Peaingel maandus Maarjamaal

Kaarel Tarand

Niisiis, USA president Barack Obama, meie väikse vapra Eesti pealiitlane ja vabaduse garant, globaalse õhuruumi ja vetevälja valitseja, demokraatiatungla peavarahoidja ning üleilmse rahu seemnete külvivolinik suvatses peatuda pool päeva Eestis. Nagu analüütikud enne ja pärast presidendi visiiti on kinnitanud, oli suur ja tähtis sõnum juba ainuüksi Eesti maandumispunktiks valimine, aga veel enam olevat sõnumit olnud presidendi avalikus loengus.

Esimese väitega tuleb nõustuda, sest kauneid paiku, kus enne pingelist nädalavahetust aega parajaks teha, on USA presidendil kümneid või sadu.  Tallinna kui ühe peavaenlasele Moskvale lähima liitlaslinna valimine sisaldab omajagu sümboolsust eeldusel, et Venemaa peab kogu regiooni ikka veel oma „tagahooviks”, kus teised omatahtsi askeldada ei tohiks. Niisiis oli tegu vapruse ilminguga. Ekslik oleks aga selles näha ameeriklaste omakasupüüdmatust, aga sellest hiljem.
Teine väide, et Obama kõnes mingeid kaalukaid, originaalseid või uudisväärtuslikke sõnumeid oleks leidunud, on unenägu. Loengu korraldamine, selle eel- ja järelmäng olid küll vägagi kõnekad. Kuid president Obama esines selles põhiliselt peegli rollis, näitas Eestile ja eestlastele nende rahvuslikku iseloomu, paiknemist eneseväärikuse redelil, aga eriti poliitilise klassi soovmõtlemise ja -kujutelmade haardeulatust. Viimase tippteoseks jääb küllap Postimehes nädalat kokku võtvale Rein Veidemanni kolumnile pandud pealkiri „Sajandi kõnetegu”. Oh-jah, kõik USA presidendid hiljemalt Kennedyst on teleajastu tõttu pidanud olema head kõnemehed ja vaevalt et Obama oma eelkäijatest märkimisväärselt üle saaks olla.
Pealegi, eks USA president kanna tekste ette rutiinse tööna peaaegu iga päev ja kindlasti ei olnud kõne Tallinnas talle, tema erakonnale ja riigile tähtsündmus, mille puhul iseennast üle trumbata. Mihkel Raud märkis Postimehes, et Obama tegi ülivõimsa show. Aga kui seda nüüd ikka kriitiliselt kõrvutada Obama tähtsaimate etteastetega (näiteks ametisse astumise tseremoonial Washingtonis), jääb Tallinna sooritus kaunis kahvatuks. Ega midagi ole nuriseda, ka siin tegi mees oma töö professionaalselt ära, eriti arvestades, et neid tundmatuid episoode ühe maailma hämara nurgataguse ajaloost ette kanda võis olla üsnagi tuim töö ja seda eriti olukorras, kus oled juba terve tööpäeva ärkvel olnud ja pidevalt valvel, et need vähetuntud riikide, nende pealinnade ja presidentide nimed  sassi ei läheks. Sest mis selle kolmanda Balti riigi nimi oligi … Lusitaania või midagi selletaolist. Ja pealinn – Windhoek?
Et ka rumalam rahvas kõne kaalust õigesti aru saaks, siis oli lavastusel tubli paaritunnine eelmäng.  Eestlased võtsid järjekorda, mis oli sedapuhku avalik etendus vabas linnaruumis, mida kõik kutseteta möödakäijad jälgida said. Õpetlik oli oma tähtsamaid kaasmaalasi vaadata ka ise järjekorras seistes. Nii seisusteta ja võrdõiguslik ühiskond on meil veel küll, et enamus lepib sellise väikese ebamugavusega nagu järjekord. Ka nõukogude defitsiidimajanduse järjekordades karastunud vanema põlvkonna esindajates ei käivitunud kirg kuidagi õiguse või kõverusega järjekorrast mööda nihverdada. Üksikute eranditega, mõistagi. Tallinna linnapea ei teinud mõistagi järjekorda märkamagi, vaid pressiti sellest sujuvalt läbi. Aga ka sovetiaja karastuseta kultuuriministeeriumi kantsler „sulandus” kergesti oma erakonnakaaslaste grupikesse, mis oli tunnise seismisega juba üsna värava lähistele jõudnud. Vaevalt küll neid dissonants oma argikäitumise ning Obama sõnade („oleme tugevad, sest hoiame kokku”) vahel vaevab.
 Kogu Obama kõne Eestit ja selle ajalugu puudutav osa toetus ilmselt Eestist (saatkonnast) saadud märk­sõnadele. Ses loendis avaldub seega meie profiil ja diagnoos. Eeldagem, et märk­sõnade valikul ei assisteerinud mõni siinne vandlitorni-intelligent. Kõne peeti ju rahvale, rahvalt pidi tulema ka sisend. Kas ameeriklased on selle rahva soovi välja selgitanud sotsioloogiliste küsitluste käigus või mingite globaalses infovõrgus ebaseaduslikult toimetava märksõnade analüsaatori abil, pole siinkohal oluline. Järeldus on, et keskmine eestlane ihkab ikka veel üle kõige, et meile kõneldaks meie kannatustest (mis on vähemasti XX sajandil olnud suuremad kui kellelgi teisel), kangelaslikkusest selle talumisel, meie erilisest vabadusihast ja muust sellesse komplekti kuuluvast. Et eestlane täielikult „kodustada”, kuuluvad kõne algusesse väike nali ilma kohta ja muidugi laulupeo märkimine. Aga selles viimases on oma risk. Kas laulupeo külastamise lubadus ja Eesti julgeoleku tagamise lubadus on sama kaaluga, kui nad kõnes kõrvuti seisavad?
See kõik võib tunduda norimisena pisiasjade kallal, kuid miski peab ju tasakaalustama seda mõõdutundetut imetlust, mis saatis Obama lühivisiiti. Õigus oli välisministril, kes napis kommentaaris märkis, et meile on Nato lepingu viienda artikli kehtivus kogu aeg selge ja see ei olnud meile Obama kõnest teada saadud uudis. Kirjapandud reegel ongi kõvem kui ükski suuline lubadus. Ei tohi unustada, et meie igavesti kaitsmise lubaduse andis mees, kes on ametis veel napilt kaks aastat ja kes on ametis oldud kuue aasta jooksul oma kurssi muutnud ja sõnu söönud rohkem kui küll. Paindlikkus ehk muutunud oludes kursi muutmine käib poliitilise ameti juurde.
Obama ametiaja alguses kuulutati USA julgeolekupoliitika uueks fookuspunktiks Hiina ja selle ümbrus, suhetes Venemaaga pidi tulema kõigest taaskäivitus. Vaid mõni aasta hiljem on aga lääneliitlaste laual keskse küsimusena ikkagi vägede tugevdamine Euroopas ning mõttest, et USA võiks suurendada oma kohalolekut (baase, laevastikke jne) Vaikse ookeani lääneosas, ei hinga keegi. Niisiis, demokraatia tingimustes ei saa igavesed lubadused kuidagi kehtida, sest see võtaks ju mõtte ja väärtuse rahvaste vabalt tahtelt. Ka ameeriklaste tujud on ajas muutuvad, sh Euroopa julgeoleku tagamise asjus. See, et USA võiks valida praegusest isolatsionistlikuma kursi, on küll ebatõenäoline, kuid siiski mitte vaid ulmekirjanduse stsenaarium.
Kui presidendi lennuk ja tema visiidiks kohale toimetatud inimesed ja kraam on jälle Eesti pinnalt ära viidud, jääb veel üks ja põhiline teema. Kui kogu etüüd oli business as usual, siis iga tehingu viimane element on arve esitamine osutatud teenuse eest. Antud juhul on meil tegu kaheosalise arvega. Esiteks maagiline suhtarv kaks protsenti, mida eriti eestlased lausa religioosse hardusega kummardavad. Juba aastaid ei kosta avalikkusest nõudlikke küsimusi selle kohta, kas me seda eelarveosa, mida detailsemaks arutamiseks iial ei avata, ikka kulutame sama sihi- ja mõistuspäraselt kui muude valitsemisalade nappe ja majandusedu muutustest haavatavaid vahendeid.
Kuidas see ikka nii saab olla, et ühe eluvaldkonna kulud on konstantsed, sõltumata sellest, kas ollakse parajasti investeerimisfaasis või mitte? Kuna kulutamise mõtteks on sõnastatud heidutus, see tähendab, et sõda kui selline hoitakse igal juhul ära, siis peaks investeering heidutusse korreleeruma sellega, mida teeb ja kui palju kulutab vastane. Kui see näiteks neljakordistab sõjalised kulutused agressiooniks, kas siis ei peaks meiegi eelarveliselt kohe samaga vastama, et kaitsemüür kiiresti kõrgem saaks? Ja üldse, kui lõunanaabri kohalt on me kõhualune väga pehme ja kaitseta, siis kas see meie pingutusi ära ei nulli? Omaette teema on kuulsa kahe protsendi sees laanesõdurite ettevalmistamine. Ükski tervemõistuslik kodanik ei saa ju ometi uskuda, et mõni tulevane Euroopa sõda metsades ja soodes peetaks. Kui nii, siis miks sellise vastu valmistudes metsaoskusi lihvida? Kas see ikka on sihipärane kulu?
Põhimõtteliselt sekkus Obama liitlaste sisepoliitikasse, kui üsna otsesõnu nõudis kõigilt teistelt liitlasriikidel konkreetset kümnist kaitse heaks. Eesti on vapralt oma kaks protsenti maksnud, aga kujutlegem stsenaariumi, kui mõni Eesti enamusvalitsus on saanud mandaadi kaitsekulutuste kokkutõmbamiseks ning asub seda realiseerima. Võib kõhkluseta öelda, et me pole sel teemal oma otsustes vabad. Kuid vähemasti on see kulu avalikult teada ning ka soovi korral arutatav. Ja teiselt poolt: kas on midagi või mis on juhtunud nendega, kes ei kuluta kaht protsenti? Kui ainus karistus on ilmajäämine USA presidendi visiidist, on see üsna talutav kaotus, kas pole?
Kuid lektori honorari sisse kuulus ka teine, varjatud osa. Milline see on, sellest võime aimu saada Prantsusmaa näitel, kellelt mäletatavasti Eesti palus abi Süürias röövitud jalgrattamatkajate päästmiseks. Abi saadi, ratturid päästeti ja … ei läinud kaua aega, kui juba oligi prantslane ukse taga oma nõudeõigust realiseerimas. Teene teene vastu, mis teha. Eesti oli sunnitud erinevalt muudest Euroopa riikidest kohe liituma prantslastega Kesk-Aafrika Vabariigis kaose summutamiseks. Õnneks rahunes olukord seal sedavõrd, et vereohvrit ei ole pidanud tooma. Kuid võinuks minna ka teisiti ja nii võib öelda, et see on väga kõrge riskiastmega kaardimäng, mida me poliitikud rahvusvahelistes suhetes taovad.
Ilmselgelt on USA soovidest ja nõudmistest keelduda veel hoopis keerulisem kui prantslaste omadest. Ja seda keerulisem, mida naiivsema vaimustusega me kohtleme nende kõnemehi ja mida vingemaid „liitlaslubadusi” eufooriahetkedel (kui meile on Marie Underit ja Heinz Valku tsiteeritud)  vekslitena välja kirjutame. Kui ka poliitikud on uued, ei tohiks ametkondlikust mälust siiski olla veel kadunud enam kui kümnenditagune episood, kui Eesti koos teiste lihtsameelsetega „veenvate tõendite” alusel Iraagi sõtta tormas. Ja seal juba vereohvrita ei pääsenud.
Igavese rahu saadik Obama ei astu tõenäoliselt enam iial Eesti pinnale. Aga tema visiidi tolm ei lange maha veel niipea. Vähemasti ei tohiks see juhtuda lõplikult enne, kui Eesti kodanikkond on saanud täieliku vastuse küsimustes, milleni (rahas ja inimeludes) on Eesti valitsus vastutasuks USA teenetele valmis minema. Ja millised on ohverduste tegemiseks avalikud eelprotseduurid. Kui me oleme vaba ja demokraatlik ühiskond, nagu meile kinnitas president Obama, siis ei tohiks siin poliitilised salakokkulepped ju iial kehtida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming