Pealelend – Andrew Cartwright, Kesk-Euroopa ülikooli teadur

LEA LARIN

sirp_2016_49_0018__art_r2

Kas tsensuur hiilib tagasi?

Hiilimine on hea sõna, kuna paljud inimesed vastaksid, et ajakirjandus on ju vaba ning nad saavad südamerahus avaldada oma poliitilisi vaateid, kuid kui jätkata küsimist ja otsimist, on leida näiteid, mis paistavad ja lõhnavad natuke rohkem kui manipulatsioon, selekteerimine ja piiripealne propaganda.

Opositsioonilisi ajalehti on äkiliselt suletud, kuna need on kahjumis (missugune Euroopa ajaleht ei ole mingil ajal kahjumis?), võitlevaid vabaühendusi on toetuse saamise eeskirja rikkumise eest rünnanud märulipolitsei ja uudishimulike ajakirjanike autodel on rehvid katki torgitud – need kõik on Ungaris küllaltki sagedased juhtumid.

On selge okkaline hoiak suure osa valitsusele tehtud kriitika suhtes. Inimesed, kes ei aktsepteeri ametlikku liini, saavad külge sildi „ebapatriootlik“ või veelgi hullem, „võõrriigi teener“. Iga organisatsioon, mis on saanud rahalist toetust või tunnustust avatud ühiskonna toetusfondilt, on automaatselt George Sorosi ja tema Euroopa Lähis-Ida migrantidega üleujutamise plaani vandenõukaaslane. Samamoodi saab iga grupp, kes püüab Euroopa Liidu vahendite kulutamist kontrollida, ise süüdistuse korruptsioonis. Arvatavasti oli hirmu kõrgpunkt siis, kui valitsus süüdistas norralasi MTÜdele toetuse jagamise programmi kaudu vandenõu sepitsemises. Vaene suursaadik kaebas, et tal tuli korduvalt kinnitada, et tema riigis tegelikult ei püütagi valitsust kukutada.

Mõiste „tsensuur“ ei tundugi olevat sobiv kirjeldamaks, mis toimub, kuna see eeldab identifitseeritavat valitsusüksust, kes tegeleb vastaliste vaadete väljasõelumisega. Üks Ungari meedia tunnusjooni on pidev püüe domineerida uudiseid faktide pähe esitatavate arvamuste ja ideoloogiaga – migrandid võrduvad terrorismiga, Moskva võrdub Brüsseliga – ja teine, et opositsiooni näidatakse alati ebasiirana, pidevalt skeemitava ja ebausaldusväärsena.

Tekitatud õhkkond võib sigitada Põhja-Korea tasemel toetuse valitsuse seisukohale põgenike kvootide osas ja teisalt passiivse, ärahirmutatud elanikkonna, kellest vaid kolmandik usub, et suudab poliitikale mingit mõju avaldada. Üksikisiku tasandil võib see viia tõmbumiseni eraellu, väljarände plahvatusliku kasvuni ja peaaegu koomilise keeldumiseni vastata küsitlustel oma poliitiliste eelistuste kohta.

Naastes küsimuse juurde „Kas tsensuur hiilib tagasi?“, on vastuseks „Jah, kuid see näib nüüd teistsugune.“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming