Pealelend: ANDY FEIST

K?ud Berk Vaher

Suurbritannia siseministeeriumi kultuuripoliitika-analüütik, Tartus peetud kultuurikonverentsi “Kultuurijuhtimine muutuvas keskkonnas” üks peaesinejaid

 

Kas avalikus kultuurirahastamises tuleks eelistada traditsioonilisemaid professionaalseid organisatsioone või avangardseid uuendusi? Kus on mõistliku bürokraatia piirid? Kas digitaalsed tehnoloogiad tõrjuvad teatrid, galeriid ja orkestrid kõrvale?

Traditsiooniline vs. uuenduslik on kultuuri rahastavates organisatsioonides klassikaline dilemma otsuste tegemisel. Mis tahes rahastamissüsteemis tasakaalu saavutamine on paljude ajalooliste ja kaasaegsete mõjurite tulemus.

Mis tahes rahastava organi valikud tuginevad mõistagi varasematele rahastamisotsustele. Need organid on mõnel määral oma ajaloo vangid ning järske suunamuutusi on sageli raske teha. Liiatigi põrkuvad ses küsimuses mõjukad huvigrupid: poliitiline ja avalik huvi paigutub tihtilugu pigem traditsioonilise kultuuriloomingu taha, kuid looja (ja suuresti ka avalik kultuurikorraldaja) kalduvad häälekalt toetama uuenduslikku.

Poliitiliselt taibukad tippametnikud tunnevad need pinged ära ning tunnustavad mõlema kultuurilist ja ühiskondlikku panust. Samuti on parim viis uute kultuurijuhtide leidmiseks tõeliselt aus ja läbipaistev valikuprotsess, mis “heidab võrgu” nii laialt kui võimalik. Avalik rahastamisorgan luuakse sageli sooviga hoida bürokraatia minimaalsel tasemel, kuid ajapikku see ikkagi “hiilib sisse”, kuni hakkab tunduma põhitegevusena.

Mõnel määral on bürokraatia vältimatu tagamaks avalikult finantseeritavate kultuuriprojektide läbipaistvat haldamist ja auditeerimist. Võib väita, et ressursse on võimalik targemalt suunata asjakohase info kogumisega. Kultuurirahastamise bürokraatia peamine probleem pole mitte see, et kogutakse liiga palju infot, vaid see, et sageli kogutakse ebavajalikku infot! Iga uuendus tekitab ärevust varasemate kultuurilevitamise vahendite ellujäämise pärast. Mõned kultuurikogemise vormid muutuvadki ajapikku küsitavaks, kuid teatrite, galeriide ja orkestrite kõrvaletõrjumiseks peaks uus meedia pakkuma neile täielikku asendust. Seda pole praegu põhjust uskuda.

Uus meedia ei kujuta endast vanadele vormidele ohtu, kuni publik naudib elavat esitust ja kunsti selle naturaalsel kujul. Mis siis, et traditsiooniliste kultuurivaldkondade kulud kasvavad märksa kiiremini kui uuel meedial. Samas ei tähenda see, et traditsiooniline kultuur võiks end mugavalt tunda (või et kõik jätkub samamoodi igavesti).  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming