Parteielu

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Nädalatagune The Economist pidas artikli ja eraldi juhtkirja vääriliseks sündmust Hiina Rahvavabariigis, mis vaba maailma mustrites üsna vähetähtsaks liigituks. Nimelt andis peaminister Wen Jiabao ühel pressikonverentsil vihje, et parteis tõusvaks täheks peetud lõunapoolse maakonna parteijuhi Bo Xilai valitsetavas piirkonnas pole parteieluga kõik korras. Ja juba järgmisel päeval alanud „puhastuse” käigus mees ka ametitest kõrvaldati. Bo Xilaid oli seni peetud tänavu sügisel Hiinas toimuva võimuvahetuse järel võimueliidi esikümne kindlaks kandidaadiks. See kõik poleks kõneväärt üheski demokraatlikus riigis, kus erakondi on palju ja ka nende sees inimeste edutamine toimub ikka võistluse ja valimise teel. Hiina kui totalitaarse riigi võimujagamine aga võrdub tänaseni endise Nõukogude Liidu süsteemiga, mille välisvaatlejad-sovetoloogid pidid riigi tulevikku ennustama sellest, millises järjekorras poliitbüroolased Lenini mausoleumi katusel paraadi tervitasid ja kes külmas novembriilmas mitu korda köhis. Vaevalt annaks The Economist kuut lehekülge sellele, kuidas Briti opositsioonilise tööpartei hierarhia Nr 3 käsul kõrvaldatakse võimuvõitlusest tõusev täht Nr 8. Välisajakirjandus peab üldse Hiina ja teiste mittevabade riikide parteielu kajastama seetõttu, ja eriti sellises kollasevõitu võimuvõitluse võtmes, et siseriiklik meedia seda iial teha ei saa. Vabades riikides, kus aga saaks, seal pole ju võimuvõitlusel üldse niisugust elu ja surma tähendust nagu vabaduseta maal. Mistõttu vaba maa parteielu käsitlemine toimub ikka teljel programmid-lubadused-ilmavaated-väärtusedotsused-teod, mitte televisiooni tõsielusarja stsenaariumi järgi. Ainult mitte Eestis, on siinkohal õige hüüda.

Juba enam kui nädala saab huviline kõigist meediakanalitest üksikasjalikku valgustust (ja suurima ajalehe esikülgede ilu) olukorra kohta Parteis. Episoodi osalised oma käitumise ja väljaütlemisega on nii kaugel Euroopa Liitu kuuluva vaba Eesti reaalsusest aastal 2012, et neid tuleks pigem koomiksite-multifilmide tegelasteks, mitte lihast ja verest inimesteks pidada. Ka koomiksil on kindel koht ajalehes, aga see pole esikülg, juhtkirja või uudiste rubriik. Ja kollase elu jaoks on hoopis eraldi väljaanded. Eestis on aga jälle teisiti ja see olukord paistab mitmel põhjusel rahuldavat hästi kogu poliitilist klassi, sest kuni meedia abiga püsib avalik tähelepanu kollastel persooniküsimustel, ei püsi järjepidevana elus poliitiline debatt põhimõttelistes küsimustes. Mugav. Ajakirjanikud ei pea pead vaevama, sest mustvalge hea ja kurja võitlus katab külje ja täidab eetri pingutamata. Mõni ajakirjandusjuht nimetab seda kogunisti „agressiivseks kvaliteediks”.

Poliitilise protsessi peegeldus mõjutab protsessi ennast mitmel kahjulikul moel. Esiteks, kui protsessi osalised näevad, kui kerge on end valvekoeraks tituleeriva seltskonnaga manipuleerimine, selle tähelepanu ja energia suunamine täpselt sinna, kuhu näpuga näidatakse, siis neis aina süveneb kiusatus ajakirjandust ja selle tegijaid just ainult nii juhtidagi, mitte võtta meediat kui olulist tagasisidemehhanismi. Teiseks, kuni kõige patusemat nuheldakse, paistavad teised ju päris ausa mehe moodi välja. Seega, parteiliselt angažeeritud ajakirjandus ähmastab omalt poolt usinasti lubatavuse piire ja kultiveerib moraalirelativismi. Ta teeb seda ehk ebateadlikult, kuid seda andunumalt.

Ajakirjandus, vähemasti end sõltumatuks ja erakondadeväliseks tituleeriv, peaks rangelt hoiduma poolevalikust ühe erakonna sees või erakondade vahel toimuvates mõõduvõtmistes. Kui väärtusi hinnata, väärib erakond, mille juht aastakümneid ei vahetu ja kus tegelik elu jääb kaugele normaalsete vaba ühiskonna mängureeglite järgimisest, muidugi kriitikat, hiljem haletsust. Kuid isegi kui erakonna sees käivad asjad nagu Puna-Hiinas, ei järeldu sellest Hiinaga samad asjad riigikorraldusele või rahvusvahelisele elule. Meil on lihtsalt üks naeruväärne ja seega kajastamist mitte vääriv türann oma kehvakese kvaliteediga alamaid rõhumas. Kui nüüd mõni toimetus on poole valinud – türanni vastu ja selle siseopositsionääride poolt – õigustab ta ju tegelikult ka demokraatia ja poliitilise kultuuri arengu vastu suunatud tegevuse kaasosalisi. Piltlikult öeldes: kas hetkest, mil Stalini palgamõrtsuka tuurahoop ta eluküünla kustutas, sai seltsimees Trotskist vabadusvõitleja ja ingel? Kas kõik varasem tühistub ja kustub hetkest, mil poeg isa vastu käe tõstab? Vastutust nii mõnegi moraalitu teo eest peaks jätkuma mitte ainult juhile, vaid tervele juhatusele, sõltumata sellest, kuidas keegi konkreetsel hääletusel kätt tõstis. Teisalt, ühe erakonna moraalitusest ei järeldu automaatselt kõige vähematki tema poliitilise oponendi moraalse kvaliteedi kohta.

Nii või naa on kõigile allesjäänud erakondadele mugav olukord, kus avalikkus ajakirjanduse kehastatult esitab küsimusi ja hinnanguid üksikisiku, mitte süsteemi tasandil. Ja võib öelda, et erakondadest on saanud meediale tsirkusetellimuse esitaja ja ka selle tellimuse lahke täitja. Ei ole küsimus üksi Keskerakonnas, samasuguse kire ja andumusega sööstis meedia esimese vihje peale arutama, kellest saab 2015. aastal Reformierakonna esimees, ning millise päriluskorra järgi peab mööda noori väärikaid õlgu liikuma Mart Laari riigimehemantel.

Tõsi, persoonid määravad lõpuks ka suurel määral selle, mis juhtub süsteemi tasandil. Ja peab küsima, et mida me ei näe, kui näeme seda, mida illusionist meile näidata tahab? Praeguse patiseisu jätkudes süveneb poliitikas stagnatsioon ja jätkub nelja erakonna konsolideerumine kaheks. Res Publica täidab oma kunagise unistuse ühineda Reformierakonnaga, ja kui vasakpoolel pärast võtmesündmust X sama paratamatu ühinemine toimub, on meil Ameerika valmis. Praegu neljaks jaotuv avalik erakonnaraha jaotumine vaid kahe vahel tõstab poliitilisse ellu sisenemise finantsbarjääri lihtsurelikele täiesti kättesaamatutesse kõrgustesse. Jääb kaks parteid, ülejäänud kodanike lõbuks aga ajalehest parteielu rubriigi lugemine. Sünge perspektiiv.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming