuulata mõne „eksperdi” rahustavat juttu, et meil ei tulekski muretseda varude, näiteks uraani ammendumise pärast – sest seda leidub täiesti piiramatul hulgal juba ainuüksi maailmameres. Kui keegi pakuks teile vorstivarude täiendamise nime all välja meetodi, kuidas valmistada kümnest poolekilosest vorstist üks kilone vorst, siis peaksite pakkujat ilmselt poolemeelseks. Aga lõpptulemusena  saadavast energiakogusest suurema energiahulga kulutamine selle tootmiseks ei näi ebamäärasel kujul esitatuna sedavõrd absurdne. Eestlasele on tuttav ka paekivist sealiha tootmise ilukirjanduslik kontseptsioon. Sellega sarnane on lugu nii piiramatute uraanivarudega, kui pahatihti nafta asendajaina välja pakutava vesinikuenergeetika ja biokütustega. Tegelikult on inimkond kõigi elutähtsate loodusressursside ammutamisel lähedal sündmusele  nimetusega Peak Everything. Üle-ekspluateerimise tulemusena taastuvate ressursside nagu põllumaade, metsade, joogivee või näiteks kalavarude kiirest kahanemisest on kuulnud kõik. Inimliigi survet teistele meiega planeeti jagavaile olendeile kirjeldatakse juba lausa liikide kuuenda globaalse väljasuremislainena. Katastroofina, millesarnastest viis eelmist olid kosmilises mõõtkavas kataklüsmide põhjustatud. Vaid inimliigile hädavajalike taastumatute maavarade osas on, nagu nafta puhul, juba seljataga paljude metallide ning näiteks fosfori tootmistipp. Maagaasi ja näiteks vase puhul on see saabumas lähikümnendil. Vähem kui 80 aasta taha prognoositakse nüüd kriisi ka söe ja uraani kaevandamiskõlblike varudega, millest mõlemast alles hiljuti loodeti meile tuge veel väga pikaks ajaks. Mida värskemad prognoosid, seda lühemad tähtajad. Ning kui meile kinnitatakse, et selle või teise toorme  varudest jätkub tänase tarbimise juures rahulikult veel … näiteks 300 aastaks, tasub meenutada majanduse ja matemaatika reegleid.       

Kuni meie majandusmudel saab toimida vaid kasvades, pole mõtet kõnelda „tänasest tarbimisest”, sest tarbimine peab kas pidevalt kasvama või koos kogu majandusega kokku kukkuma. ÜRO statistika kohaselt oli viimasel  50 aastal keskmine globaalne majanduskasv ca 4% aastas ning selleks vajaliku olulisemate toormete tarbimiskasv ligi 3% aastas. Need varud, mida tänase tarbimise juures jätkuks 300 aastaks, ammenduksid senist majanduskasvu kindlustava, s.o 3% aastas kasvava tarbimise puhul 77 aastaga (vt tabel).       

 

iga-aastane

tarbimise kasv

TAASTUMATU LOODUSRESSURSI VARUDE KESTVUS
SÕLTUVALT SELLE TARBIMISEST AASTATES

 

0 %* 10 30 100 300 1000 10 000
1% 9,5 26 69 139 240 462
2% 9,1 24 55 97 152 265
3% 8,7 21 46 77 115 190
4% 8,4 20 40 64 93 150
5% 8,1 18 36 56 79 124
6% 7,8 17 32 49 69 107
7% 7,6 16 30 44 61 94
8% 7.3 15 28 40 55 84
9% 7,1 15 26 37 50 76
10% 6,9 14 24 34 46 69

* kasv 0% = varude kestvus väite “tänase tarbimise juures” paikapidamisel.

Tabel: eksponentselt kasvava tarbimise mõju varude ammendumistähtajale4.

Tarbimise püsiva kasvu korral x protsendi võrra  igas ajaühikus saavutab kasv mingi perioodi jooksul muidugi 100%. See on kahekordistumisperiood (T2), mis on lihtsalt arvutatav valemiga T2=70/x% (näiteks kasvu 2% aastas puhul on T2=70/2=35 aastat). Kui esimese T2 tulemus on algtarbimise (a) kahekordistumine (1T2=a*2), siis teisel nelja- (2T2=a*4), kolmandal 8-, edasi 16-, 32-, 64-, 128-, 256-, 512-, 1024kordistumine jne iga järgneva võrdse perioodiga. Kääbusliku muutuse mõju summeerub  hiiglaslikuks.5     

Senine tehnoloogiline progress on eksimatult järginud suunda: rohkem, odavamalt, mugavamalt, kasulikumalt. Kui me hakkame endi ümber järjest sagedamini nägema vuhisevaid elektrituulikuid, jäätmete ümbertöötlemist või näiteks elektriautosid, mille kõrge hinna juures saab tarbija tunde kestnud „tankimise” järel sõita mitu korda lühema vahemaa  kui eelmiste tehnoloogiatega, siis on ebamugavus märk uuest olukorrast, kus keskkond on asunud meie arengule peale suruma uusi, senistele vastupidiseid reegleid. Senisel lihtsal, mugaval ja odaval moel edasi minna pole võimalik. Ei tasu lasta end petta majanduse peatse täieliku paranemise lootustest. Kindlasti tulebki veel mitmeid helgemaid perioode, kuid need jäävad aina lühemaks ja meie heaolu tipptase on tänaseks juba minevik.  Majanduse iga järgnev tõusukatse põrkub järjekindlalt täpselt sama probleemide lae vastu. Iga järgmine langushoog viib aina sügavamale ja kaugemale vahepealsest kulminatsioonist.   

Kasv on lõppenud     

Me oleme nüüd sisenenud täiesti uude majandusajastusse, kus endised mängureeglid üha  sagedamini ei toimi. Madalad intressimäärad ning valitsuste rahasüstid ei taha transformeeruda uuteks töökohtadeks ning toodangu ja tarbimise kasvuks. Meie kõige olulisemate toormete ja odava energia samaväärsed aseained keelduvad aga välja ilmumast, hoolimata turusurvest ning nõudlusest. Kogunenud probleemide taustal mõjub kasvu puudumine järjest laastavamalt isegi kõige jõukamate riikide finantsmajandusele. Kokkuvõttes oleme  silmitsi vajadusega sedavõrd fundamentaalselt majandussüsteemi muuta, et mastaapsuselt saaks seda võrrelda ainult tööstusrevolutsiooniga. Tsivilisatsiooni areng on jõudnud ajaloolisse pöördepunkti. Kasvamine on lõppenud ning algamas on paratamatu kokkutõmbumine. See jätkub seni, kuni inimkond oma arvukuse ja oma tehnoloogiate iseloomu poolest mahub uuesti vastuoludeta meie planeedi loomulikku taastootmisvõrgustikku.   

Võib selguda, et juba ongi liiga hilja mõelda „organiseeritud taganemisele” asumaks ümber ja kindlustamaks end postfossiilsele ajastule sobivail positsioonidel. Aga me ei tea seda täpselt, kuni pole vähemalt proovinud. Kui poliitikud ei saa kiiresti üle majandusringkondadest nakkusena levinud šokikrambist,  tuleb inimestel omal käel tegutseda. Eesti loodusolud ja kliima annavad siinsele rahvale eeliseid mõnegi teisega võrreldes. Samas on ohtlik luua illusioone, nagu oleks lahendus lihtsalt tiku- konservi- ja soolatagavaraga metsaonni eraldumine. Ajaloo õppetundidest ei tasu mööda vaadata. Indiviidi kindlustamiseks kõige hädavajalikuga oleme läbi aegade vajanud kogukonna organiseeritust. Vaid väljavaadete paanikavaba teadvustamine ja inimeste  mõtestatud koostöö külade, valdade, linnakvartalite ning riikide ulatuses saab lõppeda mõistlike tulemustega meid tabanud „haiguse” ravil ja raskemate tüsistuste ärahoidmisel. Isegi juhul, kui majandusolud sunnivad finantside nappuses vaevlevat riigikeha tõepoolest vastupidi tegutsema, näiteks kaotama väiksemad omavalitsusüksused, laskma ääremaade eluolul veelgi kiiremini allamäge veereda. Noodsamad ääremaad on ju eestlased  alati rasketest aegadest läbi aidanud. Lõpuks on kõige keerulisem just kõige esimene asi, mida „patsient” ravi alustamiseks vajab – see, et ta oma haigusest ka ise aru saaks ning seda enesele tunnistaks. Kui haiguse raviks piisab vaid eluviisi muutmisest, siis ei pruugi ju haigus olla surmav, hoolimata võimalikest tüsistustest. Muidugi on haigusest teadasaamine alati halb ja tihti patsiendile vastuvõetamatu uudis. Halbade uudiste edastamine  ei ole samuti eriti meeldiv tegevus.     

Minu süda sai sellest siiski kergemaks. Suur tänu prof Albert Bartlettile ja Richard Heinbergile lahke loa eest nende loengumaterjale kasutada.       

1 Siiski on majanduses tekkinud nn biofüüsikalise majanduse koolkond, kus lähtutakse eelkõige loodusteaduste printsiipidest ja meetoditest. Ka nende vaated meie tulevikuperspektiivile lahknevad järsult põhivoolu majanduskoolkondade omadest.

2 PeakOil on hetk ajas, mil on ära tarbitud pool planeedi naftavarudest. Geoloogiliste ja termodünaamiliste  asjaolude tõttu hakkab pärast seda naftatootmine vältimatult langema ja selle hind tõusma. Kui energiat naftaliitri ammutamisele hakkab kuluma ca sama palju, kui samast naftasliitrist energiat saab, muutub tootmine mõttetuks. Seetõttu ei lõpe inimtegevuse tulemusena nafta ega ükski muu maavara maapõues kunagi. Vt ka Sirp 23. IV.

3 1972. aastal avaldatud kasvupiiride uuringuis prognoositi globaalse majanduskasvu jaoks hädavajalike tingimuste ammendumist ca aastaks 2015. 

4 Vt ka tabeli koostanud prof Albert Bartlett‘i muljetavaldavat videoloengut eksponentfunktsiooni mõistmise tähtsusest: http://www.youtube.com/ watch?v=F-QA2rkpBS Y&p=6A1FD147A45EF50D&pla ynext=8

5 Eksponentset kasvu tuntakse ammu. Legend räägib oma kuninga tarbeks malemängu leiutanud india targast, kes palus ihnuri kuulsusega kuningalt vaevatasuks vaid niipalju nisuteri, kui malelaua igal 64 ruudul terade arvu kahekordistades kokku tuleks,  alustades ühe nisuteraga. Alguses lollilt odava hinna üle rõõmustanud kuningas mõistis muidugi üsna pea, et selleks vajalikku viljakogust ei ole tal kuskilt võtta (kogus 264-1 nisutera oleks ca 400 kordne maailma nisusaak 1990. aastal, s.o tõenäoliselt rohkem, kui inimajaloos tänini kokku nisu kasvatatud on).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming