Pealelend: Jaanus Vaiksoo

K? J. R.

Jaanus Vaiksoo, oled kunagi lugenud eesti kirjanduse ajaloo kursust “Vilde rehabiliteerimine”. Mis on tänini Vilde retseptsioonis valesti? Kas sul on tunne, et ta on nüüd n-ö rehabiliteerimisel oma vulgaarsotsialistlikust tõlgendusväljast? Jah, Vilde kursust lugesin vist kümmekond aastat tagasi. Sel ajal oli küll väga selgelt tunda rahva tüdimus Vildest, mis pärines nõukogudeaegsest üledoosist – Vildest tehti kriitilise realismi juhtkirjanik. Nüüd on asjad läinud selgelt paremuse poole ehk siis loomulikku rada. Vildet pole õnneks unustatud. Ta on omamoodi meie Tšehhov, keda teatri- ja kirjandusrahvas võtab ikka aeg-ajalt tõlgendada ja proovib eksperimenteerida. See näitab, et Vilde jätkuvalt inspireerib. Keerulisemad on lood kooliga. Kuulsin hiljuti, et ühel põhikooli poisil on suviseks lektüüriks “Harry Potter” ja Vilde “Külmale maale”. Kardan, et säärane kontrastne kõrvutav lugemine tapab väga pikaks ajaks (või isegi jäädavalt) noore inimese huvi Vilde vastu. Olen ise andnud XI klassile lugeda “Mäeküla piimamehe” ja hakanud nüüd kahtlema. Oma naise müümise intriig on kahtlemata ka praegu huvipakkuv, kuid selle romaani ülimalt aeglase tempoga ei suuda tänane õpilane  algusest peale harjuda: “Harilikult kella üheksa ümber haigutab härrastemaja unine esiuks ja laseb saksa välja...” Igav, igav, haigutavad õpilased.

Mida sa arvad Vilde muuseumist kui haridusasutusest ja pühapaigast? On see piisavalt atraktiivne ja mida sääl veel võiks ette võtta?

Vilde muuseum on selles mõttes tore paik, et klassiku harda imetluse asemel pakutakse nüüd rohkem näidet kolmekümnendate aastate keskklassi kuuluva inimese elamisest. Vilde klubi üritustel pole ma kahjuks osalenud, kuid nende ettevõtmised on igati tänuväärt, sest Vilde oli ikkagi väga andekas jutukirjanik, milliseid meie väikesel rahval pole olnud kuigi palju.