Parim mõeldav reklaam

Mihkel Mutt

Toomas Kall. Rüütel rahva keeles ja meeles. Varrak, 2006. 212 lk.  

Kõigepealt minu õnnesoovid kolleeg Toomas Kallile õnnestunud kunsti- ja sotsiaalse projekti puhul. Ikka on tore mõelda, et keegi on saanud maha millegagi, mis on meie silme all muutumas rahva ühisvaraks – mis sellest, et väga erinevatel põhjustel. On hea olla raamatu autor, mille kohal kõrgelaubalised irooniliselt itsitavad, mida sapiselt tsiteerivad “Olukorrast riigis” paljunäinud ajakirjanikud, mida võib-olla uurib ka Kremli kolmanda järgu analüütik, mida aga samas metsakülas muldrikul ühe sangaga prille ette sättides loeb valjusti hardunud maataat, lapselaps pisikese pestud käekesega lehekeerajaks ja kuulajaks võetud. Tolle ajukäärude puhta lehe vaha säilitab kõik, nii et kui ta ükskord parlamenti peaks sattuma, teeb ta kindlasti ettepaneku see raamat kui rüütliloo alusteos algkoolide õppekavasse võtta, kust see religiooniõpetuse välja puksib. See raamat jääb, kodanikud seltsimehed.

Raamat on vormilt folkloorne. Kahesaja seitsmekümne kaheksa lookese kujuks on pajatus. Jutustajaks on kujuteldav kaasaegne – keegi, kes on Rüütliga toimunu ajal samas aegruumis viibinud. Kronoloogiline telg algab hällist ja lõpeb presidendiks saamise esimeste päevadega. Vahepeale jäävad merevägi ja õpinguaastad, näidissovhoosi direktori ja EPA rektori amet ja lõpuks parteimehe elu  “Valges Majas”. Vastavalt aegruumile erineb jutustaja kõnepruuk, varieerudes kantseliidimaigulisest murdelis-lopsakani. Torkab kohe silma, kui suhteliselt suur tähtsus on raamatu formaati arvestades presidendi abikaasal. Tema on folkloori põimitud juba varasest noorusest peale. Samuti on tähendusrikas, kui suhteliselt vähe on lugudes Mere ainest. Mõlemad näitavad autori tarkust.

Kindlasti võib spetsialist 278 loo hulgas tuvastada mitmesuguseid kihistusi. Uuemad on näiteks mõned  filoloogilised naljad, kas või autoostust. Lühendit “mill” miljoni tähenduses eestlane nõukaajal lihtsalt ei tundnud. Seda ei läinud tal oma igapäevases elus vaja, mitte nagu nüüd, kus kroonimiljonid lendavad ette ja taha. Tollal esines säärases koguses üksnes rahvastikku, ruutkilomeetreid ja liivateri mererannal. Viimased neli ja pool aastat Rüütli tegevusest on Kall kõrvale jätnud. Muidugi, raamatukirjutamine  on pikk protsess. Aga säärase pajatuste kogumiku puhul on tegemist ju lineaarse kompositsiooniga. Materjali sellest, mis Rüütliga Kadriorus juhtunud, oleks võinud ülikergesti käsikirja otsa lükkida. Ja raamatu kirjastamine ise… no see käib tänapäeval kähku. Pigem kahtlustan siin delikaatseid põhjusi, poliitilist korrektsust või midagi veel ülevamat, mis Kalli tagasi hoidnud. Ta ei ole vist tahtnud sekkuda presidendivalimise mudamaadlusse, mida Rüütli viimase aja tegemistest pajatavad  lood oleksid võinud ühes või teises suunas kallutada. Siin näeme elavat näidet, kuidas meie loovisikud, kes etendasid nii olulist osa Eesti Vabariigi taastamise barrikaadidel, on nüüd lõplikult oma kirjutuslaudade taha tõmbunud ega soovi enam ühiskonna asjadesse sekkuda.

Selle pajatuste laama puhul muutuvad peaaegu automaatselt oluliseks paar laiemat tausta. Esiteks tuleb iseenesest ette võrdlus põhimõtteliselt samasuguse raamatuga, mis üllitatud mõned aastad tagasi eelmise presidendi kohta. Teine on (juba mainitud) asetumine peatse presidendivalimise konteksti. Need on väga olulised asjad. Esmalt teisest.

Mitmes meediakanalis on viimasel ajal vastandatud kaht teost: Madis Salumi Rüütli-raamatut ja Kalli oma. Salumi raamat glorifitseerivat, samas kui Kalli oma panevat peenelt ära. Nõnda viimane justkui tasakaalustavat esimese lauspropagandistlikku suunitlust. Aga nõnda on asjad üksnes nominaalselt, pealispindselt. Tõde on paraku teistsugune. Missugune ka polnud “Rüütel rahva keeles ja meeles” autori visioon, objektiivselt tõstab tema raamat Rüütli populaarsust rahva hulgas kindlasti rohkem kui Salumi ülistus. Miks? Igasugune sõbralik naer kellegi aadressil põhimõtteliselt inimlikustab toda ja toob lähemale. Raske on välja mõelda midagi, mis teeks poliitiku või riigimehe rahvale omasemaks ja armsamaks kui anekdoodid, kui need just väga sapised pole. Inimlik kuvand on poliitikule demokraatlikus ühiskonnas alati ülimalt tähtis.

Ja siit jõuamegi teise konteksti juurde. See on erinevus Mere-raamatust. Tolle aineks olid valdavalt lood, mis asjaosalisega tõepoolest juhtunud. Sest Meri oli haruldane isik, kes mängumaiana lausa tekitas enda ümber groteskseid ja ekstravagantseid olukordi. Ainult mine ja kirjuta üles. See johtus tema iseloomust ja meelelaadist. Rüütliga ei ole analoogilisi asju märkimisväärselt juhtunud. Vastupidi, temaga on tegelikult üldse vähe juhtunud, kui karjääriredeli vormiv ja partei suunav roll kõrvale jätta. Ka see tuleneb asjaosalise iseloomust ja meelelaadist. Sestap polnud ka Ekspressipoistel kui autoritel omal ajal tarvidust saata Merd asendusliikmena ehedasse folkloristikasse. Polnud tarvidust teda vanade pajatuste ja anekdootide tegelaseks teha. Möönan, et siin võib muidugi Kalli poolt olla tegemist eriti peene intellektuaalse vihjamisega. Et näete, kuna inimesega ei ole elus eneses anekdoote sündinud, siis ma olengi teinud temast üldtuntud legendide tegelase. Sest need lood on ju nii tuntud, et igaüks teab, et see ei saanud juhtuda Rüütliga, ja sellest tulebki peen iroonia, hah-haa-haa. Loodan täiesti ausalt, et see nii oligi, aga terve mõistus ütleb, et päriselt ei saanud see projekt õnnestuda. Raamatu retseptsioon ei kujune niisuguseks.  Asi pole ju haritlaste suhteliselt kitsas ringis, kus Rüütli kuvand on ilmselt teistsugune kui laiema publiku seas. Intellektuaalid teavad, “kuidas asjad on”. Nemad saavad Kalli raamatu toel rohkelt naerda ja nende suhtumine süveneb. Lõppeks teab ka haritlaskond kindlasti paremini kui ülejäänud, et väga suur osa nendest lugudest, mis siin väidetavalt Rüütliga juhtunud, on pärit meie folk- ja poploori mitmesugustest ladestustest. On vanu rahvanaljandeid, nii nagu ka nõukogudeaegsete anekdootide kullafondi kuuluvaid lugusid, kus härra, Ljonja või keegi teine on asendatud Rüütliga. Kuid samuti süveneb ka rivilugejate arvamus. Kindlasti on viimaste seas pärast lugemist neid, kes hakkavadki uskuma, et see kõik on Rüütliga juhtunud. Kui suur ja rikas elu, võib mõni mõelda. Nii et mudamaadlusest, Toomas, oled Sa suutnud hoiduda, ja võib-olla ongi negatiivne vabadus loovisiku jaoks praegu ainus tõeline vabadus. Aga oma osa presidendivalimise kampaaniasse ja eesti ajalookirjutamisse oled Sa kaudselt veel võimsamini andnud. Nolens volens.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming