Patt pole pahe

Toomas Paul

Pahe mõiste muutub ajas ning ruumis, patt on ainsuslik ja tähistab kristluses eksistentsiaalset nurjumist. Keelele võib vaadata kui igivanale linnale: tänavate ja väljakute, vanade ja uute majade ning eri aegadest pärit juurdeehitustega hoonete labürindile, mida ümbritsevad paljud sirgete ja korrapäraste tänavate ning standardsete majadega uued eeslinnad.

Selles linnas me mängime oma keelemänge. Keeles on sõnu, millel on väga selge ja konkreetne tähendus, ja sõnu, mis vaid viitavad midagi ebamääraselt. Igaüks teab, mida tähendab, et ?kõht on täis? (ükski viisakas inimene ei ütle seltskonnas, et tal on vats või magu täis söödud). Kuid arst ei lepi, kui abiotsija teatab, et ta ?kõht valutab?. Tohter tahab teada, kas valu põhjustab puhitus, seega lihtsalt liigsöömise tagajärg, või on tegemist millegi tõsisega nagu sooltesulg või sapikoolikud. Kõht on uduselt umbmäärane kohamäärang. Ja nagu lapsevanemad teavad, võib kõhuvalu kurtval kolmeaastasel tegelikult valutada kõrv.

 

Pahe on inimeselik

 

Sõna ?pahe?, mis käib kõige paha ja pähhi kohta, on niisama laialivalguv. EKSS IV (lk 110) seletab: ?moraalselt taunitav omadus inimese juures v. ilming ühiskonnas; (laiemalt) paha asi, nõrk külg, halb tendents, viga, puudus?. Näitena on nimetatud, et ahnus, kadedus ja teesklus on inimlikud pahed. Oma aja seltskondlikud pahed olid karjäärihimu ja vaimsete huvide puudumine. Alkoholism on muutunud suureks sotsiaalseks paheks, suitsetamine on laialt levinud pahe. Pahed on visad kaduma, nende vastu peab võitlema. Kahest pahest on üks väiksem, teine suurem. Pisukest liialdamist ei peeta paheks.

Nagu näha, peetakse pahedeks pisipuudusi inimese resp. inimühiskonna moraalsel palgel.  ?Inimlikud pahed? (ÕS 1999, lk 544) puuduvad loomadel. Pahe puhul ei ole tegemist olemuslikult, essentsiaalselt paha või halvaga, vaid puhuti antava negatiivse hinnanguga mõnele inimelu tahule (nagu mõnele ei meeldi kaasinimese suust tulev suitsuhais). Seetõttu ei ole midagi imestada, et mis ühes olukorras on pahe, ei ole seda teises.

Näiteks: ?Ilukirjanduses peetakse sünonüümirohkust hüveks, tarbekirjanduses on oskussõnade sünonüümsus pahe? (U. Liivaku).

Pahede paljastamise ja piitsutamise tänamatu tööga tegeleb ajakirjandus. Moraalifilosoofid ja eetikateoreetikud kasutavad seda sõna harva. Louis P. Pojmani põhjaliku õpiku ?Eetika. Õiget ja väära avastamas? (2005) indeksist ei leia märksõna ?pahe?. Põhjus on selles, et utilitaristlike, deontoloogiliste jt eetikasüsteemide seisukohast on see sisutühi sõna.

Pahel kui niisugusel on siiski tagasihoidlik koht vooruseetikates, kus see figureerib vooruse paarikmõistena. See ei tarvitse olla hüve vastand, vaid võib olla ka hea asja kuritarvitamine. Näiteks nn ?joomapahe? (eesti keeles on kaks liitsõna: jooma- ja tsivilisatsioonipahe,  vt EKSS) ei ole mitte karskuse vastand, vaid parajuse piiri ületamine. Käitumisökoloogi jaoks on vahekord viinaga ilus näide händikäptunnuste rollist Homo sapiens?i elus. Meie ühiskonnas suhtutakse ühtviisi heatahtlikult nii nendesse, kes viina kannavad ja samas oma eluga hästi hakkama saavad, kui ka nendesse, kes võtavad pitsi ja peavad aru. Täiskarsklane on veidrik, normaalne on tempereeritud tarbimine ? alkoholi käibemaksust tuleb ka kultuuri rahastamine (vt Veikko Huovinen, ?Joodiku eetika?, eesti k 1973). Põlastusväärseks paheks muutub joomine alles siis, kui mõni luuser ? vastavalt looduslikule valikule ? enam muud ei teegi kui paneb tina.

Teatavasti see, mida peetakse inimese elus taotlemist väärivaks eesmärgiks, sõltub ajast ja kohast. Aristotelese inimideaaliks oli voorus ehk loomutäius (kreeka k arete). Puudulikkus (endeia) ja liialdus (hyperbole) on laiduväärsed, õige on vahepealne käitumine (mesotes). Tema silmis oli igasugune ohjeldamatus ebavoorus, mille põhjuste kohta ta ütleb: ?Haiglased seadumused (hexis), mis tulenevad tavaharjumusest, näiteks juuste katkumine, küünte, söe või isegi mulla närimine, lisaks sellele meestevahelised seksuaalsuhted: mõnedel tekivad need loomuse mõjul, mõnedel jälle harjumusest, näiteks neil, keda lapsepõlves on halvasti koheldud? (NE VII, 5). Platoni, Aristotelese ja Pauluse meelest oli sugukihu rahuldamine teise mehega loomuvastane (para physin) ja lähtus ohjeldamatusest naudingus (dia akreteian hedones), praegu aga on just homoseksuaalsus resp. biseksuaalsus loomulik, hukkamõistetav pahelisus on hoopis omasooiharuse suhtes vastikuse tundmine ehk homofoobia.

 

Õige ja väär õigusmõistmises

 

Traditsioonilistes skeemides meenutab moraali keel oma struktuurilt õiguskeelt. On tavaline, et ?õige? ja ?väära? mõiste esinevad selles juriidilises kontekstis, kus on tegu mingi selge autoriteediga. Loomuseaduse traditsioon kasutas niisugust mudelit õigustatult, kuna pidas moraalipõhimõtteid analoogilisteks seadustega ning Jumalat analoogiliseks suverääniga. Kuid nüüd on eetika oma teoloogilistest ankrupaikadest lahti kistud. Eetikast on saanud autonoomne tegevus, mis jätab juriidilise mudeli ilma analoogita, nii et tegu on vaid arusaamatu metafooriga.

Taunitavate tegude kohta võib loomulikult pejoratiivselt öelda: põlluharijad patustavad üleväetamisega, kirjandis on patustatud grammatikareeglite vastu jne. Sõnadega saab mängida, anda neile üllatavaid ülekantud tähendusi. Aga otseses mõttes on patt, korrektsemalt küll patust vabanemine kristluses kui lunastususundis keskne mõiste. Ka siis, kui täpsustamisel ollakse eri meelt, jääb patt tähistama eksistentsiaalset nurjumist.

Patt ei ole sama mis pahe. Sõna ?patt? kasutatakse nii kirikliku terminina kui ka kõnekeeles pahedest hoopis erinevate asjade kohta (vt EKSS IV, lk 199-200), millest vaid osa asub umbes samas kandis (see kehtib kõigepealt pietistliku keelekasutuse kohta, kus patuks loeti ka igasugused olmelõbud). Asta Õimu ?Sünonüümisõnastik? (1991) on korrektne ega anna pahe ja patu puhul ristviiteid (nagu teeb seda Paul F. Saagpak oma ?Sünonüümi-sõnastikus?, 1992). Õigusega, sest piltlikult öeldes: kuigi põrn asub kõhuõõnes, ei võta ta sellegipoolest osa seedimisprotsessist.

Patt ja pahe on terminitena kasutusel eri väärtussüsteemis. Thomas Kuhni laenates ? need on ühismõõdutud. Nagu tamka ja doomino. Eriti selgelt võib seda näha, kui vaadata, kuidas Paulus räägib patust: patt (hamartia) esineb tema tekstis üksnes ainsuses (v.a kahes tsitaadis, kus ta osundab Septuagintale) ja on peaaegu personifitseeritud vägi.

William Frankena on öelnud: ?Voorused ilma printsiipideta on pimedad.? Igas mängus võib eristada olemuslikke ja sattumuslikke reegleid. Tahaks koos vana Wittgensteiniga loota, et mängul, olgu siis keele- või moraalimängul, ei ole ainult reeglid, vaid ka iva.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming