Paul Ricoeuri (1913 ? 2005) kõrvalteed iseeneseni

Hent-Raul Kalmo

 

Üle-eelmise nädala reedel 92aastasena Pariisi lähedal surnud mõtleja looming kätkeb endas kogu möödunud sajandi filosoofia mitmekesisust.

Lähtudes sajandi alguses jõudu kogunud fenomenoloogia traditsioonist, püüdis Ricoeur sellele ?pookida? Hans-Georg Gadameri teostest tuntud, kuid viimasest suuresti sõltumatult läbi mõeldud hermeneutikat. Kaugenedes nõnda vahetult kogemuses antu läbipaistvuse ideest, nägi ta ilmsena esinevas meeltekogemuses pigem petlikku, tõlgendamist ootavat märgistust. Ka enesemõistmine ei pidanud saama võimalikuks mitte sisevaatluse abil, vaid pigem enese ja teiste poolt ajalukku jäetud tähenduslike jälgedega märgistatud kõrvalteede kaudu.

Ricoeuri ?kahtluse hermeneutikast? kantud 1965. aastal avaldatud Freudi puudutav teos ?Tõlgendusest? kutsus esile tollal Prantsusmaa vaimuelus ülekaalus strukturalistide vastuseisu, kelle anonüümse lähenemisega oli raamatu autori mina-tõlgendust raske lepitada. Strukturalistide dialoogi-soovimatus, mis põhjustas kaude ka Ricoeuri ajutise tundmatuse oma kodumaal, jäi siiski ühepoolseks. Viimane püüdis oma filosoofias ikka luua lahku kalduvatele mõttevooludele kokkupuutepunkte ning keeldus lihtsatest, emb-kumb-valikutest. Kindlasti oligi see just Ricoeuri dialoogilisele mõtlemisele omane püüd ühildada dialektiliselt vastandatud traditsioone, mis lubas sel aja möödudes haarata endasse nii ingliskeelsest tavakeelefilosoofiast kui Habermasi ideoloogiakriitikast pärit teemasid ning aitas kaasa ka tema omaksvõtule Prantsusmaal.

Strukturalismi mõju Ricoeuri mõtlemisele ilmneb ehk kõige selgemini tema püüdes tõlgendada käitumist tekstina, mis on käitujast endast sel viisil kaugenenud, et tol pole selle tähenduse määramise üle enam ainuvõimu. Kirjutatu/tehtu semiootilise suletuse asemel, milles on määravaks üksnes teksti osade vormilised vahekorrad, köitis Ricoeuri tähelepanu aga kirjapandu/teona jäädvustatu semantiline avatus ja seos ühelt poolt ütleja ning tegutseja, teiselt poolt teksti lugeja ning tehtuga kokkupuutuja vahel.  Liikudes nõnda ?süsteemist sündmuseni?, jõudis Ricoeur Gadameri poolt lahatud ?rakenduse? (Anwendung) probleemini ning tema huvi keskmesse nihkus pikkamisi ?jutustuse? mõiste. Viimase puhul seisneb ?rakendus? jutustamise teel ?antud? loo vastuvõtmises kuulajate poolt ning et siin esildub ka kõige ilmsemalt vahetu mõistmise ja seda täiendava seletamise vastastikune sõltuvus, toetub Ricoeur sageli just jutustuse mõistele, et lükata tagasi põhjuste abil seletamise ja tegevusajendite mõistmise jäigale eristamisele rajanev vahetegu loodus- ja vaimuteaduste vahel.  

Kolmeköitelise teose ?Aeg ja jutustus? (1983 ? 85) avaldamisele järgnenud aastatel kujunes Ricoeurist juba üks kogu maailmas loetum ja arutatud filosoof. Ehkki  edaspidi tegeles ta üha enam eetika ja poliitika sõlmküsimustega, ei saa seda kindlasti pidada kaugenemiseks senistest teemadest. Vastupidi, Ricoeuri sõnul võivad need küsimused vastuse leida vaid üldise ?filosoofilise antropoloogia? pinnalt ning hilisemad arutlused juurduvadki suures osas tema varasemat loomingut kokkuvõtvas raamatus ?Ise kui teine? (1990). Nii leiame me mitmest raamatusse ?Õiglane? (1995) koondatud esseest taas rakenduse hermeneutilise probleemi, mis võtab siin loomupäraselt puudulike ja seetõttu alati küsitavate üldiste normide eripärastele asjaoludele kohandamise vajaduse vormi. Et üldised põhimõtted määratlevad end üksnes igakordse konkretiseerimise teel, peab ka ranget õigust Ricoeuri sõnul täiendama selle ?ääremaadel? olev paras ehk mõistlik õigus.  

Tõendiks selle kohta, et Paul Ricoeuri loomingu külgetõmbejõud mitte ei vähene, vaid pigem kasvab, on ka ?Mälu, ajalugu, unustus? (2000) avaldamisele järgnenud siiani elav arutlus. Selles raamatus uurib Ricoeur ajalookirjutuse vahekorda mälu ja teiste mineviku esitamise vormidega. Individuaalse mälu vaevadele lähendab ta kollektiivse mälu häired, mis liigse või puuduliku mäletamise kujul takistavad minevikus sündinuga leppimist. Kuna mälu kujutab endast enesemääratluse ajaloolist osist, võib üks kogukond vaid raskustega taluda, et tema minevikku võivad teised teisiti mäletada. Seda enam et sama sündmuse erineval viisil jutustamise (?jutu vormi panemise? ? mise en intrigue) võimalikkuse tõttu võib see ühele rahvusele seostuda au ja uhkuse, teisele aga alanduse ja kannatustega. Ehkki Ricoeuri välja pakutud liigse mäletamise ja liigse unustuse vahele jäävat ?paraja mälu? (juste mémoire) mõõtu on arvustatud kui meelevaldset ettekirjutust, võib nimelt see raamatu ?Mälu, ajalugu, unustus? autori sõnul viia kollektiivse mälu haavade paranemiseni. Ehk väärikski just see ajalooga toimetulemisele keskendatud raamat ajakohasuse tõttu esimesena eesti keelde tõlkimist. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming