Pidu hakkas. Kümme soovi ja soovitust eesti meediale

Tiit Hennoste

No nii. Nüüd on see lõpuks käes. Parteide valimisnimekirjad on välja lastud ja esimesed suured probleemid ahastavate pealkirjade all lugejate ette paisatud. Miks sai Evelyn Sepp selle koha, mis ta sai? Meie siin Pärnus ei vaja pealinnast saadetud varjaage! Vabandust, mis  tähtsust sel on? Mu arust on palju tähtsam miski muu. Mis siis?       

1. Valimistel lastakse alati lendu hulk peibutusparte. Nende nimekirja võtmisel on üksainus lootus: juba nende nime nägemisel paneb ajakirjandus püssi palge ja tulistab välja esiküljeloo. Parim, mida meedia teha saab, on vaikida partidest. Lihtsalt vaikida.  Neil pole mitte ühtegi sõnumit, mida ei kannaks ka mõni tõsiselt võetav tegelane.         

2. Igal valimisel tõstab pea mõni uus värvikas seltskond. Seekord siis vaprad vabatmehed rohelistes sukkpükstes võitlemas partokraatia vastu. Ainult nemad ei hakka meid järgmistel aastatel valitsema …       

3. Valimised ei ole ainult valimised. See on ka  võimalus tõsta esile inimesi, probleeme ja vaateid, mis muidu meediaruumi ei saa. Selles massis võib olla huvitavaid asju, mida ei tohi maha magada. Tuleb ainult meeles pidada, et need ei ole valimiste keskne küsimus.         

4. Valimistel lubatakse ikka seda, mis valijale hästi peale läheb: ühele toasooja, teisele silguraha. Tegelikult pole see tähtis. Tähtis on see, et võimule tulnud poliitikud peavad hakkama lahendama probleeme. Ma ootan aastaid ajakirjanikku, kes on pannud paberi peale Eesti elu viie kõige põletavama probleemi nimekirja ja küsib nüri järjekindlusega kõigilt kandidaatidelt nende lahendusi, selle  asemel et lasta neil vabakäigul oma vana plaati käiata.     

5. Valimised on lubaduste odav väljamüük, kus asjade tegelik hind on musta vildikaga  hoolega maha kriipsutatud ja kõike müüakse järelmaksuga. Mind huvitab väga, mis see või teine lubadus tegelikult maksab ja kes selle tegelikult kinni maksab. Ei tohi unustada, et raha küsitakse pärast eeskätt valija käest.     

6. Valimiste eel antakse alati lubadusi kõigi elu parandada. Tegelikult on nende seas tõepoolest lahendusi, millest võidavad kõik (või noh, peaaegu kõik), aga suurema osa puhul ainult teatud kihid. Siin aitab vaid sajandeid vana küsimus: cui bono? Kes tegelikult võidab  ja kes kaotab? Kes saab miljoni ja kes kümme senti?     

7. Tegelikult on sotsioloogia abiga üsna hästi teada, mitu kohta saab üks või teine partei. Ja kui valimisnimekirjad väljas, siis ka pool saadikutest. Kõige olulisem on aga see, et just need juba teada tegelased on ka tegelikud juhid. Ülejäänud on augutäide, loteriivõitjad,  käsu peale käetõstjad. Mõlemad rühmad on huvitavad, ainult küsida tuleb neilt erinevaid asju. 

8. Valimised on alati suur kaklus. Konflikt on üks uudisväärtusi ja ajakirjanduse armastatuim maiuspala. Aga konflikt ei ole ainus uudisväärtus. Ja valimistel on palju tähtsam see, kes kellega käib. 

9. Valimiste keskne küsimus on ikkagi võim, kuigi see suures melus tihti ununema kipub. Tegelikult on 99% kindel, kes selle võimu endale saab (kui just keegi ei suuda tulla turule sama võimsate paljastustega kui savipartei idarahaskandaal). Aga kuna pole kuigi usutav, et reformarid saavad üksi üle poole  kohtadest, siis on valimiste olulisim küsimus selles, kellest saab suure reformi pisike partner, võiks ütelda, valitsuspart. Ja siin on üks huvitav seik peidus. Reformile on väga hea, kui ta saab valitsuse kokku ühe kaaslasega, ning väga hea, kui ta saab selle kaaslase valida. See tähendab, et neile on parim, kui sotsid ja IRL mõlemad saavad piisavalt palju hääli, et olla üksi võimelised partneriks tulema. See aga tähendab, et reformi oluline taktika võiks  olla tõmmata nööre nii, et selline häältejaotus ka välja tuleks. Just see võitluse ja aitamise doseerimise mäng on mu arvates kõige huvitavam kogu valimiste protsessis. Ei tohi aga unustada, et pauk võib tulla ka luuavarrest. Saviparteil ei paista praegu mingit lootust. Aga kõik on kuulutanud mitu korda: asi on Savisaares, mitte parteis. Mis juhtub siis, kui Savisaare abiga saadud häälehunnik  kokku loetud ja kohe selle järel astub mees välklampide sähvatuste saatel parteist välja? Ja jätab lahti kõik uksed …

10. Valimised on nii poliitikute kui politoloogide show. Mõlemad räägivad sellest, mis tulevikus juhtuma hakkab. Ainult poliitikutelt saab lubadusi ja politoloogid ennustavad. Neil kahel asjal on vahe.   

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming