Pentagoni nägu

Raul Toomla

Rajiv Chandrasekarani „Õukonnaelu Smaragdlinnas” on kriitikud hästi vastu võtnud, raamat USA okupatsioonivõimust Iraagis on ka bestselleri staatusse tõusnud ja mitmeid auhindu võitnud. Bagdadi rohelist tsooni käsitlev teos lisandub eesti keeles 2003. aastal puhkenud konflikti kirjeldavate teoste ritta, mis pole küll teab mis pikk, kuid sealt leiab rõõmustavalt ka Eesti oma autorite töid.

Chandrasekaran annab põhjaliku ülevaate rohelise tsooni olukorrast, kirjeldus on täpne. Äärmise põhjalikkusega on edasi antud juhtivate ameeriklaste olemus, paljude kohta on ära toodud  taust ning iseloomustus. Peatükkide vahele on pikitud pilte rohelisest tsoonist. Lugeja saab täpse ülevaate elust ameeriklaste oaasis, elu mujal Bagdadis kajastatakse ainult siis, kui koalitsiooni ajutine valitsus (Coalition Provisional Authority – CPA ) seal midagi korraldanud on. Milline oli sõjajärgne Iraak kohalike või ka teiste koalitsiooniriikide sõjaväelaste ja tsiviilisikute meelest, autor ei avalda. Aga see pole ka raamatu eesmärk. Lisaks ausale pilguheidule ameeriklaste elule ning CPA kordaminekutele ja ebaõnnestumistele – viimast oli kõvasti rohkem – jäid silma mõned kogu teost läbivad teemad.  Esimene asi, mida tuleb mainida, on nendesamade kirjeldatud ametiisikute valik. Ühendriikide vabariiklik administratsioon eelistas väga selgelt lojaalseid kandidaate, hoolimata sellest, millised olid nende ametialased oskused või kui hästi nad tundsid Lähis-Ida ja konfliktijärgse ülesehituse teemat. Araabia keelt oskasid neist väga vähesed. Mõnikord sattus kandidaat ka asjalik olema, kuid panus tehti pigem valedele asjadele. Pealegi olid paljud ametnikud väga noored, pool neist oli Iraaki minnes saanud oma esimese passi. Kõik see kokku toetas USA ladviku neokonservatiivset naiivset idealismi üles ehitada demokraatlik  Iraak.

Lojaalsus vabariiklastele läks niikaugele, et demokraate pooldavad CPA töötajad pidid oma seisukohad enda teada jätma, et neid nii otsustamisest kui sotsiaalsest tegevusest kõrvale ei jäetaks. Sellise kaadripoliitika taga on USA administratsiooni vastuolud, mis on raamatu teine läbiv teema. Olulisim ebakõla paistis valitsevat välisministeeriumi ja kaitseministeeriumi ehk Pentagoni vahel. Viimane jäi peale ning välisministeeriumi soovitud mõõdukamad ja ka kogenumad inimesed Iraaki ei sõitnud. CPA oli Pentagoni nägu, väljendudes näiteks prioriteetides  ning rahastamises. Vastuolusid oli teisigi. Iraagis väljendus see eeskätt rahva kolme kategooriasse jagamises: šiiidid, sunniidid ja kurdid. Samuti saab rääkida eraldusjoonest koduiraaklaste ja USA poolt vähemalt algul soositud pagulaspoliitikute vahel. Ladusast koostööst ei saa rääkida ka Ühendriikide ja iraaklaste vahel ning mokaotsast mainib autor sedagi, mida arvasid ameeriklastest britid. Viimase läbiva jõujoonena saab Chandrasekarani põhjal välja tuua ameeriklaste suhtumise: idealismituhinas sooviti araablastele ehitada väike Ameerika, s.t demokraatia ja vabaturumajandus,  ameerikalik haridus- ja meditsiinisüsteem. Ameerikaliku riigi rajamine tähendas, et iraaklaste arvamus oli teisejärguline, nendega ei konsulteeritud. Ühendriigid tegutsesid okupatsioonivõimuna, iraaklased aga lootsid, et nad käituvad kui vabastajad. Ootuste kohaselt pidi USA aitama Iraagil jalad alla saada ning siis lahkuma.

Kuna Chandrasekaran on valinud kirjeldamise, siis peab lugeja ise järeldama, miks Ühendriikide Iraagi missioon just niimoodi välja tuli nagu see tuli. Eespool mainitud kolm CPA tegemisi iseloomustavat joont on kindlasti oma mõju avaldanud,  eriti kui vaadata neid koos. Idealism ja paiguti silmaklapistatud Ameerika-ehitus mõjutasid vabariikliku administratsiooni inimeste valikut, see omakorda mõjutas CPA tegevust, alates planeerimisest, ning poliitiliste jõudude vastuolud mõjutasid mõlemat. Chandrasekaran ise otsest ebaõnnestumise põhjust välja ei too, see jääb paljuski lugeja otsustada. Midagi on ta siiski asjast arvanud. Üheks huvitavaks aspektiks, mida võib siinkandis olla keeruline mõista, on usujuhtide mõjukus. Suurajatolla al-Sistan ning vahest kurikuulsam, kuid vaimulikus hierarhias kõvasti madalamal Moqtada al-Sadr nautisid Iraagi  šiiitide suurt toetust ning nendega tulnuks ameeriklastel arvestada. Seda ei tehtud, mistõttu Chandrasekaran tõdeb, et Ühendriikide plaani hukutas „ühe vana mehe poolt Najafis kirja pandud poole lehekülje pikkune fatwa”. Viimase üllitas al-Sistan. Thomas E. Lawrence’i tsitaat „Ärge üritage teha liiga palju oma kätega. Parem tehku araablased seda talutavalt kui teie ise täiuslikult. See on nende sõda ja teie olete neid aitamas, mitte seda nende eest võitmas. Ja Araabia väga veidrates tingimustes pole teie praktilised saavutused tõenäoliselt nii head, kui te ehk ise arvate” sobib raamatu avanguks suurepäraselt, paremini on  seda raske kokku võtta.