Pealelend

Aili K?ler

PEETER PÄLL, Emakeele Seltsi keeletoimkonna vanem  

Haridus- ja teadusministeeriumis käivad keeletalgud, kus otsitakse kaunilt kõlavaid lauseid. Need ei pea küll olema muidugi normikohased, kaunilt võib kõlada nii släng kui murdekeel. Siinkohal tuleb aga ette, et viimases Keele Infolehes (14. III, http://www.keelevarav.ee/keele_infoleht) ütleb Tiit Hennoste: „Häälduse puhul aga pole minu teada eesti keeles mingit hääldusnormingut olemas”. Ometi on valitsuse 2006. aasta 7. septembri määruses nr 196 kirjas, et „Kirjakeele norm on määratud õigekirjutuse, häälduse, sõnavara ja grammatika osas Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna normingute ja otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga”. Kust siis ikkagi leiame eesti keele hääldusnormi ja milline see on?

Eesti keele kirjaviisi loetakse üldiselt häälduspäraseks, s.t juba kirjapilt annab kätte esmase juhatuse, kuidas sõnu hääldada. Eesti kirjaviis ei kajasta alati väldet, palatalisatsiooni ega pearõhku, need aga on märgitud õigekeelsussõnaraamatus. ÕSi juhised annavad eesti keele hääldusnormi miinimumi, mida keeleoskaja peaks valdama. Emakeele Seltsi keeletoimkond on täpsustanud võõrnimede hääldamise põhimõtteid ja võtnud seisukoha üksikute võõrsõnatähtede (näiteks ž) hääldamise asjus. Samas on selge, et hääldusnormi väga üksikasjalikult ette kirjutada ei ole võimalik ega otstarbekaski. Küll on mõtet anda täpsemaid soovitusi ja juhtnööre neile, kelle keelekasutus peaks avalikkusele olema eeskujuks, näiteks rahvusringhäälingu töötajatele. Keeletoimkond on Einar Kraudi eestvedamisel kavandamas hääldustoimkonda, mis koostaks asjast huvitatud asutuste ja isikute osalusel vajalikke abimaterjale (hääldussõnastik jm).

Kuidas saab muukeelne inimene järgida eesti keele hääldusnormi? Kui näiteks venelane või ingliskeelne inimene ka järgib ÕSis märgitut, ei pruugi ju tulemus olla n-ö häälduspuhas.

Võõrkeele aktsent võib ilmneda häälikute kvaliteedis, prosoodias või intonatsioonis, ent seda laadi tajutavad kõrvalekalded keele „keskmisest” hääldusest ei tähenda tingimata hääldusnormi eiramist. Meil on ka Eesti eri piirkondades selliseid nähtusi, mille põhjal me tajume kõneleja kuulumist ühte või teise kanti, näiteks hääldavad lõunaeestlased tugevamalt s-häälikut, Kirde-Eestis ollakse hädas eesti keele kolme vältega ja osa saarlasi ei tunne õ-häälikut. Just siin tuleb ütelda, et hääldusnorm eespool viidatud määruse mõttes ei saa olla väga üksikasjalikult ettekirjutav. Küllap me oleme suutelised vahet tegema juhtudel, kus me eeldame inimestelt keeleoskust (mõeldes selle all eeskätt kirjaoskust), ja neil kordadel, kus me soovime ka kaunilt kõlavat eesti keelt, näiteks kutselistelt näitlejatelt, ringhäälingutöötajatelt jt.