Parteilane ja tema isand

Kui parteilased kuuluvad juhtkondadele ja juhtkonnad rahastajatele, siis kellele kuuluvad rahastajad ja sedakaudu riik?

Kaarel Tarand

Suurkaupmees Hillar Teder reformierakonna ladvikule näpunäiteid jagamas.

Suurkaupmees Hillar Teder reformierakonna ladvikule näpunäiteid jagamas.

Tairo Lutter / Postimees / Scanpix

Oma 2012. aasta menukis „Miks riigid läbi kukuvad?“ („Why Nations Fail“) argumenteerivad MITi ja Harvardi professoritest autorid Daron Acemoglu ja James Robinson järgmiselt: rahvaste tänapäevase jõukuse vundament on poliitiline. Jõukust sünnitavad innovatsioon ja investeerimine, mis mõlemad on usalduse aktid. Tegijatel peab olema mõjuv põhjus arvata, et valitseja oma jõupositsioonilt nende töö vilju ei hävita ega riisu. Selleks, et riigikord saaks sellist kindlustunnet sisendada, peab ta vastama kahele tingimusele: võim peab olema piisavalt tsentraliseeritud ning tema institutsioonid kaasavad1. Keskvõimu puudumine tähistab korralagedust, mis omakorda on keelumärk investorile ja novaatorile.

Eestis on majandus üldjoontes vaba ja pole ühtki uuringut, mis tõestaks veenvalt meie ettevõtjate vähest algatusvõimet, riskivalmidust ja leidlikkust, võrreldes näiteks Euroopa keskmisega. Ometigi ei ole Eesti ühiskondlik jõukus Euroopa keskmisele viimase kümne aasta jooksul arvestatavalt lähemale jõudnud. Üheksa aastaga oleme kerkinud 69% pealt 73%ni Euroopa Liidu keskmisest jõukusest. Ja seda hoolimata massilisest teadmiste, oskuste ja abiraha ülekandest siia ELi rikkamatest riikidest ning asjaolust, et mõnel meist jõukamal on olnud erakordselt kehvad aastad. Järelikult peab viga olema poliitilises võimus, kas siis selle liig väheses või ülearuses tsentraliseerituses (mida ju lõputud pajatused riigi- ja haldusreformi vajalikkusest ümber nurga kinnitavad) või institutsioonide enesekeskses suletuses. Seda viimast riigi poliitilised juhid valdavalt eitavad, mis sest, et avalikku kriitikat just nimelt mõne institutsioonitüübi aadressil on tehtud rohkesti aastaid ja tunneme seda selliste märksõnade all nagu „stagnatsioon“, „betoneerimine“, (parteide) „kartellistumine“, „avaliku võimu kaaperdamine“ jne.

Lähemalt vaadates joonistub poliitiliste institutsioonide võrgustikus reljeefselt välja üks eriline ehk hälbenähtus, mis käitub täiesti oma, s.t reegliväliste reeglite järgi. Selle nimi on erakond. Erakonnaseaduse järgi on erakond mittetulundusühingu eriliik. MTÜd on Eestis laialt levinud kodanike ühis­tegevuse vorm, seetõttu on kümnetel tuhandetel inimestel lihtne kõrvutada asjaajamist mõnes väidetavalt avalikes huvides tegutsevas erakonnas ja mõnes MTÜs, millesse ta ise kuulub. Sarnasusi on vähe, olgu tegemist ambitsiooni, juhtimise või majanduspoolega.

Parteielu diskreetne võlu

Nagu teada, põhiseadus erakonda millegi erilisena ei näe. Erakonnaseaduses on riigikogu parteid sügavas üksmeeles siiski määranud erakondade eesmärgiks oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamise kõrval ka „riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamise“. Mina näen siin vastuolu põhiseadusega, sest riigivõimu ja omavalitsust teostavad siiski valitud üksikisikud vabamandaadi alusel, mitte erakonnad kui juriidilised isikud, kellel on õigus oma üldvalimistel volikogudesse ja riigikokku pääsenud liikmeid kuidagi sundida. Praktikas on paraku aastaid korduvalt kinnitust leidnud, et rahva valitud saadikud loobuvad esinduskogudes mingil salasunnil hõlpsasti vabamandaadi kasutamisest ning allutavad end juriidilise isiku käsukorrale.

See olukord ei ole jäänud märkamata kellelgi, kel mingeid huvisid, mille realiseerumist saab mõjutada otsustuskogude valitud poliitika ja kehtestatud õigusaktide abil. See, kelle kontrolli all on parteid, selle kontrolli all on riigivõim, mistõttu on igati õigustatud ja avalikkusele eriti oluline küsimus, kellele kuuluvad Eesti parteid ja kuidas seda omandiõigust, olgugi mitteformaalset või õigusvastast, teostatakse. Küsimusele lisavad aktuaalsust ka värsked kõrgetasemelised korruptsioonijuhtumid.

Mittetulundusühingusse panustatakse vabatahtlikult valdavalt kahel viisil, kas raha või tööga. Raha tähendab liikmemaksu tasumist ja annetamist nii organisatsiooni toimimise kui ka eesmärkide saavutamise tagamiseks, töö aga omaenda aja kulutamist organisatsiooni kasuks, sealhulgas vastutav töö ühingu valitud organites. Ei saa öelda, et erakondades kumbagi üldse ei esineks, kuid nii rahaline kui tööga panustamine iseloomustab suurte erakondade tuhandetesse ulatuva liikmeskonna tühist vähemust. Vt tabel 1.

Keskmiselt tasus massierakondades liikmemaksu 15 (2013) ja 13 (2014) protsenti liikmetest ja nendestki suur osa vaid ühe euro kaupa.2 Liikmemaksudest laekuv tulu kujutas endast neil aastatel vaid paari protsenti erakondade kogutulust. Keskerakonna liikmemaksudest laekuv summa on vaid näiliselt parem kui teistel, sest sealsed juhtivad liikmed ei tea ise ka, mis on annetus ja mis liikmemaks, mistõttu paistab, et riigikogus või pealinna võimutipus ametikoha saanud isikute rahaline kohustus langeb arvestuses täiesti juhuslikult kas liikmemaksu või annetuse kategooriasse. Keskerakonna nn liikmemaksu tasujate esikümnelt kogunes maksu üle 32 000 euro ehk 63% kogusummast.

Kõrgeim otsustus- ja valimiskogu MTÜdes on üldkoosolek. Sama kehtib ka ettevõtluses, kus kõige suurem lõppvõim on aktsionäride üldkoosolekul. Ettevõtetes ega seltsides ei kujutata üldiselt ette, et liikmeil/aktsionäridel puuduks reaalne võimalus üldkoosolekust osa võtta ning hääletada dividendide jagamise või eelarve üle. Erakondades on see aga just nii ja aastate jooksul on avalikuks tulnud arvukalt juhtumeid, kus erakonna juhtkond on üldkoosolekul kas hääletustulemusi võltsinud, juurdepääsuga manipuleerinud või muul viisil rikkunud demokraatia ja sisekorra põhiprintsiipe. Selgusetuks jääb ainult, kas kohalolijatest liikmed on lihtsalt lambad ega saagi aru, kuidas juhtkond neid tüssab, või siis on kõik reamehed ja kümnikud saba ja karvadega üles ostetud ja käituvad kuulekate masinatena.

Eelöeldust võiks järeldada, et erakonnad kuuluvad nende juhtkondadele ja massid on hingekirja arvatud ainult ilu pärast ja rahvapartei üldnime õigustamiseks. Kuid nii väita on vaid osa tõtt. Detailsema selguse saamiseks peab liikmemaksusuhte kõrval jälgima ka annetuste tabeleid. Erinevalt liikmemaksust annetavad erakondadele raha ka neist väljaspool seisjad. Annetustest koguneb erakondadele hoopis soliidsem summa raha, kuid annetajate ring on ülikitsas. Vt tabel 2.

Reeglina on kõik erakonna kaudu avalikesse ametitesse (riigikogus, valitsuses, omavalitsustes, aga ka nn apoliitilises avalikus teenistuses politiseeritud ametikohtadel) pääsenud inimesed oma erakonnaga kirjutamata lepingus, mille järgi peavad nad osa oma sissetulekust erakonnale annetama. Piltlikult öeldes ostavad marjamaale pääsenud isikud pidevalt erakonnalt tagasi või juurde õigust olla ka järgmisel korral valimisnimekirjade tipus ehk juurdepääsu poliitilisele võimule. Siiski on siin huvitavaid erandeid, mis on kõnekad erakonna sisemiste võimusuhete seisukohalt, aga pakuvad ka magusaid võrdlusi kirjanduses ja filmis kujutatud maffiaperede või muude kriminaalsete struktuuridega.

Jumal ja paavst makse ei maksa

Annetajate „edetabelit“ erakondade kaupa peab analüüsima mitmes lõikes. Esiteks, kui palju on annetajaid väljastpoolt erakonna liikmeskonda, võrreldes liikmete annetustega. Teiseks, välisannetajate struktuur ning kolmandaks, kuidas korreleerub annetajaskond erakonna sees ametlike võimupositsioonidega erakonna juhtorganites. Võimalusi on rohkemgi. Tabelis 2 esitatu kinnitab ühemõtteliselt, et erakondadele annetuste tegijate ring on üliväike. 1000 või enam eurot annetas parlamendierakondadele mullu vaid 156 inimest, kellest moodustavad suurema osa riigikogu ja valitsuse liikmed ning nende tähtsamad poliitnõunikud, samuti europarlamendi saadikud, Keskerakonna puhul ka Tallinna linnavalitsuse, volikogu ja ametite parteitöötajad. Ülakorrusel kehtib reegel, et maksavad kõik. Eriti selge on see IRLis ja sotsiaaldemokraatidel, kus jõuavad aastas neljakohalise panuseni peaaegu kõik poliitilise tipu palgasaajad. Ka juhtivad keskerakondlased maksavad kõik ja palju, välja arvatud mõistagi esimees Edgar Savisaar, kes ei figureeri juba aastaid ei liikmemaksu tasujate ega annetajate nimekirjas. Pole teada, kas põhjuseks on krooniline rahapuudus või siis printsiip, et taevastele ja maistele ei saagi kehtida samad seadused. Oleks labastav ja pühadust teotav, kui taevane isa hakkaks kassasse ka sisse maksma, kui kogu kassa kuulub niikuinii talle ja iseendale annetamise tulutus peaks selge olema isegi peasekretär Toobalile.

Teise tähelepanuväärse ja sedapuhku mittereligioosse erandi moodustab Reformierakonna praegune ladvik. Erinevalt teiste parteide kolleegidest parlamendis ja valitsuses tasuvad juhtivad reformierakondlased hea õnne korral näpuotsaga. 2014. aasta registri järgi panustasid nad erakonna kassasse järgmiselt: Taavi Rõivas – 40 eurot liikmemaksu, Jürgen Ligi – 12 eurot ja 32 senti­liikmemaksu ja 10 eurot annetusena, Hanno Pevkur – 10 eurot liikmemaksu, Kristen Michal – 10 eurot liikmemaksu ja 25 eurot annetusena, Urmas Paet – 10 eurot liikmemaksu. Paavst ja tema pruut ehk perekond Rain ja Keit Rosimannus (nagu ka kroonprintsess Kaja Kallas) 2014. aasta registrites ei esine liikmemaksu tasujana ega annetajana, ehkki laostunud vanalt Pentuselt (Väino) on 10 eurot liikmemaksu siiski halastamatult sisse nõutud. Aga eks Rain Rosimannus olegi nagu Savisaargi rohkem kulupoole tegelane, suur osa tema sissetulekust pärineb viimastel aastatel parteiraha siiretest Liberalismi Akadeemiasse jms. Taas kerkib siin küsimus, et miks teised erakonna liikmed sellise ebavõrdse kohtlemise vastu ei protesteeri. Eelmise riigikogu saadikud Randjärv, Kallemets, Lillo, Raidma ja Seppik näiteks pidid kõik neljakohalisi annetusi tegema, et pinnale jääda. Üks võimalik seletusi olukorrale on, et võtmepositsioonidega otsustajad ei genereeri erakonnale raha mitte oma, vaid võõrastest taskutest. Ja siit jõuamegi veel ühe parteielu finantseerimise silmatorkava hälbeni.

Armastus või äri?

Kuni Edgar Savisaare korruptsioonijuurdluse avalikustamiseni toideti Eesti rahvast teadmisega, et meil on üks erakordselt suure poliitikahuviga omakasupüüdmatu ettevõtja, kes demokraatia lopsakuse huvides varustab rahaga koguni kolme erakonda ehk peaaegu 2/3 poliitilisest süsteemist. Pärast vestlust kaitsepolitseis ning kahtlustuse teket korruptiivsete suhete osas Tallinna linnavõimuga ei pruugi suurkaupmees Hillar Teder kõigile tunduda enam nii õilsa altruisti ja omakasupüüdmatu filantroobina. Selguse huvides vaadakem üle Hillar Tederi panused ja osakaal poliitilise annetustegevuse turul. Vt tabel 3.

Teder üksi pani eelmisel ja üle-eelmisel aastal välja ligikaudu veerandi kogu poliitilisest annetusrahast. Tema üksikpanus oli sama suur kui suuruselt järgmiste üheksa annetaja summaarne osa. Esikümme kokku omakorda maksis kinni ligikaudu poole annetuste koguhulgast. Rääkida, et poliitilisele süsteemile tehtavate annetuste kandepind on lai, on sügavalt eksitav. Põhiliselt toetub see kümmekonnale parteivälisele isikule ning riigipalgaliste parteilaste tagasimaksetele parteikassasse. Vt tabel 4.

Oleks ülinaiivne arvata, et neisse kassadesse maksvad või selle rahakasutuse üle otsustavad ning sissetulekute peale tehinguid-lubadusi tegevad isikud on erakondades ja sedakaudu riigi otsustusprotsessides võrdsed nende 50 000 erakondade liikmega, kes nimekirjas olles ainsa ülesandena sisustavad rahvapartei petukuvandit. Mis juhtuks mingi putukaga erakonna provintsipiirkonna juhatusest, kui selle erakonnavälised majandushuvid näiteks ristuksid mõne suursponsori omadega? Kas ehk oleks üldse mõistlik seada mingi turuosaluse ülempiir, et juba ette välistada mõne annetaja „turgu valitseva seisundi“ tekkimise võimalus?

Kuna erakonnad üldiselt on kodanike silmis ebausaldusväärsed ning ebapopulaarsed, siis võib avalikult mõnele erakonnale annetava ettevõtja äri seeläbi kannatada. Kaupmees peab püüdma kõiki kliente nende erakondlikest eelistustest sõltumata ja nii pole imestada, et ettevõtjad annetavad erakondadele oma nime all tõrksalt. Just selle pärast pole ka sugugi alusetu püstitada hüpoteesi, et eraisikutest avalikud suur­annetajad eesotsas Hillar Tederiga on tegelikult koondkujud. Väiksemad vennad koguvad lihtsalt oma raha tema kätte kokku ja Teder teeb maksekorralduse. Näiteks on tema hiigelärid ju Ukrainas ning kes see ikka sealsest stiihiast adekvaatseid andmeid kätte saaks, kuid kõik usuvad annetamist võimaldava piiritu rikkuse olemasolusse.

Mõtteharjutusena praeguse näivuse tõepärasuse selgitamiseks võib püüda vastata järgmistele küsimustele:

Kuidas saab ettevõtja toetada rahaliselt mingit maailmavaadet, kui erakondadel selgelt piiritletav maailmavaade puudub?

Kas on tõenäoline, et poliitikahuviliste esikümne huvi poliitilist süsteemi ülal pidada on sama suur kui kogu ülejäänud elanikkonna oma?

Kas on võimalik avalike vahenditega (mitte kaitsepolitsei abil) kuidagi kontrollida avalikult erakondi toetava ettevõtja omakasupüüdmatust ja korruptiivsuse puudumist?

Mida tähendaks praegune annetajaskonna struktuur olukorras, kui riigieelarvest eraldatud toetus erakondadele (raha, mille nad ise endale määravad) järsult väheneks või hoopis kaoks?3

Annetused moodustavad kuni kuuendiku erakondade käsutuses rahast, kuid see on raha, mis tuleb kassasse töö ja tehingutega, mitte automaatselt, nagu riigieelarveline raha, mille määramise ja kulutamise üle puudub vähimgi kontroll nii kodanikel maksumaksjatena kui ka ettevõtjatel nende hulgas. Annetusraha parteivälist osa kontrollivad aga ettevõtjad siiski ise. Seetõttu on selle raha tähendus parteikassas ka suurem. Vastavalt on ka omal kohal küsimus, mida ja kuidas panustatu eest vastu saab. Kui kogu nn erakonnademokraatia pöörleb vaid mõnekümne kuni paarisaja inimese huvide ja ainelise heaolu ümber, on meil tegu just sellise kollektiivse isevalitseja tüüpi juhtimismudeliga, mis ühiskonda tervikuna võrdsete võimaluste ega üldise heaolu kasvu suunas ei kanna. Ja seetõttu on ka viimane aeg avaliku arutelu lauale tõsta hoopis äkilisemad ja julgemad juhtimissüsteemi muutmise kavad kui need pehmekesed, mille said oma alalhoidlikkuses kokku rahvakogu ja sellega külgnevad algatused. Erakondadelt kui lüpsvatelt institutsioonidelt pole vist erilist mõtet loota, et nad oma kõigile rikkust lubavaid valimisprogramme koostades mõistaksid, et nad ise institutsioonidena just selle külluse saabumise teel üheks põhitakistuseks ongi.

Erakond

2013

2014

liikmeid

summa

maksjaid

maksjate %

liikmeid

summa

maksjaid

maksjate %

KE

13 924

56 015.53

3955

28%

14288

50 988.59

2818

20%

EKRE

7853

5292.22

376

5%

7658

5 313.73

345

5%

RE

13372

22 569.91

1413

11%

12847

24 597.63

1692

13%

IRL

9728

11 001.60

693

7%

9782

10 023.35

676

7%

SDE

6103

31 221.43

1030

17%

6228

34 055.14

1054

17%

Tabel 1. Liikmemaksu tasujate hulk ja osakaal massierakondades 2013. ja 2014. aastal.

KE

RE

IRL

SDE

Annetused kokku (eurot)

153 193

463 962

364 457

204 002

1000 või enam eurot annetanute arv

51

25

42

38

50 suurannetaja kogusumma (eurot)

124 696

463 165

361 020

200 419

50 suurannetaja osakaal (%)

81,40

99,83

99,06

98,24

Tabel 2. Riigikogus esindatud erakondadele tehtud annetused ja nende struktuur 2014. aastal.

2013

2014

Annetused kokku (kõigile erakondadele)

1 545 937.08

1 315 713.90

annetajaid kokku

1 748

785

Hillar Tederi annetused

353 000

350 000

Hillar Tederi annetused, % kogusummast

22,83%

26,60%

10 suurannetajat kokku

648 000

744 425

10 suurannetajat, % kogusummast

42%

57%

Tabel 3. Annetused erakondadele 2013. ja 2014. aastal

2013

2014

Hillar Teder

353 000

Hillar Teder

350 000

Eerik-Niiles Kross

50 000

Reet Roos

100 500

Narinder Kumar

G. Aswani

50 000

Urmas Sõõrumaa

100 000

Oleg Ossinovski

50 000

Oleg Ossinovski

60 000

Märt Vooglaid

33 000

Märt Vooglaid

40 000

Kaido Jõeleht

32 000

Väino Kaldoja

30 000

Toomas Luman

20 000

Kaido Jõeleht

20 000

Urmas Sõõrumaa

20 000

Toomas Tõniste

16 500

Väino Kaldoja

20 000

Andres Tinno

15 000

Veiko Tišler

20 000

Hardo Aasmäe

12 425

Tabel 4. 10 suurannetajat erakondadele 2013. ja 2014. aastal.

1 Autorid kasutavad ettevõtete ja poliitiliste institutsioonide kahe käitumismudeli eristamiseks termineid inclusive ja extractive, mis konteksti arvestades võiksid eesti keeles olla näiteks kastev ja lüpsev, sest üht tüüpi võim jaotab tema kätte kogunenu võimalikult ühtlaselt või vastavalt vajadustele kogu (valitsemis)alale kasvunestena tagasi laiali, teine aga üritab kogu toorainetulu isikliku rikkuse suurenemiseks pöörata.

2 Üksikasjalik teave annetajate ja liikmemaksu tasujate nimede ning panuste kohta, samuti erakondade majandustegevuse ülevaade on leitav erakondade rahastamise järelevalvekomisjoni kodulehelt www.erjk.ee. Alates 2013. aastast on erakondade andmed ka võrreldavad, 2014. aastast jõustunud muudatused aruandluses koostoimes majandusaasta aruannetega aga paljastavad reljeefselt erakondade majandustegevuse eripära, võrreldes tavaliste tulundus- ja mittetulundusühingutega.

3 On ülimalt kahetsusväärne, et Eestis poliitikat kajastav naiivmeedia talle kokku kogutud ja süstematiseeritud andmestikku ei suuda uurida, analüüsida ja tarbida, mistõttu jäävad ka häälekalt ja süsteemselt esitamata nende andmete pinnalt tõukuvad olulised küsimused ja peaaegu olematuks ajakirjanduse panus poliitilise kultuuri ümberkujundamisel ja arendamisel ning sedakaudu ühiskondliku heaolu suurendamisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar