Palun teaduslikku põhjendust

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Mõnes riigikogu heakskiidu leidnud dokumendis, näiteks strateegias „Säästev Eesti 21” aastast 2005, on Eestit kirjeldatud tulevase teadmusühiskonnana, mille keskne idee on, et otsuseid langetatakse ja reegleid kehtestatakse ikka ja ainult teadusliku uurimistöö tulemuste põhjal. Igale väitele või väärtusele peab olema teaduslik põhjendus, iga järelduse juurest peab saama tagasi minna algandmete juurde. Kui kellelegi, siis just eestlastele peaks valemite ja arvude võimalikkus ühiskonna korraldamisel olema selge. Just meie mees Rein Taagepera on sel alal maailmas teedrajavaid töid kirjutanud, alustades kõige kuulsamast, kuupjuure seadusest, mille abil määratakse poliitiliste esinduskogude optimaalne suurus. Taagepera on ikka ja alati meelde tuletanud seda, et hea ühiskonnateadus on täppisteadus. Ajal, mil rahvakogu ja kogu ühiskond üritab leida oma poliitilise süsteemi korrastamisel uusi ja senisest paremaid lahendusi, on ülioluline seda silmas pidada. Eriti seetõttu, et seadusandja ei ole suutnud põhitõdesid vankumatult järgida. Selleks pole vaja vaadata kaugemale kui erakonnaseadusesse. Nimetatud seadusest leiab mitugi arvu, esiteks muude seadustega kooskõlalise erakonda kuulumise vanusepiirangu (18). Aga edasi? 1000 liiget, 64 eurot, 9587 ja 15 978 eurot. Vaata mis tahes otsast, kuskilt ei paista teaduslikku põhjendust, miks just selline arv. Imelikud rahasummad on mõistagi jäänuk viimasest vääringu vahetamisest. 64 eurot oli ligikaudu 1000 krooni. See teadmine ei paranda asja, sest ega sel tuhandelgi mingit mõistlikku põhjendust taga olnud.

Kunagi sajandivahetuse paiku, kui inflatsioon oli kiire, valitses seadusandluses põhimõte, et konkreetseid rahasummasid seadustesse ei kirjutata, sest siis peab valitsus liiga tihti käima parlamendis seadusi muutmas. Parem ja turvalisem on fikseerida seaduses mingid määrad, suhtarvud, nagu on tehtud näiteks riigikogu liikmete töötasu või trahvide puhul. Miks on sellest erakonnaseaduses loobutud, pole selge. Küll on kaugele näha praeguse talitusviisi potentsiaalne ebaõiglus (ja kelle siis veel, kui mitte väiksemate suhtes). Parlamendis esindatud erakondadele määravad nad nimelt iga-aastase toetuse suuruse ise, riigieelarve kaudu. Headel aastatel võib see summa järsult kasvada, ent sealjuures ei saa suureneda toetus neile erakondadele, kes napilt valimiskünnise alla jäänud. Nemad saavad ikka oma peenraha.

Võib öelda, et teaduslikku põhjendust parteide riigieelarvelisele rahastamisele polegi võimalik leida, tegu on teadmusühiskonda sobimatu usuküsimusega („nii on alati tehtud”, „teised teevad ka nii”, „kui me eelarveraha ei saa, muutume korruptiivseks” jne). Või siis hoopis kuritegeliku katusepanekuga maksumaksjatele. Küll pole soovi korral üldse keeruline leida teaduslikku tausta ka praegu palju poleemikat põhjustanud arvule, mis sätestab erakonna minimaalsuuruse. Praegune 1000 on laest võetud, aga samast allikast pärinevad ka pakutavad 200, 300, 500 ja see võiks olla väga lihtsalt ka näiteks 7248. Tegu on ideoloogilise või poliitilise arvuga, võimuhoovaga, mille abil juba riigikokku pääsenud erakonnad reguleerivad vaba konkurentsi. Ikka vähenemise suunas, kuidas siis muidu. Omal ajal, kui kehtestati 1000 liikme alampiir, ei vaevutud varjamagi, et selle nõudega sooviti erakondade arvu Eestis vähendada. Praeguseks on see hulk kahanenud neljani ja ikka veel kostab jutte, et üks või koguni kaks erakonda olevat üleliigsed. Seejuures ei saa öelda, et erakondade arvu vähenemine oleks kuidagi kooskõlas poliitilise stabiilsuse kasvuga. Nagu ei saa ka väita, et Eesti on poliitiliselt Soomest või Rootsist, kus parlamendis meist poole rohkem erakondi, palju stabiilsem riik.

Kuna teema on avatud, oleks patt jätta kasutamata võimalus erakonna elule mingi teaduslik alus rajada. Kahtlemata määrab organisatsiooni suuruse tema ülesanne. Hiinas võib Foxconni tehases iPhone’e kokku panna kõrvuti 200 000 liinitöölist, võimalik, et mõnel neist on ka maailmavaade. Kuid erakond on teistsugune keha, seal peab igaühel olema sama maailmavaade ja igaüks peab saama kontrollida kattuvust kaaslase maailmavaatega. Nii nagu Taagepera kuupjuure valemis, taandub ka erakonna siseelu efektiivsete suhete/kontaktide hulgale.

Õigupoolest on elu tehtud ses osas seadusandjale imelihtsaks. Briti antropoloog Robin Dunbar on kirjutanud kuulsaks nn Dunbari arvu, tavaliselt nimetatakse selle suuruseks 150, kuid täpsemalt on tegu vahemikuga 100–230 ja see on tuletatud otse inimaju võimekusest hallata otsesuhteid. Keskmise kokkukuuluva rühma tegevusest kulub suhete korrashoidmiseks üle 40% ajast. Kui grupp paisub palju suuremaks, on tal kalduvus poolduda. Dunbar on inimkonna ajaloost tänapäevani oma teooriale igakülgset katet leidnud, alustades küttide-korilaste kogukonnast ja neoliitilise küla keskmisest suurusest sõjaväe baasüksusteni Vana-Roomast tänapäevani (kompanii) ning Facebooki aktiivse sõpruskonnani. Dunbari arv on osa seletusest, miks Eesti erakonnad tegelevad nii vähe ühiskonnaga ja nii palju iseendaga. Sotsiaalsete kontaktide hulk suurorganisatsioonis on üksikliikmetel ammu üle pea kasvanud – organisatsioonid ei lagune ainult tugeva ellujäämissurve tõttu. Lahkujad teatavasti tulenevalt finantsreeglitest ellu ei jää.

Dunbari arvuga on akadeemiliselt ka vaieldud. Eesti võib, kui Dunbarist ei piisa, parteide defineerimise aluseks võtta ka Dunbari omast ligi kaks korda suurema Bernardi ja Killworthi arvu, see ei muuda oluliselt asja. Oluline on, et teadmusühiskond kasutab elu korraldamisel parimat akadeemilist teadmist. Ja siit ka palve rahvakogule ja riigikogule kehtestada jäigaks reeglite tegemise reegliks see, et ühtki arvnäitajat ei kirjutata ühtegi seadusesse, ilma et see oleks teaduslikult põhjendatud. Lihtne ju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming