Pealelend – Vladan Petković, filmikriitik (Serbia/Horvaatia)

TRISTAN PRIIMÄGI

Kas riik on hakanud viimastel aastatel kultuuri tsenseerima?

Tundub küll nii, kuna meie muljet mõjutab riigimasina tugevnemine kõigis ELi liikmesriikides ja parempoolsuse tõus. Endise Jugoslaavia riigid pole siin erand. Filmide rahastamise ja levitamise vallas pole olnud ühtki (tõestatud) tsensuurinäidet, kuid selles piirkonnas on olnud alati tugev nii pehme tsensuur (filmiinstituutides raha jaotavate komiteede politiseerimine, avaliku televisiooni programmivalijate otsused, mida näidata, väikelinnade kultuurikeskustesse, mis on tihti ainus koht, kus saab nädalavahetuseti filmi vaadata) kallutatud administratsiooni määramine) kui ka enesetsensuur, näiteks kas või filmitegijate ja produtsentide pelglikkus teatud teemade käsitlemisel. Nende kahe mainitud tsensuurivormi mõjujõud on tegelikult viimastel aastatel vähenenud, eriti Horvaatias ja Serbias. Siiamaani oleme olnud teistest liikmesriikidest arengus umbes 20 aastat maas ja nüüd jõudmas sellesse perioodi, mil oli praegusest märksa vabam näiteks Ungari või Poola filmikunst.

Üks märkimisväärne pehme tsensuuri näide on Ognjen Glavonići mängufilm „Koorem“ („The Load“), triller, kus on käsitletud Serbia armee kuritegusid Kosovos, kuid mille poliitiline fookus on tajutav üksnes taustal. Film ei leidnud seitse aastat rahastust, põhjuseks ilmselgelt projekti hindavate komiteede hirm selle teema ees. Vahepeal tegi Glavonić aga taustauuringute tõttu kogunenud materjalist dokfilmi „Sügavus kaks“ („Dubina dva“). Film esilinastus Berliini filmifestivalil sel aastal ja seda näidati ka Serbias, küll mitte tavalevis, vaid festivalide raames ja erilinastustel. Nüüd on Glavonić saanud raha Eurimages’i fondist ning mitmelt rahvusvaheliselt projektiturult ning „Koorem“ on jõudnud tootmisse.

Palun too üks näide.

Palju kära oli Damien Hirsti näituste ümber Serbias ja Bosnias, aga põhiliselt protestisid parempoolsete grupid, näitus organiseeriti mõlemal pool riigi rahaga.

Belgradi kultuurikeskuses, mis on üks linna põhilisi kultuuriasutusi, kus korraldatakse festivale, näitusi, raamatulugemisi, poliitilisi debatte, leidis eelmisel aastal poliitilise surve tulemusena aset „giljotineerimine“: linnavalitsus (sama partei, kes valitseb ka riiki) asendas selle direktori, armastatud kutuuriinimese poliitmutrikesega. Keskuse programm on nüüd äärmiselt igav ja valitsusmeelne, toetades viimase „euroopalikku“ kurssi, mis tähendab tegelikult seda, et kõik on müügiks rahvusvahelistele suurkorporatsioonidele.