Õpetada, see tähendab juhtida

K?ud Paavo Piik

Intervjuu sotsiaalse ettevõtja Brett Wigdortziga.  

Selle aasta Pärnu juhtimiskonverentsi peaesinejaks oli sotsiaalne ettevõtja Brett Wigdortz. Tema loodud noorte õpetajate kooli­tusprogramm “Teach First” on saavutanud Inglismaal tähelepanuväärset edu. Juba viiendat aastat kandideerib ligi 1500 Inglismaa parimat ülikoolilõpetajat rasketesse koolidesse õpetajaks.

 

“Teach First” võrdsustab õpetajaameti juhi omaga. Kuidas tekkis selline paralleel – millest sai alguse “Teach First”?

Töötasin varem McKinsey’s juhtimiskonsultandina. “Teach First” põhineb mõneti McKinsey & Co töötajate värbamise mudelil. McKinsey võtab noored tööle kaheks aastaks mõttega leida kõige paremad inimesed. Kahe aasta jooksul pakutakse intensiivselt koolitusi. Sama põhimõte toimib “Teach First’i” puhul. Vahe on selles, et värsked ülikoolilõpetajad võivad korda saata palju rohkem, kui töötavad kaks aastat koolide heaks. See oligi minu töö alguspunkt – kuidas saaksid ülikoolilõpetajad midagi maailmas ära teha? Kas nende parimad oskused peaksid olema suunatud ettevõtete kasumi suurendamisele? Ehk on võimalik panna kõige väljapaistvamad ülikoolilõpetajad lahendama koolide probleeme?

 

Pealtnäha tundub valik kehval järjel koolides õpetamise ning tippfirmas ja kõrge palga eest töötamise vahel peaaegu et masohhistlik. Mis paneb nii paljud noored “Teach First’i” õpetajaks kandideerima?

Kui ülikooli lõpetanu läheb tööle Deloitte’i – ja ma ei mõtle nüüd seda kuidagi halvustavalt, nad on meie sponsorid –, peab ta kõige tõenäolisemalt alguses istuma arvuti taga ja vorpima Exceli tabeleid. Aga teine variant on, et ta võib juhtida isiklikult kuni 100 õpilase haridusteed, nende eest vastutada. “Teach First” kestab ainult kaks aastat, see ei ole enese pikaajaline sidumine. Samas on pärast neid kahte aastat su “turuväärtus” tööturul palju suurem. Kui tahad pärast kahte aastat tööle minna McKinseysse, hakata koolijuhiks, siirduda poliitikasse, teha äri, mida tahes, oled igal juhul paremas positsioonis kui enne. “Teach First’iga” avardad lihtsalt oma võimalusi.

 

45% osalejatest jäi pärast teie programmi lõppemist edasi õpetajaks. Kas see oli ootamatu lisaväärtus või miski, mida planeerisite algusest peale?

See oli pigem ootamatu. Koolidesse jäädakse edasi põhjusel, et noored jõuavad nii hirmkiiresti juhtivatele kohtadele. Tänaseks on neli “Teach First’i” lõpetajat direktori asetäitjad. Ja nad on vaid 26-27aastased! Inglismaal on selline asi pretsedenditu, seda pole varem juhtunud. Peaaegu kõigist, kes jäävad koolidesse, saavad kas õppealajuhatajad või muud vastutavad inimesed.

Paljud noored jõuavad eksistentsiaalsesse kriisi. Näiteks on nad liitunud “Teach First’i” programmiga, aga tahtnud kogu elu saada investeerimispankuriks. Ja nende vanemad tahavad samuti, et lapsest saaks pankur. Pärast esimest aastat õpetamist on noored segaduses: neile väga meeldib koolis, neile meeldivad lapsed ja õpetamine, aga järgmiseks aastaks pakutakse ka kõrgepalgalist tööd mõnes ettevõttes…

 

Õpetaja, mentori, külatarga amet on olnud au sees kogu inimajaloo vältel. Millest tuleb, et kaasaegses ühiskonnas pole õpetaja elukutse nii prestiižne kui näiteks pankuri, advokaadi või ettevõtja oma?

Ma ei tea küll ajaloolisi põhjusi, aga küllap on peamine põhjus raha. Õpetajate palgad on olnud  madalad ja vähemalt Inglismaal ja Ameerikas seostatakse palka edu ja prestiižiga. Ameerikas ei tehtud õpetajaametist kunagi erilist prioriteeti, selles ei nähtud võimekate ja tarkade inimeste õiget karjäärivalikut. Pigem peeti seda ajaraiskamiseks – töötada lastega, kes ei hooligi sellest, et sa seal oled, või sinu oskustest ja kompetentsist.

Inglismaal on see ka ülikoolides probleem, seal on palgad isegi väiksemad kui koolides. Aga ülikoolidesse lähevad inimesed, kes on oma erialale pühendunud ja tahavad kogu elu sellega tegeleda. Kui armastad teoreetilist matemaatikat – isegi kui palk on madal –, siis on võimalik, et hakkad ikkagi õppejõuks. Samamoodi on filosoofiaga. Kooliõpetajal ei ole sellist erialafookust – tuleb oma tarkust allapoole kruttida.

 

Aga kas arvate, et prestiižiprobleemi saab muuta?

Jah, kindlasti. Inglismaal on see võtnud kõigest neli aastat. Õpetamine on juhtimine. Hea õpetamise tuumaks on needsamad oskused, mis toovad edu ükskõik millises karjääris. Õpetajal on rohkem vastutust kui peaaegu ükskõik kellel teisel, eriti karjääri alguses. Õpetamine peaks olema kõrge prestiižiga amet. Kus veel saab juhtida 30 inimest, vastutada üksi nende kõigi eest, kasutada niivõrd erinevaid kommunikatsiooniviise ja -oskusi? Oleme Inglismaal saavutanud selle, et iga kahekümnes Oxfordi lõpetaja kandideerib “Teach First’i” programmi.

 

“Teach First” suunab noored rasketesse koolidesse õpetajaks. Kuidas te need koolid välja valite?

Kõik osalevad koolid peavad meile tõestama, et nende olukord on raske. Inglismaal tähendab see, et vähemalt kolmandik kooliõpilastest elab alla vaesuspiiri. Või siis peavad eksamitulemused olema väga madala keskmisega, alla teatud piiri. Kui esimesel aastal pidime oma ideed palju propageerima, siis praegu on meil umbes kaks korda nii palju koole, kui vaja oleks. Sel aastal oleme kokku 91 koolis. Koole, kes meie vastu huvi tundsid, oli kusagil 150. Ja koolid maksavad meile, et oma õpetajad sinna saadaksime – nii palga kui töölevõtmise tasu. Nad näevad selles suurepärast investeeringut.

 

“Teach First” võttis eeskuju Ameerika programmist “Teach For America”. Nüüd on tehtud esimesed plaanid, et käivitada samalaadne programm Eestis. Mis on programmi algatamisel kõige raskem?

Teine riik, kus tahetakse programmi käivitada, on Iisrael. Aga kohe järgmisena sõidan ma Hiinasse ja veel on huvi üles näidatud näiteks Indias ja Lõuna-Aafrika Vabariigis. Ma arvan, et peamine väljakutse igal pool, sõltumata kultuuritaustast, on leida üles parimad inimesed ja panna nad asjast huvituma. Kui võimekad tegijad on kaasatud, läheb edasi kõik palju lihtsamaks.

 

Kas “Teach First” on kolmanda sektori algatus või sotsiaalse vastutuse projekt ettevõtetele, kes teid toetavad, või programm, mille koht on tegelikult avalikus sektoris? Kas sektoripiirid on teile tähtsad või loete ennast moodsalt sektoriüleseks algatuseks?

“Teach First” on kolmanda sektori algatus. Ja arvan, et see on väga oluline, et tegu pole riikliku ettevõtmisega. Inglismaa valitsus on korduvalt sarnast asja teha üritanud ja alati on see neil ebaõnnestunud. Nad kulutavad hulga raha, umbes sada korda rohkem kui meie, aga ei suuda parimaid õpetamisse kaasata. Iseseisva heategevusorganisatsioonina on meil ka vormilt märksa parem konkureerida teiste töölevõtjatega.

Aga sektoripiiride hägustumine on kindlasti oluline. Usun, et ülikoolilõpetajad löövad parema meelega kaasa sotsiaalses ettevõtmises, kus tunnevad, et on osa millestki endast suuremast ja tähtsamast. See ei tähenda muidugi, et nad pööraksid ärimaailmale selja. Ma arvan, et osaleda sotsiaalses ettevõtmises, millel on nii ärisidemed kui valitsuse toetus, on neile väga peibutav valik. Palju huvitavam, kui sel juhul, kui tegu oleks näiteks lihtsalt valitsuse programmi või puhta äriprojektiga.

 

Traditsiooniliselt saab õpetajaks pärast pikka koolitusperioodi ja koos pedagoogilise kraadi omandamisega. “Teach First” pakub otsetee, väga intensiivse õpetajakursuse, mis on mõeldud väga noortele inimestele. Kuidas nn traditsioonilised õpetajad sellele vaatavad?

Vastuseisu on ju olnud, aga mitte nii palju, kui ma oleksin oodanud. Meie õpetajaid on saatnud edu. Kui nad oleksid oma töös läbi kukkunud, oleks loomulikult palju probleeme.

 

Lisaks ettevõtete toetusele on “Teach First’i” kasuks ametlikult sõna võtnud nii Tony Blair, Gordon Brown kui David Cameron. Kas üldine ja parteiülene tunnustus on teile tähtis?

Mulle oli oluline, et sellest ei saaks ühe erakonna ettevõtmist. Minu meelest ei peaks “Teach First” üldse olema poliitiline teema. Mis põhjusel protesteerida mõtte vastu, et parimad ülikoolilõpetajad võiks saata raskustes koolidesse õpetama? See on miski, mis meeldib kõigile – nagu koerakutsikad või õunakook. “Teach First” on hea asi, millest võidavad kõik osalised: noored ülikoolilõpetajad, koolid ja õpetajad, ettevõtted ja juhtimiskvaliteet, riik ja haridusvaldkond. Ma ei taha, et see paistaks kuidagi vastuolulise programmina.

Vaadates “Teach First’i” laiemalt, näen selles kahte olulist väärtust. Esimene on kaheaastane õpetajatöö, mille jooksul peaks meie õpetajatest olema nii palju kasu kui võimalik – ja ka lastel oleks parem. Pikas plaanis on olulisemgi luua selline liikumine ja sarnaselt mõtlevate inimeste võrgustik, uus juhtide põlvkond, kes on valmis ka edaspidi koostööd tegema ja koole aitama. Praegu on meil Inglismaal selline situatsioon, kus enamik tipptegijaid, ettevõtjaid ja poliitikuid, ei ole mitte kunagi oma jalga tõstnud mõnda viletsas seisukorras kooli (välja arvatud pressifotode tarbeks). Kui nende oma pojad ja tütred lähevad nüüd kaheks aastaks koolidesse õpetama, näevad nad probleemi, millega oleks tarvis tegeleda. Ja nii loome teistsuguse tuleviku.

 

 

Heateo Sihtasutus ja Hansapank on Eestis käima lükkamas programmi, mis on oma olemuselt ja eesmärkidelt sarnane “Teach First’iga”. Kellele see idee huvi pakub, võiks ühendust võtta Artur Taeverega Heateo Sihtasutusest (artur@heategu.ee).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming