Per errationes ad astra?

MARGUS LAIDRE

Me oleme kõik siin maa peal selleks,

et aidata teisi;

mille pärast teised siin on,

ma ei tea.1

   W. H. Auden

Inimestele näib kahjuks meeldivat, kui neile valetatakse. Midagi tehes või luues ütleme ootavat ausat hinnangut ja tagasisidet, ent sisimas loodame kiitust ja tunnustust, mis omakorda annab tunde, et meid vajatakse. 2009. aastal sooritatud uuringu kohaselt eelistasid inimesed alateadlikult sellist informatsiooni, mis toetab ja kinnitab nende senist maailmapilti. Vaid ühel juhul kolmest otsustati info kasuks, mis sunnib oma tõekspidamisi või teadmisi üle vaatama. Valikuline suhe tegelikkusega on seega laialt levinud.

Inimestele ei meeldi üksnes, et teised neile luiskavad, vaid tihtilugu lastakse end eksitada ka reaalsusega vähe haakuvast kõrgest enesehinnangust. Ainuüksi kriitilise tagasiside väljavaade kätkeb endas ohtu meie haprale egole. Kõige lihtsam on muidugi loobuda kriitilise arvamuse esitamise palumisest või kuulamisest üldse. Samuti on käepärane peegeldada oma vajakajäämised tagasi puudustele osutanud isikutele või lausa süüdistada viimaseid oma ebaõnnestumistes. Lõpptulemusena satume suletud ringi. Saavutamata jäänud eesmärgid tekitavad halva enesetunde, kuid sama põhjustab ka kriitika kuulamine, kuigi see aitaks ehk püstitatud sihtideni jõuda.

Enesekesksus väljendub isegi esmapilgul sellises igati altruistlikus tegevuses nagu hädasolijate aitamine. Meile meeldib aidata ja kindlasti teevad paljud seda täiesti omakasupüüdmatult. Vähemalt nad ise arvavad nii. Tegelikult on abistamises rohkem või vähem varjatult peidus abiandja egoistliku rahulolu ja üleoleku tunne: tegemist on kinnitusega, et ollakse teistest parem. Abistamisest saab eesmärk omaette, kusjuures sisimas ei soovita, et abivajajal hakkaks liiga hästi minema, sest siis võib temast saada hoopis konkurent. Abisaajas võib aga tekkida abistamise soovimatu kõrvalnähtusena kergesti õpitud abituse sündroom, s.t lõpetatakse üldse ise pingutamast, sest teised aitavad ju nagunii.

Kirjeldatud vastastikuse sõltuvuse lõksust on kaunis keeruline välja murda, nagu kinnitavad mitmed näited arengumaadel. Aafrika näljahädalistele saadetud jahu- ja viljakotid, mille peale on trükitud kas USA või Euroopa Liidu lipp, edastavad abistamise sildi all varjatult ka võimukuvandi. Eks ikka selleks, et demonstreerida oma mõjujõudu ja üleolekut ning vastuvõtjas sõltuvust tekitada. Sõnades räägime võrdsusest, kuid tegelikult käib võrdlemisi halastamatu omavaheline konkurents, kes on riikide edetabelis kõrgemal positsioonil.

Äraspidine, ent ilmekas näide seda laadi abistamisest on mälestusmärk ühes Sarajevo pargis. Monument kujutab endast hiiglaslikku lihakonservi, millel on kujutatud Euroopa Liidu lipp ühes tekstiga: „Mälestusmärk rahvusvahelisele üldsusele tänulikelt Sarajevo elanikelt“. Jugoslaavia sõja ajal suri ümberpiiratud Sarajevos 10 000 inimest. Euroopa Liit saatis neile abina lihakonserve, mis olid paljudel juhtudel üle paarikümne aasta vanad. Osa purkide sisuks oli pealegi sealiha, kuigi linnaelanike lõviosa koosnes moslemitest, aga abistajate südametunnistus võis enesega rahul olla.

Moesõna „globaliseerumine“

Sageli maskeeritakse kõrgetel tribüünidel oma tegelikke sihte jutuga ühistest väärtustest. Aga mida see tegelikult tähendab? Pikemalt järele mõtlemata iseloomustame seda, mille üle tunneme uhkust, sõnadega „euroopalik“, „euroopalikud väärtused“, „euroopalik vaim“, „läänelik“ jne. Negatiivsete ilmingute tarbeks on aga kasutusel epiteedid „mitte­euroopalik“, „idaeuroopalik“, „pseudoeuroopalik“ või lausa „euraasialik“. Värskeim sellekohane näide on Soome endise peaministri Paavo Lippose pillatud lause Euroopa Liidu tuleviku ümber käimasoleva arutelu kohta: „Löödagu või maha, aga me ei või jääda teise ringi ühes Ida-Euroopa maadega“.2

Tänapäeva üks moesõna on „globaliseerumine“, mis peaks tooma õnne ja õitsengu igasse maailma nurka. Korrutame jonnakalt, et üleilmastumine on vältimatu ja seda protsessi tagasi pöörata pole võimalik, ehkki arvukad tõendid kinnitavad pigem vastupidist. Piisab, kui heita pilk ajalukku. Ajavahemikul u 1880–1914 oli maailm paljuski samal määral globaliseerunud ja läbipõimunud nagu praegu, ent sellest hoolimata langeti suure sõja ohvriks. Vabakaubanduse ajajärgud on ennegi vahetunud protektsionismi perioodidega ja ka praegu näitab üleilmastumine selgeid tagasikäigu märke.3

Maailmamajandus ei muutunud Donald Trumpi valimisega USA presidendiks, vaid juba mõnda aega enne seda, saades tõsiselt kahjustada 2008. aasta finantskriisis. Juba enne Brexitit ja Trumpi hoiatas Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) hoogustuva protektsionismi eest. Aastail 2008–2015 kehtestasid tööstusriigid ühtekokku 1583 kaubandustõket, loobudes samal ajal kõigest 387st piirangust. Enne Brexitit kehtestati kuue kuu jooksul 145 uut kaubandustõket, mida on WTO sõnul rohkem kui ühelgi poolaastal senimaani.4 Meeldib või mitte, kuid üleilmastumise ajajärk on hääbumas ja osa analüütikute sõnul lausa lõppenud.

Globaliseerumisindeks, mis oli 1990. aastal veel 0,8, tõusis 2000. aastaks 6,7 ja kulmineerus 2007. aastal, mil kasvas koguni 10,4 punktini. Finantskriis katkestas aga selle trendi ja pärast mõneaastast üles-alla kõikumist langes indeks üha, jõudes 2015. aastal kõigest 3,0 punkti tasemele.

Üheks ja mõnedele ehk isegi üllatavaks üleilmastumise kokkukuivamise põhjuseks on tehnoloogilise arengu tõttu (robootika, 3D-trükkimine jms) üleliigseks muutunud odavtööjõumaad. Hea näide on Adidas, kes toodab nüüd oma jooksukingi peaaegu eranditult taas Saksamaal. Toodang valmib seejuures enam-vähem inimeste abita: töö teevad ära robotid ja see tuleb kokkuvõttes odavam. Tellimused täidetakse kiiremini ja kulutused on väiksemad, kui need olid inimtööjõu kasutamise korral Hiinas, Indoneesias, Vietnamis või Mehhikos.5 Selmet toota üleilmselt, valmib toodang nüüd ettevõtte kodumaal. Võib öelda, et tehnoloogia kiire areng on viimas meid ülekantud tähenduses tagasi keskaega, täpsemalt manufaktuuride-eelsesse aega, kui kusagil väljas töölkäimine oli midagi uut, sest inimesed tegid enamasti tööd omaenda kodus.

Ebaõigluse sümbol

Üleilmastumisest on saanud paljude maailma ebaõigluste sümbol. Vasakpoolsed näevad selles vaeste kurnamise tööriista, parempoolsetele on tegu oma rahva petmise ja võõraste eelistamisega. Siinjuures meenub episood, mille tunnistajaks olin 2009. aastal, kui tollane Ühendkuningriigi peaminister Gordon Brown kõmistas leiboristide parteikongressi tribüünilt marulise aplausi saatel: „Briti töökohad briti töölistele!“. Tookord ei mõistetud selle hüüdlause laiemat konteksti, selles terendavat Brexiti retoorikat, mis kuulutas ette teistsuguse mõtteviisi tulekut seitse aastat hiljem. Ja seda kaugelt laiemas geograafilises ulatuses kui Albionil. Nii nagu praegu ei osata või ei taheta näha Brexiti võimalikke kaugemaid tagamaid ehk siis rahvusriigi naasmist ühes senise laiemates koostööblokkides toiminud rahvusvahelise koostöö eventuaalse ammendumisega.6

Üleilmastumisega seoses on paljudel juhtudel positiivsena esile tõstetud veel barjääride ja piiride kadumist riikide ja rahvaste vahel. Ärgem laskem end siinkohal eksitada mõttest, et piiride täielik puudumine võrdub absoluutse vabadusega. See oleks lihtsalt anarhia ja totaalne kaos. Vabadus kätkeb endas niihästi vastutust kui ka piire. Üleilmastumise taustal tajutav piiride hägustumine seab kui mitte muidu, siis vähemalt alateadlikult ohtu inimeste identiteedi. Inimesed ei soovi olla suure ja vormitu massi koostisosa, vaid eelistavad kuuluda kindlate tunnusjoonte ja ühisosaga kooslusse. Briti peaministril Theresa Mayl oli õigus, kui ta ütles, et maailmakodanik olla tähendab seda, et ei olda mitte kusagil kodanik, s.t ei kuuluta õigupoolest mitte kuhugi ja hulbitakse nagu julgestustrossita astronaut universumi avarustes. Avanev vaatepilt võib näida esmapilgul hingematvalt kaunis, ent mõne aja möödudes saab hapnik otsa.

Meie enesepettuslike illusioonide hulka kuulub soovunelm vabastada inimene tööst, millest mõtiskles hiljuti talle omase elegantsiga kirjanik ja luuletaja Viivi Luik. Pole kahtlustki, et saabunud on aeg, mil töö iseloom ja sisu teisenevad väga kiiresti. Meditsiinis võtavad robotid üle ühe valdkonna teise järel. Viimane, kes hoiab vanaema sulgkerget ja kanüülidest punkteeritud kätt, ei pruugi enam olla arst, haiglaõde, tema laps ega lapselaps, vaid hoopis masin. Börsidel teevad robotid juba ammu fondipaigutusi teiste robotite ülesandel. Sel aastal tulevad turule ka esimesed seksirobotid, mis suudavad rääkida, puudutada ja armastada nagu inimesed. Eufoorilised toote loojad ennustavad juba abielude sõlmimist inimeste ja robotite vahel mõne kümnendi pärast. Ajakirjanduse lihtsamatest uudisetekstidest on üha suurema osa kirjutanud masinad.

Seisame samasuguste suurte muudatuste lävel, nagu paarsada aastat tagasi aset leidnud tööstusliku pöörde ajal. Esmane ja kõige nähtavam tagajärg on paljude tööde kadumine. Ühendkuningriigis oletatakse, et automatiseerimise ja robotite kasutuselevõtu tõttu jääb lähema 15 aasta jooksul tööst ilma 10 miljonit britti, kusjuures ohutsoonis on 35% meeste ja 26% naiste töökohtadest. Oleme kõik kuulnud, et automatiseerimise eesmärk on vabastada inimesed üksluisest ja monotoonsest tööst, et nad saaksid tegeleda mõtestatud tegevusega ehk, nagu on väljendanud Viivi Luik, „pühendada kingitusena sülle langenud vaba aeg ei millelegi muule kui haridusele, kaunistele kunstidele ja kehakultuurile“. Kui paljud tegelikult oskavad sõnastada, mida nad peale söögi, seksi ja meelelahutuse elult üldse ootavad?

Kes arvab, et inimeste heaolu mootoriks on robotiseerimine, võiks uuesti järele mõelda. Ühiskonna automatiseerimise tegelikuks tõukejõuks pole midagi muud kui soov teenida kasumit. Inimesi rahustatakse, et peagi tekivad uued töökohad ja kodanikupalgaga garanteeritakse kõigile äraelamine. Asi on aga hoopis selles, et töötamise mõte ei peitu pelgalt majanduslikes argumentides. Enamasti ei arvestata, et inimestele meeldib teha ise midagi oma käte ja peaga. See tekitab meis rahulolu ja, mis veelgi olulisem, inimene saab olla seeläbi vajalik teistele. Kodanikupalk talle seda ei võimalda. See võib olla hetkeline päästerõngas tekkinud kitsikusest, kuid ohustab pikemas plaanis hoopis langemisega mitte millekski kohustavasse olesklemisse.

Näiline vabadus

Kodanikupalgaga saavutatud näiline vabadus röövib tegelikult enamikult just sellesama vabaduse, määrates nad juba ammusest ajast tuntud tsirkust ja leiba (panem et circenses) pakkuvat võrdlemisi primitiivset elu elama. Kui kaob kohustus ja vajadus midagi teha, siis kui paljud õieti leiavad endas motivatsiooni pingutada ja edasi areneda, kui saab hakkama niisama? Julgen väita, et vähesed. Pealegi satutakse täielikku sõltuvusse nendest, kes kodanikupalka jaotavad. Võim koondub veelgi väiksema grupi inimeste kätte, kes hoiavad kõigi ülejäänute elu oma peos, andes neile toetust vaid siis, kui inimesed „õigesti“ käituvad. Ja nii jõuamegi enesele märkamatult omaaegse menufilmi „Maatriks“ (1999) laadsesse olukorda, kus vabaduse kulisside taga on peidus masinlik kontrollimehhanism.

Tuleviku töö ei saa olema mitte ainult teistsugune, vaid seda saab praeguste analüüside põhjal olema ka palju vähem ning seda hakatakse tegema väiksema palga eest.7 Majanduslik ebavõrdsus, mida masinate kasutuselevõtmine pidi aitama tõrjuda niihästi XIX sajandil kui ka nüüd, seega jääb. Iseenesest pole öeldus midagi uut, sest ebavõrdsuse ajalugu on sama pikk kui inimkonnalgi. Lähematest aegadest sobib meenutada Winston Churchilli, kelle järgi on kapitalismi tulemuseks hüvede ebavõrdne jaotamine, sotsialismi saavutuseks jäi aga viletsuse võrdne jaotamine. Seda probleemi ei lahenda ei üleilmastumine ega kodanikupalk, pigem võimendavad need juba olemas olevaid lõhesid veelgi.

Mida üldse tähendab väljend „kõik inimesed on võrdsed“? Inimesed on vääramatult võrdsed kahes põhimõttelises asjas: õiguses elule ja vabadusele. Edasi järgneb ebavõrdsus, sest osa inimesi on paremad ühes ja teised teises valdkonnas. Igaüks peab saama võimaluse areneda, kuid tahes-tahtmata ei saa kõigist astronaute, kes reisivad Marsile. Kas seegi pole tegelikult ebavõrdne nende suhtes, kes nii kaugele ei küüni?

Austria päritolu Stanfordi ülikooli antiikajaloolane Walter Scheidel pakub oma äsja üllitatud raamatus vastuse neile küsimustele, mis ei pruugi olla paljudele meele järele.8 Scheideli sõnul näeme pilku minevikku heites, et ebavõrdsust saavad ulatuslikult vähendada üksnes katastroofid ja äärmiselt vägivaldsed sündmused. Need neli võrdsustavat tegurit on üleilmsed epideemiad ja pandeemiad, riikide ja ühes nendega majandussüsteemide täielik kokkuvarisemine, suured revolutsioonid ning maailmasõjad. Lühidalt: kui kõik vaesuvad, siis on rikastel kõige enam kaotada. Nemad langevad sotsiaalsel redelil ning senistel vaestel on võimalus ülespoole ronida. Mõne aja möödudes hakkab aga kõik jälle otsast peale. Sisuliselt ei ole see midagi muud kui rikkuse perioodiline ümberjaotamine. Tõenäoliselt leidub ka tulevikus alati neid, kelle meelest on tsivilisatsioonide kokkukukutamine väärt mis tahes hinda, et püstitada oma utoopia allesjäänud varemetele. Kas me sel viisil saavutatud võrdsust aga ilmtingimata tahame, on juba iseasi.

Tagantjärele näib isegi sümboolne, et tuntud ladinakeelne fraas „per aspera ad astra“ oli pealkirjaks ka 1981. aastal linastunud nõukogude ulmefilmile. Teame, et Nõukogude Liidus ei viinud raskustega maadlemine lubadustest hoolimata eesmärgini. Süsteem varises kokku enne jõudmist tähtedeni, mis küll terendasid kusagil kauguses, ent jäid alati haardeulatusest välja. Õhtumaade illusiooni ilmestab seevastu ütlemine „per errationes ad astra“, kus raskuste asemel on tunnussõnaks „ekslemine“. Ja nii me rühimegi endale valetada lastes ja iseennast pettes läbi eksimuste ja eksirännakute edasi – aga kas ka tähtede poole?

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

1 Inglise-ameerika luuletaja ja esseist Wystan Hugh Auden: „We are here on earth to help others; what the others are here for I don’t know“ (tlk M. Laidre).

2 Paavo Lipponen HS:n mielipidepalstalla: Vain EU.n täysjäsenyys sopii Suomelle. – Helsingin Sanomat 19. III 2017.

3 Schumpeter: Out with the old. – The Economist, 17. XII 2016.

4 B. Sundell, Globalisering i motvind. – Hufvudstadsbladet 5. III 2017.

5 F. Stocker, Die Ära der Globalisierung steht vor dem Ende. – Die Welt 24. VIII 2016.

6 C. Deerin, The World of Today. – Scottish Daily Mail 17. IX 2016.

7 T. Dunlop, The robot debate is over: the jobs are gone and they arent coming back. – The Guardian 31. III 2017.

8 W. Scheidel, The Great Leveler: Violence and the History of Inequality from the Stone Age to the Twenty-First Century. Princeton University Press, 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming