Piilumismängudest kannatuslugudeni

Evi Arujärv

Aeg-ajalt imestatakse ikka veel elulooraamatute autobiograafiliste ajaloopeegelduste müügiedu üle. Ometi jätkavad need „pehmetel väärtustel” põhinevat totaalset reality show’d, mis ümbritseb meid meediaruumis juba pikemat aega. Mitmel põhjusel on eluloolembust raske kritiseerida. On põhjust arvata, et elulugudele iseloomulik vahetu, intiimse olemiskogemuse jagamine tähendab paljudele inimestele osadustunnet.  Kuigi, jah – ka piilumine loob osadustunde … Aga kui piilutaval ei ole midagi piilumise vastu, ja kui tal pealegi on võimalus ennast meelepäraselt „disainida” ja sobivas poosis eksponeerida, siis võib seda nimetada ju ka kuidagi teisiti, viisakamalt (või ka väga ebaviisakalt).

Elulugude populaarsus võib põhineda üsna samalaadsel osadustundel, mida väiksemale osale inimestest pakub näiteks kollektiivne usukogemus või ka (kõrg)kultuur  – luule, kirjandus ja muusika. Ja ei ole mingit põhjust öelda, et seda viimast täidab millegi poolest õilsam või „puhtam” aines, kui meelde tuletada nüüdiskirjanduse seda osa, mis – ükskõik kas valulise hüperboolina, kiretu dokumentaalsusega või rõõmsalt ja mänguliselt – kujutab inimest primitiivse bioloogilise robotina, kasutades „demokraatlikke” keeleregistreid ja vihjamatagi mõtestavale metatasandile. Mõeldes inimeksistentsi  primitiivseimatele ühisnimetajatele, mõeldes ka sellele, et teatud tüüpi tekstide ja sõnumite laviin kujundab maast madalast inimeste mõttemaailma ja ootusi, tundub üsna valevaga ka nn kollase ajakirjanduse tarbijatele moraalijutluste pidamine.

Enamus allub sotsiaalsele dressuurile ja siin määrab tulemuse sisenduse mass ja püsivus. Aga „lihtsatele inimestele” armsate, osadust pakkuvate vaate- ja piilumismängude  kõrval on (auto)biograafilisusel ka kaalukamaid funktsioone. Kirjanduslike võtete toel võib elulookirjutis või minajutustuses peegelduv intiimne olemiskogemus hõlpsasti üle võtta ajaloolise tõe kuulutaja rolli. Ma ei arva, et siinkohal oleksid eriline probleem omaaegsete riigi- ja kultuuritegelaste (auto) biograafiad või ka tänased memuaare kirjutavad poliitfiguurid – nende puhul osutab juba taust (oma)müüdi või erapoolikuse võimalusele. 

Ma mõtlen „ilmsüütu” dokumentaalsuse või ka kunstilise tõe ambitsioonidega autobiograafilisi ajalookirjeldusi, kus lõhnades, värvides ja tunnetes kirjeldatud olemiskogemus on määratud kõnelema ajaloo nimel või ajaloona, mitte selle täiendusena. 2000. aastatel ilmusid „Eesti rahva elulood”, kirjanduslike ambitsioonideta elukirjelduste seeria, mille monotoonsetes kordustes avanes isikukeskne ajalugu. Hoolimata  sellest, et valdavalt oli tegemist poliitiliste sündmuste keerises aset leidnud dramaatiliste kannatuslugudega, ei jäänud kõlama ideoloogiline paatos, vaid resigneerunud distantseerumine ja seetõttu ka mulje objektiivsusest. Ja vastupidi, nii-öelda kodueestlasena on mul kohati pisut ebamugav lugeda eesti rahva „kannatuslugu” edukalt välisilmale tutvustava Sofi Oksaneni neid Eesti elu kirjeldusi, mis väljuvad ilukirjanduse raamest. Näiteks  Eesti Päevalehes ilmunud artikkel (30. XII 2009), kus nõukogude olustiku täpsete kirjeldustega põimuvad eksimused detailides ja valitseb kirjanduslikust „koloreerimisest” sündinud sürreaalne atmosfäär. Kõrvaltvaataja pilk on teravam kohalviibija omast.

Mitme kultuuriruumiga seotud inimesed tajuvad keskkonna- ja identiteediprobleeme erksamalt. Läbi aegade on sellest sündinud tundlikku kirjandust. Probleem  algab sellest, kui selline personaalne, tundlik ja kirjanduslikult võimendatud olemiskogemus satub tõsikindla ajaloopeegelduse rolli. Paradoks, aga memuaarikirjandus ja „disainitud” elulood võivad loodetud süvitsimineku asemel täpsest ajalookirjeldusest ka kaugemale viia. Ja „ilukirjanduse maagia” on siin võtmesõna. Ühiskondlikke pöördeid üle elanud riikides on mäluküsimused tulipunktis. Traumaatilisi  kollektiivseid mälestusi kipuvad ekspluateerima mitmeid poliitilised huvigrupid. Tõsiasi on, et nii personaalsete kui ka kollektiivsete traumade puhul on tõrjutud kogemuse läbitöötamine hädavajalik, et see objektiveerides tühistada ja edasi minna. Oma suletuses on lõputu, üha uusi dramatiseeringuid välja töötav mäletamine üsna lähedane amneesiaga.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht