PEALELEND: Kaarel Piirimäe, ajaloolane

Valle-Sten Maiste

Veebruari lõpus avati Tallinnas Kristiine keskuses näitus „Hüvasti, Charlie! 20 aastat kommunismi kokkuvarisemisest Euroopas”, mis rändab edasi Haapsallu, Kuressaarde, Pärnusse, Põlvasse, Tartusse, Viljandisse, Võrru, Narva ja Rakverre. Milline oli Euroopa komisjoni visioon näituse kavandamisel ja mis kannustas sind selle näituse kuraatorina?  See oli võimalus tegeleda teadustööle vahelduseks populaarse ehk rahvaliku ajalooga. Seejuures pidin päevast päeva kokku puutuma ning koostööd tegema täiesti lihast ja luust inimestega, mida ei saa just öelda nende kolme aasta kohta, mis ma pühendasin doktoritöö kirjutamisele. Euroopa komisjoni Eesti esinduse soov oli, et näitusega vaadeldaks väga laia teemade ringi. Minu arvamus oli, et näitus ei saa asendada entsüklopeediat,  vaid tuleb keskenduda teatavatele probleemidele, näiteks inimese tunnetele ja kogemusele „reaalse sotsialismi” tingimustes ning laulva revolutsiooni päevil. Tulemus on kompromiss. Arvestades esinduse soovi, oleme koostanud ajaloolise ülevaate kommunistlike režiimide kokkuvarisemisest Euroopas, kuid lisanud sellele palju teravaid emotsioone. Näitus oleks pidanud valmis saama Berliini müüri langemise aastapäevaks  9. novembril, kuid selleks „ärgati” liiga hilja. Võisime end lohutada sellega, et kuigi laenasime mõne sümboli Berliini müürilt – näituse pealkiri „Hüvasti, Charlie!” viitab ühele piiriületuspunktile Berliinis –, käsitlesime laiemalt kogu Kesk- ja Ida-E uroopa sündmustikku aastail 1989–1991.   

Kuivõrd on meil üldse võrdlevalt teiste maadega teadvustatud ja analüüsitud kommunismi kokkuvarisemist? Milline on sellise võrdleva näituse sõnum ja suunitlus 20 aastat pärast neid sündmusi? Kes on näituse sihtgrupp?

Mis puutub võrdlevasse käsitlusse, siis lühidalt öeldes on tegu väärt teraapiaga, mis  aitab üle saada kitsarinnalisest lokaalsest või rahvuslikust vaatepunktist. Ma usun, et see on vaade, mis käib kaasas üha rahvusvahelisema maailmaga. Võrdlevat ajalooteadust pole sugugi kerge teha. Sellele vaatamata on seda siiski ka Eestis tehtud, näiteks Tartu ülikooli ajaloo instituudis. Kommunismi kokkuvarisemise kohta on avaldanud koguka raamatu Tiit Made, kes teeb uskumatut tööd Eesti oma populaarse ajalookirjutuse arendamisel.  Loomulikult ei vasta see käsitlus ajalooteaduse viimasele sõnale, kuid vahest on olulisemgi, et Made kirjutab hästi ning tema uurimused tulevad vastu lugeja huvile. Ma usun, et eestlast huvitab kommunismi kokkuvarisemine ning ta on tegelikult nendest sündmustest väga hästi informeeritud. Näiteks minu vend Kristjan, kelle sünniaasta on 1975, mäletab väga hästi, kuidas ta vaatas televiisorist Rumeenia diktaatori Nicolae  Ceauşescu hukkamist. Minu näitus aitas tal lihtsalt tollased mõtted ja tunded uuesti teadvusesse tuua. Selle näituse peamine sihtgrupp on siiski päris noored inimesed, kellel 20 aasta tagustest sündmustest suurt aimu ei ole. Neile oleme püüdnud selgitada küllaltki lihtsalt, milline oli elu „reaalse sotsialismi” ajal ja miks kommunistlikel režiimidel elulootust polnud.       

Kas saab juba rääkida ka mingist kommunismi kokkuvarisemise käsitlemise kaanonist? Kas näitusel on ses suhtes oma eripärane positsioon, polemiseerib näitus mingite stampettekujutustega? 

Näituse käsitlus vastab enam-vähem väljakujunenud kaanonile. Ainuke punkt, kus „Hüvasti, Chalie!” levinud mallist lahku läheb, on suurem rõhuasetus Eestile, Lätile ja Leedule. Ka Berliini müüri langemise aastapäevaga seoses võis täheldada, et kommunismi kokkuvarisemine tähendab keskmise lääne vaatleja jaoks ikkagi nn idabloki ehk Varssavi pakti riikides (Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia jne) toimunud revolutsioone. NSV Liidu,  sealhulgas Balti riikide arenguprotsessi selles kontekstis ei märgata. Meie näitus asetab aga näiteks Ungari ja Ida-Saksa 1989. aasta pöördeliste sündmuste vahele augustis toimunud Balti keti, kus kaks miljonit inimest avaldas meelt kommunistliku diktatuuri vastu. Siiski jäi paar riiki välja, sest need ei olnud küllalt põnevad (Bulgaaria) või nende käsitlemine oleks nõudnud lausa eraldi näitust (Balkanimaad). 

Küsinud V.-S. M.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming