Pealiskaudne usk inimese kõikvõimsusse

Tiit K?er

Immigrantide massilist sissevoolu kontrollivate meelevaldsete seaduste  taga ei pruugi hoopiski olla painatud verepuhtuse otsingud ja hirm rassilise ristumise ees.  

 

Antonio d’Alfonso, Etnilisuse kaitseks. Inglise keelest tõlkinud Reet Sool. TÜ kirjastus, 150 lk.

 

Kujutleme, et meil on rida inimrühmi, kes on vastastikuses läbikäimises. Iga rühma igal liikmel on rühmiti erinev ja seda rühma määratlev “miski”, mis on tema liikmeile rahulolu ja kindlustunde allikaks. Olgu sellel “miskil” see omadus, et sama rühma liikmete kokkupuutel nende ühine “miski” tugevneb, kokkupuude teise rühma liikmega viib aga selle nõrgenemisele kuni  piirjuhul rühmavahetuseni välja. Küsitakse, milline on kahe kokkupuutuva inimrühma strateegia, kui ühel on suhteliselt palju ja teisel vähe liikmeid.

On selge, et suurema rühma rahulolu ja kindlusetunnet ei ähvarda miski, vastupidi, tema võib läbikäimisest ainult võita, väiksema eksistentsile seevastu kujutab liig tihe läbikäimine ohtu. Seetõttu võib oodata, et suurem rühm rõhutab igati läbikäimisest tulevat kasu, püüab pisendada selle “millegi” tähtsust ja tähendust, väites end mõtlevat ja tegutsevat sellest väljaspool, “kõrgemal” ning seda kahtlemata ühise kasu nimel. Väiksem seevastu – sedavõrd, kui talle üldse sõnaõigust on antud – püüab end kaitsta, viidates mitmekesisuse põhimõttelisele olulisusele. Võimaluse korral kaitseks ta end kindlasti õiguslike piirangutega, näiteks oma jurisdiktsiooni alla kuuluva territoriaalse moodustise abil.

See olukord on meile omaenda NLi kogemusest hästi tuttav: suurema rühma rollis esines seal nominaalselt nõukogude, sisuliselt vene rahvas, selle “miski” osas oli aga omakultuuriline keskkond, kultuur üldiselt. Eelöeldut arvesse võttes on loomulik, et venestamine, “natsionalismi paljastamine” ja jutud uuest nõukogude rahvast ja vene keelest kui loomulikust rahvustevahelise suhtlemise keelest sobisid kenasti kokku. Kuna sõna “rahvus” oli antud kontekstis keelu all (nagu muide ka sõna “kodumaa” Eesti tähenduses), katse rääkida kultuurilisest mitmekesisusest lõppes aga vääramatult loenguga vastastikuse rikastamise teel saadavast uuest ühtsest nõukogude kultuurist, siis kasutati võitluses oma kultuuriruumi eest kõikvõimalikke majanduslikke argumente (tuntuim näide nn fosforiidisõda). Selle kogemuse taustal on huvitav jälgida keskmise suurusega inimrühma seisukohti ja strateegiat samas asjas. Tartu Ülikooli Kirjastuses sarja “Kaasaegne mõte” raames 2006. aastal ilmunud Antonio d’Alfonso raamat annab selleks hea võimaluse.

 

Etnilisus ja natsionalism

 

Võib oletada, et ka selle rühma seisukohad asuvad kusagil “keskel”, ning nii see ongi. Seda näitab juba raamatu pealkiri: “Etnilisuse kaitseks”. Samas aga vastandatakse etnilisust kui vaba kollektiivset enesetunnetust (nn imaginaarsust) natsionalismile kui territoriaalselt ja keeleliselt piiritletud/piiratud etnilisusele. Selline esmalt mõnevõrra üllatavana tunduv vastandus saab mõistetavaks, kui arvestame, et d’Alfonso puhul on tegu Kanadas Québeci provintsis elava teise põlve itaalia immigrandist kirjaniku ja kirjastajaga, kelle n-ö töökeelteks on inglise ja prantsuse keel. Kanada, nagu USAgi korral on tegu immigrantidega asustatud maaga, põliselanike osakaal ja mõju mõlemas riigis on tühine. Kuid erinevalt USAst on vastasseis briti päritolu ning nende poolt pikka aega vaenatud prantsuse päritolu kolonistide vahel – mõlemaid on veidi üle veerandi kogu rahva arvust – viinud kahe selgepiirilise identiteediga kogukonna kujunemisele. Kanada tervikuna on ametlikult kakskeelne ning multikultuuriline, prantsusekeelne Québec püüdleb aga Kanadast lahkulöömise ja täieliku iseseisvuse suunas, mis päädiks kahe ükskeelse riigi tekkega ning muudaks ligi poole kogu Kanada rahvastikust moodustavate vähemate kogukondade (hiina, itaalia jt) tulevikuväljavaated problemaatilisteks. Sel taustal pole eriti üllatav, et Kanada suuruselt neljanda, itaalia kogukonna esindajad on sellise arengu vastu ning vastustavad rahvusriike kui selliseid. Mis puutub keelde, siis moodustavad (autori väitel) Kanada itaallased koos USAs elavate itaalia immigrantide järeltulijatega spetsiifilise etnilise imaginaarsusega 35miljonilise koosluse (autor nimetab seda “Itali” – itaallased väljaspool Itaaliat), kes oma mõtete ja tunnete väljendamiseks itaalia keelt peaaegu et ei kasuta. “Keelte pluralism kultuuride pluralismis riigi pluralismis” on d’Alfonso loosung. Riik kui hoolitsev kodu erinevatele kultuuridele, mis igaüks toimivad eri keeles – selline on tema ettekujutus. Suhtudes kahtlustavalt ametlikku multikultuursusse, nimetab ta oma nägemust kultuuride föderatsioonist plurikulturaalsuseks.

Senikaua kuni d’Alfonso piirdub kultuuriprobleemide arutelul oma Kanada kogemusega, on tema seisukohad huvipakkuvad: milles seisneb Itali sisu ja konsolideeriv jõud territoriaalse lahususe ja keelelise pluralismi tingimustes? Mis saab oma etnilise seisundi tõttu ametliku kultuuripoliitika toetusest ilma jäävatest kunstnikest ja nende kogukondadest (kultuurilise omastamise probleem)? Või isegi üldisemalt: millised probleemid seisavad ees üleilmastuval ühiskonnal tervikuna? Samas, kui ta püüab neid oma kogukonna konkreetseid kogemusi absolutiseerida, tekib tõrge, sest selleks et rääkida ka teiste, mitte ainult enda ja oma kogukonna eest, on vaja üldisemat ja ratsionaalsemat vaadet. Siin on aga d’Alfonso üpris abitu. Tal on raske põhjendada isegi etnilisuse vajadust, mille kaitseks ta nagu välja astub: “Teised kordavad, et indiviidi ei tohi kunagi sundida oma identiteeti siduma etnilise grupiga. Kuid kas pole seegi tõsi – vähemalt inimene loodab, et see nii on – et iga kogukonda sündinud inimene avastab, et see kogukond kaitseb tihti tema õigusi?” (lk 78). See ongi tegelikult ainus etnilisust põhjendada püüdev lause kogu raamatus, kõik ülejäänu on suunatud natsionalismi, mida vahel ka rassismiks nimetatakse, tõrjumisele.

 

Ootaks sisulist kvaliteeti

 

Jüri Talvet tunnustab raamatu ümbrispaberil trükitud saatesõnas autori “jõulist, ühtaegselt elegantset ja kirglikku kujundikeelt”. Sarjas “Kaasaegne mõte” ilmunud raamatult ootaks siiski eelkõige sisulist kvaliteeti. Mõistmisele ei aita kaasa, kui defineerime rahvuse kui “selle šovinistliku ülistamise, mis ühendab teatud mehi ja naisi”, omaenda huvide loomulik eelistamine ei tohiks takistada mõistmast, et “immigrantide massilist sissevoolu kontrollivate meelevaldsete seaduste” taga ei pruugi hoopiski olla “painatud verepuhtuse otsingud ja hirm rassilise ristumise ees”, vaid just seesama mure oma identiteedi säilimise pärast, mis on juhtinud ka raamatu autori enda sulge. Tundub üllatav, et autor usub, et enda etniline määratlemine on iga inimese vaba tahteavalduse tulemus. Huvitav, kas ta ei näe mingit seost enda Itali identiteedi ja selle vahel, et tema vanemad olid itaalia päritolu immigrandid, kes ei õppinud elu lõpuni ära ühtki muud keelt? Tema tulevikuunistus näeb välja nii (lk 79): “Autonoomsed indiviidid, kes leiavad oma aterritoriaalse identiteedi, on siis vabad moodustama omaenda kollektiivi, mis võib lõpuks erineda teistest kollektiividest, mis vahepeal on tekkinud. Need organiseeritud sõltumatud ja piirideta kollektiivid liituvad majanduslikeks, kultuurilisteks ja hariduslikeks keskusteks, mis võivad kergesti saada uue laienenud riigi uueks baasiks. Tean, et see kõik tundub Utoopiana, kuid kas pole siis üks kunstniku kohustustest hävitada põrgu ja luua parem maailm?”

Kui loobuda edasistest näidetest ning otsida seda tüüpi kirjutiste ühist iseloomustajat, siis  selleks on minu arvates äärmine naiivsus ja pealiskaudsus, mille taga seisab usk inimese kõikvõimsusesse, tema lahutamine loodusest. Isegi ühiskonnateadused näivad olevat veendunud, et kõik sotsiaalsed struktuurid, kogu ühiskondlik ülesehitus on vaid “ühiskondlik lepe”, meie vaba tahteavalduse tulemus. Peaaegu 100% sel teemal kirjutajaist püüab sõnastada oma nägemust, kuidas asjad peaksid välja nägema, väga vähesed, kui üldse keegi, tunnevad huvi selle vastu, mis on võimalik.

 

“Üks põhilisi inimevolutsiooni õppetunde seisneb selles, et oleme mõistnud, kui mittejuhitav see tegelikult on olnud ning kui märkamatult see algas ning jätkub,” on väitnud Chris Stinger ja Peter Andrews oma raamatus “Evolutsioon. Inimese kujunemise lugu”. Oleks kena, kui see mõistmine jõuaks ka sotsiaalteadlaste ja poliitikuteni. Viimasel sajandil – tegelikult sellest ajast, kui massikom­munikatsioonivahendite areng te­gi võimalikuks massidega manipuleerimise – on püütud inimarengut suunata “sobivasse “ suunda, võib-olla heade kavatsustega, kuid muutumatult katastroofiliste tagajärgedega. Katse defineerida Euroopa jäiku “ühisväärtusi” (plurikultuurilisus kultuurilise pluralismi asemel) on üks sellistest praegu käsil olevaist, mille tagajärjed ei saa olla leebemad, sest lõigatakse ära evolutsiooni looduslik tee.

Raamatus käsitletava probleemistiku võtmeküsimus on küsimus kultuuri olemusest. Kui käsitleme inimest looduse osana, peame vaatama asja tema ajaloolises ja eelajaloolises arengus. Irdudes oma konkreetseist ilmnemisvormidest, näeme, et sisuliselt on tegu uue, mittegeneetilise evolutsioonimehhanismiga. Sellisena peab see sisaldama enesesäilitamisvõimet (“pärilikkus”), seega on see, et “kultuur defineerib end vastandamise läbi” (Lotmani “Valitud artiklid”, lk 2 – nii tsitaat kui lehekülg mälu järgi) kultuurile olemuslik, mitte “šovinistliku etnotsentrismi” sünnitis, nagu arvavad Antonio d’Alfonso ja meie sotsiaalteadlased. Seetõttu tähendab läbiviidud multikultuurilisus või plurikulturaalsus lihtsalt kultuuri reguleerivast toimest lahtiütlemist (siinkohal tasub ära tuua raamatus tsiteeritud lõiku Alain Finkielkrautilt, lk 114: “noyau vivant de la personnalité individuelle et collective … le principe vital qui inspire les décisions, les conduites, les actes perçus comme les plus authentiques” – üks paremaid kultuuri toime kirjeldusi, mida kohanud olen). Seega seisneb küsimus selles, kas inimkond vajab veel kultuuri või saab edasi ilma selleta. See probleem on tõeline – arvestades inimkonna tehnilise võimekuse kasvuga kaasnevaid kasvavaid riske ning kultuuri pidevat allakäiku –, ehkki ma ei tea seni kedagi peale Stanislav Lemi (“Kultuur kui eksitus”), kes sel teemal kirjutanud oleks.

 

Interneti-kommentaari tüüpi kirjutis

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et antud raamatu puhul on tegu Interneti-kommentaari tüüpi kirjutisega: need annavad rohkem informatsiooni nende autori kui käsiteldava probleemi kohta. Esimese suhtes on see raamat küllaltki informatiivne ja huvipakkuv. See, et autori seisukohad olid ajaloolis-geograafilist tausta ning algul toodud mudelit kasutades küllalt täpselt ennustatavad, näitab, et oma huvidest tulenevate seisukohtade meelevaldne laiendamine on üldlevinud praktika. Sellise raamatu ilmumine näitab, et etnilisus ja rahvuslus ei ole veel surnud, vaid mängib ajaloosündmuste kujunemisel jätkuvalt oma osa. Raamatut võiks soovitada eriti neile, kes arvavad, et immigrant kujutab endast vaid lisatööjõudu ja ei midagi muud.

Ja viimaks paar sõna tõlke ja toimetamise kohta. Prantsuse- ja itaaliakeelsete tsitaatide tõlkimise osas oleks võinud kasutada kogu raamatu ulatuses ühtset tava. Praegu on osa toodud originaalkeeles koos tõlkega, osa juba tõlgituna, osa ilma tõlketa. Vigu pole palju, kuid neid leidub, spelleri kasutamine oleks lihtsamad trükivead ära hoidnud. Ma ei suutnudki aru saada, kas sõnade “multikultuurilisus” ja “multikulturaalsus” vahelduval kasutusel on sisuline tähendus või ei. Kummaline interpunktsioon sunnib kahtlustama sõnasõnalist otsetõlget, mis võis põhjustada seda, et mõningaid lauseid tuli mõistliku mõtte leidmiseks üle lugeda, enamikul juhtudel see õnnestus. Kuid see võis olla tingitud ka autori kujundlikust keelest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming