Pestud eestlase sünd

MAREK TAMM

„Eesti argielu“ on väga sobilik suve­lektüür maal vanaema juures. Saab teada mitmed unustatud kombed ja hoiakud, sõltuvalt east meelde tuletada lapsepõlves nähtut ja soovi korral käia kolamas mööda vanu pööninguid ja abihooneid. Kuigi teose pealkiri on saanud peibutavalt üldine ja petlik, siis selle alapealkiri avab autori tegelikud kavatsused: siht pole olnud kirjeldada eestlaste argielu aegade vältel, vaid kaardistada need mullistused XIX sajandi lõpust XX sajandi keskpaigani, mis pöörasid pea peale senised väärtus- ja käitumismallid, kirjeldada aega, mil kasimata talupoegade asemel hakkasid ühiskonna palet kujundama kabedad kodanlased. Seda siirdeaega võib nimetada mitut moodi: üleminekuks agraarühiskonnast industriaalühiskonda, feodalismist kapitalismi, talupojaühiskonnast kodanlikku ühiskonda või siis keskajast moodsasse maailma. Viimast on eelistanud Heiki Pärdi, kes on sõnastanud oma eesmärgina uurida seda, kuidas „eestlased muutusid kesk­aegsetest talupoegadest tänapäevas­teks eurooplasteks“ (lk 223).

Pärdi on eesti argikultuuri uurinud ligemale veerand sajandit ning see tee on olnud palistatud väärtusliku kogumistöö ja teedrajavate artiklitega. On tõesti rõõmustav, et see pikaajaline töö on viimaks ühtede kaante vahele saanud. Kõik märgid viitavad, et lugejate huvipuuduse pärast ei pea autor muretsema.

Argielu allikate koormav küllus

Pärdi defineerib argieluna „kõike seda, kuidas inimesed mõtlevad, käituvad ja toimetavad nähtuna üksikisiku, pere ja kodu vaatepunktist“ (lk 7). Tuleb tunnistada, et see on väga avar määratlus, mis ei suhestu päriselt sellega, mida mõistetakse argielu all tänapäeva ajalooteaduses ja sotsioloogias. Ilmselt seisab see lähemal traditsioonilisele etnograafiale. Konkreetsemalt on raamatus võetud valgusvihku neli üldteemat: ajakäsitus, avaliku ja privaatse vahekord, puhtuse ja hügieeniga seonduv ning elamu­kultuur. Ohtrate tunnistuste ja veidi aegunud erialakirjanduse (Ariès, Elias jt) toel vaadeldakse, kuidas muutus vähem kui sajandiga lihtrahva suhtumine aja­arvestusse, kodusse ja perekonda, nimedesse ja sünni­päevadesse, sööma- ja matusekommetesse, teisenes käsitus pesemisest ja hügieenist, parasiitidest ja nakkushaigustest, nuuskamisest ja asjalkäimisest, võtsid uue kuju arusaamad elamisväärsest majapidamisest ja magamisest, koristamisest ja jalatsite äravõtmisest.

Raamatu ühtaegu suurim voorus ja peamine nõrkus on allikmaterjal. Voorus, sest autoril on olnud kasutada rahvus­vaheliseski võrdluses rikkalik aines eestlaste eluolu kohta 1920. aastate seisuga. Nimelt on Eesti Rahva Muuseumis tallel sanitaartopograafiliste kirjelduste andmekogu, kokku 10 404 lehekülge eestlaste argielu kirjeldusi, mis sündisid noore vabariigi soovist saada ülevaade oma elanike tervishoidlikust olukorrast. Aastatel 1922–1927 külastasid Tartu ülikooli arstid ja arstiteaduse tudengid ligemale 20 000 talu (u 20% tollastest taludest), et panna kirja iga küla ja seejärel valla sanitaarne olukord.

Seda väärt materjali on Pärdi täiendanud 1990. aastatel korraldatud ERMi küsitluskampaaniatega, mille käigus kogunes andmeid enam kui paarisajalt kirjasaatjalt, kes võtsid meenutada vanu igapäevakombeid ja puhtusehoiakuid.

Teatud mõttes on see rikkalik aines saanud aga raamatule saatuslikuks, isegi kui suur osa lugejaid on teosesse heldelt külvatud tsitaatide üle kindlasti rõõmus. Nimelt on autor kippunud jääma põnevate ja pentsikute lugude lummusesse, loobuma sügavamast analüüsist ja piirduma vahvate näidete tsiteerimise ning mõne üldistava kokkuvõttega. Olukorda ei parenda seegi, et kuigi sissejuhatuses on asjakohaselt mööndud kasutatud tunnistuste erinevat iseloomu, siis põhitekstis on osundatud allikaid läbisegi ja neid kontekstualiseerimata, enamasti on need esitatud lihtsalt illustreerivate tsitaatidena.

Raamat on heldelt varustatud väärtusliku fotomaterjaliga, mis toetab ja rikastab teksti. Paraku pole fotod pälvinud eraldi käsitlemist: neid ei ole suhestatud põhitekstiga ega avatud nende tausta. Seega täidavad fotodki põhiosas vaid illustreerivat rolli ega ole leidnud kriitilist analüüsi.

Lätted ja eeskujud

Endiseesti argielu pilt, mille Pärdi lugejate ette toob, peletab kindlasti paljusid: kusagilt ei paista seda harmoonilist maarahva eluviisi, mis eriti nõukogude aja viimastel kümnenditel kilbile tõsteti. Raamatus silme ette manatud maarahvas on üks pesemata-kasimata rohmakas inimtõug, kes pelgas uuendusi ja elas vaid tööle. Õigupoolest pole Pärdi maalitud pilt midagi ootamatut, sellesarnaseid velmamisi kohtab piisavalt läinud sajandi memuaristikas. Üks kõige ehedamaid on ilmselt Mihkel Martna mälestusteraamat „Külast“ (1914). Läänemaalt pärit Eesti sotsiaaldemokraatia üks rajajaid ei koonerda lapsepõlvest kirjutades tumedate toonidega. „Hoolimatus, rumalus ja mustus sõbrustasivad igal pool,“ nendib ta heitunult, „kuhu ka iganes vaatasid, kogu külaelu oli nagu tervishoiu pilge.“1 Martnagi tähelepanu pälvib käimlate vähesus: „Kõige tuntavam oli sel ajal küll väljakäigu-kohtade puudus. Need olivad ja on suuremalt osalt ka praegu seal pool kandis tundmata ja põlatud asjad. Väljaskäimise kohaks oli teatav „nurgatagune“ ja puhastajaks oli – siga!“2 Samuti Martna sulest pärineb üks kõige põhjalikumaid ja trööstitumaid rehielamu kirjeldusi, mida Pärdigi pikalt tsiteerib (lk 182–184).

Pärdi raamat ei ole aga mõistagi sündinud mitte Martna vaimust, vaid selle ideelisi eeskujusid tuleb otsida pigem Skandinaavia etnoloogia ja kultuurianalüüsi traditsioonist. Kõige otsesemalt on „Eesti argielu“ kasvanud sellest tüvest, mille panid 1979. aastal idanema Rootsi etnoloogid Jonas Frykman ja Orvar Löfgren raamatuga „Kultuurne inimene“.3

Raamatus on vaatluse all Rootsi keskklassi kultuuri kujunemine põhivoolu elustiiliks ning esitatud sellega seoses küsimusi, mis on Pärdi probleemiseadele väga lähedal: „Mil määral on moodsa inimese ümberkujundamine tähendanud täiesti uut laadi maailma­taju ja -tunnetuse tekkimist?

Kas meie mõtlemine, tunded ja reageeringud on kardinaalselt teistsugused kui varasemates, pre-industriaalsetes ja kapitalismieelsetes kultuurides ning mil määral on kategooriad ja arusaamad, mille kaudu me inimeste mõtteid, tegusid, ambitsioone ja vajadusi hindame, samuti selle põhjaliku kultuurilise muutuse produkt?“4 Raamatu üks keskseid teemasid on arusaamad räpasusest ja ebapuhtusest, mida Frykman nimetab tabavalt „meie mõtete korravalvuriteks“: „kõik, mis ei sobi meie maailmaga kokku ega vasta meie kehtestatud seadustele, võetakse vahi alla ja suletakse vanglasse, mille müürid on ehitatud meie endi ideedega tabust ja mustusest. Eri kultuurides on erinev arvamus sellest, mis tuleb vahi alla võtta.“5

Teekond mustusest eemale

Pärdi raamatu kõige originaalsem panus ongi tõenäoliselt eestlaste hügieeniloo skitseerimine. Kalev Kesküla suutis oma legendaarses essees „Pestud eestlane“ paarkümmend aastat tagasi hästi tabada kultuurimuutuste tiheda seose hügieeniga ja eestlaste pikaldase liikumise puhtuse ja pestuse suunas: „Eestlased on alles poolel teel puhtuse poole. Estofiilid pesid Eesti riigimehed juba mitu aastat tagasi puhtaks. Praegu olevat 30 protsenti eestlasi mustad, 50 protsenti hoolikamad ja 20 protsenti puhtad.“ „Pesemine on tsivilisatsiooni kriteerium,“ tõdeb Kesküla leebe irooniaga, „pestud inimesed kuuluvad kultuursesse ja valgustatud Läände, räpa­se­võitu rahvad pimedasse Idasse.“6 Rootsi näitel sekundeerib talle Jonas Frykman: „Puhtus tõi vabanemise. Teekonda vanast klassivahedega Rootsist uude klassideta ühiskonda võib nimetada ka teekonnaks mustusest eemale.“7

Pärdi jutustab meile pestud eestlase sünniloo, kirjeldab maarahva pikaldast teekonda puhtuse ja klanituse poole, eemale mustusest ja räpasusest. „Uus moodne eestlane,“ sõnastab Pärdi sõjaeelsel ajal formeerunud käsituse, mis pole endiselt kuhugi kadunud, „pidi ideaalis olema luterlikult töökas, kasin, karske ja tagasihoidlik ning hindama kõiges korda, puhtust ja otstarbekust“ (lk 223).

1 Mihkel Martna, Külast. Mälestused ja tähelepanekud Eesti külaelu arenemisest pärast 60-id aastaid. Maa, 1914, lk 105.

2 Samas, lk 101.

3 Jonas Frykman, Orvar Löfgren, Kultuurne inimene. Keskklassi eluolu ajalooline areng. Tlk Olavi Teppan. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2015.

4 Samas, lk 12.

5 Samas, lk 203.

6 Kalev Kesküla, Pestud eestlane. – Eesti Ekspress 11. XII 1998, lk B5.

7 Frykman, Löfgren, Kultuurne inimene, lk 220.

Vihtlemine reheahjul. Martna, Suure-Rõude, 1925. ERM Fk 451:56.

Sisekemmerguid oli XX sajandi alguses Eesti taludes väga vähe. Mulgimaal kujundati neid riidekapitaolisteks. Ilmselt et jätta mulje, et tegu on viisipärase mööbliga.

Heiki Pärdi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming