Palju õnne, Eesti!

Jaan-Eik Tulve

Mõne päeva pärast täitub Eesti Vabariigil üheksakümne seitsmes aasta. Minu vanaema suri selles vanuses. Inimese kohta võib seda pidada pikaks elueaks. Riigina tunneme end, ehk tänu vahepealt ära lõigatud suurele tükile ikka veel noorukieas. Aga see annab ka lootust, et tegude aastad on alles ees.

Kui hetkeks veel vanaema meenutada, siis mitmele üle elatud ilmasõjale ja paljudele eluraskustele vaatamata oli ta siiski õnnelik inimene ning tema läheduses oli soe ja meeldiv olla. Arvan, et ta ise oskas end õnnelikuna tunda ja õnne otsida elu tõelistest väärtustest.

Meie riik koosneb paljudest inimestest ja ma usun, et me kõik võiksime olla õnnelikud. Siiski on mul tunne, et me otsime oma õnne tihti valest kohast ega tunne väga sageli teda lihtsalt ära. Elame uute loosungite ajastul, kus vahe omaaegsetega seisneb selles, et siis kasutati vaid punast värvi ning loosungeid keegi ei uskunud. Nüüd on värvipalett rikastunud ja hüüdlauseid mitte ainult ei usuta, vaid need on võetud ka vastuvaidlematult järgimiseks.

Veerand sajandi eest oldi vabaduse eest valmis tooma kõikvõimalikke ohvreid. Vähesed aga mõistsid tol hetkel selle sõna tähendust. Julgen väita, et elame praegu vabas Eestis. Seda vaatamata tõsiasjale, et tihti ei arvesta ühiselu korraldajad rahva vaba sõna ja tahtega ning materiaalsed hüved annavad mõnele vabaduse otsustada ka teiste vabaduse üle. Siiski ei keela meil keegi oma veendumusi välja öelda ega nende järgi elada. Millest siis nurin ja pettumus?

Eks igaühel ole omad, tihti väga materiaalsed mured ja jutu tasandil teavad kõik, kuidas peaks olema. Minu arvates aga kannatab meie ühiskond halastuse puudumise käes. Meie maal ei ole nälga ja piskuga on võimalik läbi ajada. Tihti ei olda rahul seadustega, mis abivajajaid nöögivad, kuid tegelikult vajame me kõik ärakuulamist ja mõistmist. Mõned tugevad saavad ehk ise hakkama, rahmeldavad, koguvad mammonat, kulutavad seda ja tunnevad end hästi. Igaks juhuks hoitakse elutempo nõnda kõrgel, et tegelikke küsimusi enesele ei esitata. Enamik meist aga üksi hakkama ei saa ning siis on lisaks seadustele vaja ka vennaarmu. Mitte sotsiaalabi, vaid halastust.

Igal aastal võistlevad koolid eksamitulemuste pingerea esimeste kohtade pärast. Mida need meile näitavad? Seda, et teatud koolis on õpilaste keskmine lõpuhinne mõnedes ainetes väga hea. Kui palju on aga edukate lõpetajate seas neid, kes on õppinud selles koolis juba esimesest klassist peale? Või on mingil hetkel tehtud suurpuhastus murdeea raskuste käes vaevlejatest ning need asendatud mujalt tulnud eeskujulikega? Samuti ei näita eksamitulemused, milline on nn pugejate osakaal mõnes koolis või kui paljud soovivad oma konkurentide läbipõrumist. Näib, et keskmises Eesti koolis keskendutakse tihti pelgalt teadmistele, kuidas materiaalseid väärtusi kasvatada ja edukaks saada, kuid mitte nägema enda kõrval teisi, sest kuskilt peab ju pidevalt juurde kasvama see seltskond, kes kõrgele ametipostile vaatamata avalikult valetada julgeb ja on rõõmus, kui äripartner oma ettevõtmises näpud kõrvetab. Julgen arvata, et nad pole koolis olnud õppeedukuselt mitte klassi viimaste seas, ning loodan mõistmisele, et see jutt pole suunatud mitte hariduse vastu, vaid tõelise hariduse kaitseks.

Kooli peamine eesmärk peaks olema teadmiste kogumise ja mõtlemisvõime arendamise kõrval ka vennaarmu kasvatamine. Kas seda viimast aga ongi üldse olemas? Piibli esimestest vennakestest lõi üks teisele noa selga, üks hilisem seltskond müüs aga oma venna võõrale maale orjaks. Ka kadunud poja vend oli pahane, et isa oli liiderdaja ja ringihulkuja tagasituleku üle nõnda rõõmus. Nimetagem seda siis kadeduseks ja saamahimuks. Kirja on nad pandud aga seetõttu, et meie sellest midagi õppida võiksime, ning õpetus tuleb siis, kui lugudega edasi minna. Edasi on saabunud halastus, patukahetsus ja oma tegude tunnistamine. See on kõigile võimalik ning tundub, et normaalseks eluks isegi ainuvõimalik lahendus.

Tundub vist lääge? Ometi ei kujuta ma ette lõvi jänesega sõbralikult lillede keskel nurrumas ja emahirve hundikarjaga samast kausist mett lakkumas. Samuti ei arva ma, et riik peaks hoolitsema selle eest, et kõigil oleksid seljas ühesugused hallid ürbid ja kogu rahvas ühesugustes karbikestes oma elupäevi õhtusse saadaks. Need on kõik välised atribuudid ning just nendele liigse tähelepanu pööramine ongi meid orjastanud. Meie üürike õnn saabub koos allahindlusega ning igavene elu seisneb vananemise eitamises nooruslike ja igirõõmsate meediaikoonide kaudu.

Inimene vajab eluks väga vähest ning sellest vähesest peamine on usk tolle sõna kõige laiemas tähenduses. Ilma usuta poleks Eesti iseseisvusest unistama hakatud ning üheksakümmend seitse aastat tagasi vabariiki välja kuulutatud. Ilma usuta poleks mindud ei Vabadussõtta, maailmasõtta ega ka Siberisse. Meie usk on aga vahetatud peenrahaks, sellest on saanud pudukaupmeeste usk. Ühed puhuvad teadlikult oma asja suuremaks ning on vihased, kui avastavad endid teise pettuse lõksu langevat. Kui aga hetkeks, kas või enne uinumist, fantaseerida ja mõelda, et milline oleks meie elu, kui ärimees püüakski müüa ainult head kaupa, kui meistrimees oleks ausalt uhke oma töö üle, kui poliitik tunneks tõeliselt muret oma rahva käekäigu pärast ja liigkasuvõtmine ei oleks elunormiks.

Alustada võiksime omaenda riigist ja olla õnnelikud omal maal. Õnn pidi olema nakkav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming