Palju huvitavaid mõtteid

Märt Väljataga

Suured mõtlejad ei pruugi olla kuigi tähtsad kultuuri ja kirjanduse seisukohalt ning mõtlejad, kes on tähtsad kultuuri ja kirjanduse seisukohalt, ei pruugi olla kuigi suured. 20. sajandi mõttevoolud. Toimetanud Epp Annus. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009. 974 lk.        See tüse köide valmis nelja aastaga. Koostaja esialgne taotlus oli keskenduda mõttevoolude seosele kultuuriga laiemalt ja kirjandusega kitsamalt ehk vaadelda, mida XX sajandi kirjandus ja kultuur on filosoofiale andnud ja mida sealt vastu saanud. Poole töö peal sihid teisenesid, nii et välja on kukkunud pigem ülevaateartiklite kogumik XX sajandi filosoofide ja esseistide kohta, ilma et kultuuriseosed eriliselt  rõhutatud oleksid.

Koostaja Epp Annus möönab eessõnas: „Mõjukad suundumused, mille alusmudel pole mitte filosoofia, vaid teadus, on jäänud kogumikust välja”. Algse taotluse jälgi võib siiski näha autorite valikus, sest köitesse on võetud ka mõtlejaid (Freud, Jung, Barthes, Fanon, Spivak, Bhabha jt), keda rangelt võttes filosoofiks arvata ei saa. Tegelikult ei peaks mõttevoolu mõiste ju piirdumagi üksnes filosoofiliste ja teaduslike  mõttevooludega. XX sajandi kultuuri on tugevalt mõjutanud ka poliitilised ja usulised mõtlejad, müstikud ja okultistid. Blavatskaja ja Gurdžijevi, Buberi ja Barthi, Guénoni ja Castaneda kultuuriline panus pole kindlasti väiksem kui Althusseri või Davidsoni oma. Suured mõtlejad ei pruugi olla kuigi tähtsad kultuuri ja kirjanduse seisukohalt ning mõtlejad, kes on tähtsad kultuuri ja kirjanduse seisukohalt, ei pruugi olla kuigi suured. Pealegi on kultuurikeskne  vaatenurk filosoofiale igal juhul kallutatud, sest nii mõnedki tähtsad filosoofid on olnud kultuurivaldkonna suhtes otseselt umbusklikud.

Niisiis: kuigi raamatus on lubatud keskenduda peamiselt filosoofiale, sisaldab see ka mittefilosoofilist mõtet. Ja kuigi mööndakse teadusest lähtuvate mõttevoolude väljajätmist, on teadlaste ja filosoofide kõrval olnud XX sajandil ka palju mõjukaid mõtlejaid, kes ei mahu kummagi kategooria alla.  Aga tegelikult on üpris imelik nii paksu ja raske raamatu puhul nuriseda selle üle, mida seal kõike ei ole. Seetõttu ei hakka siin kurtma Adorno, Habermasi, Russelli või Bahtini puudumise üle. Kirjutajaskond ja raamatu maht on seadnud ettevõtmisele paratamatud piirangud. Pigem võinuks raamat vabalt lõppeda ka 645. leheküljega. Kahtlen, kas raamatu lõpuosa kergekaallased nagu Fanon, Irigaray, Spivak, Butler ja Bhabha ikka väärivad kohta  sajandi 40 olulisema mõtleja seas. Aga küllap on neilgi õigustus, kui tuletada meelde, et kogumiku koostaja on filosoofiliste huvidega kirjandusteadlane ja tema valik peegeldab seda mõtlejate nomenklatuuri, mis teatavatel ühiskondlik-ajaloolistel põhjustel on tähtsal kohal Ameerika ülikoolide kirjandusteaduskondades. Sellest nomenklatuurist on ka meeldivaid hälbimisi: näiteks Bergson ja Spengler. Igal juhul oleks kultuurisotsioloogidel viiekümne aasta pärast huvitav võrrelda praegust valikut selleks ajaks aktuaalsuse säilitanud nimedega. Teen panuse sellele, et Bergsoni ja Spenglerit mäletatakse ka veel siis, Bhabhat ja Irigarayd mitte. XX sajand algab kogumikus õigupoolest juba 1788. aastal Schopenhaueri sünniga ning esindatud on ka veel Kierkegaard, Marx ja Nietzsche, kes sajandi künnist ei ületanud. Päris XX sajandi filosoofiline mõte algas suurpuhastusega,  katsega vabaneda varasema traditsiooni risust.

Sellel püüdlusel oli mitu nime: „metafüüsika hävitamine” loogilistel positivistidel, „asjade eneste juurde minek” fenomenoloogidel, „destruktsioon” ja „lammutus” Heideggeril. Kogumiku 709. leheküljel öeldakse seoses Derridaga, et Heideggeri mõiste Abbau tähendab „ülesehitust”. Kuigi selle sõna leksikonivaste on hoopis „lammutus”, võib vist Derridaga seoses väita ükskõik  mida – näiteks seda, et lammutus on ülesehitus. Ja ega see väga vale olegi, sest lammutus on vähemalt ehituse vajalik eeletapp. Kui ma õigesti aru saan, siis pidas Heidegger ontoloogia ajaloo destrueerimise all silmas seda, et tähtsatele asjadele pihtasaamiseks tuleb kõrvaldada kivistunud mõttemassiivid, mis on asja algsele kogemisele ladestunud. Alles siis me saame vaadata asja värske pilguga, nii nagu see välja paistab. Niisugust  konstruktiivset lammutamist üritasid ka teised. Seevastu sajand lõppes lammutusplatsil ohjeldamatu tekstuaalse vohamisega. Nii mitmestki kogumiku artiklist tahtnuks leida mõnevõrra rohkem sellist ülesehitavat lammutamist – käsitlusest käsitlusse korduvate klišeede ja pooltõdede kordamise asemel suuremat püüdlust mõista, mis asi küll ühe või teise mõtleja just niimoodi mõtlema pani.

Suured mõtlejad ise on enamasti kirjutanud  oma kümme tuhat lehekülge ja selle tihendamine kümnele leheküljele on paras pähkel. Aga nagu Hölderlin on öelnud: Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Võõrkeelsel raamatuturul leidub suurte mõtlejate destillaate hulgi. Nendest lähtumisel aga varitseb oht takerdudagi käibeklišeede võrku. Rutiinne doksograafiline käsitlus loeb lihtsalt üles mõtleja arvamusi (X pidas Y-it Z-iks jne), jättes nende konteksti, argumendid, kriitika ja järelmõjud kõrvale. Mõtlejad astuvad meie ette justkui mustkunstnikud, kes tõmbavad torukübarast välja üha uusi jäneseid: tahe, üliinimene, alateadvus, omanemine, absurd, tekstimõnu, erinewus, episteem jne. Kuid filosoofia, mis esineb lihtsalt huvitava mõttemänguna, ei ole lõppude lõpuks kuigi huvitav. Huvitavamaks muutub asi siis, kui suudetakse luua mingisugunegi paratamatuse tunne, s.t näidata, et need jänesed – mõtted ja mõisted –  ei vupsanud lihtsalt asja ees, teist taga mõtleja torukübarast välja, vaid olid mingis suhtes hädavajalikud. Isegi nn sattumuslikkuse filosoofia peaks paistma kuidagi paratamatuna. See on ka üks erinevusi filosoofia ja kirjanduse vahel. Kogumikus tulevad päris hästi esile filosoofidest kirjutajate eelised filoloogide ees: esimeste tekstid kipuvad olema selgemad ja paremini liigendatud. Mõttevoolude paratamatust saab näidata  nii seestpoolt kui väljastpoolt. Esimesel juhul peaks selguma, et mõttevoolu sisemine areng oli tekitanud probleeme või paradokse, millele need torukübarast väljavupsanud jänesed olid sobivaks vastuseks. Teisel juhul peaks ilmnema, et mood ja ühiskondlik-poliitiline konjunktuur soosis just sääraseid mõttejäneseid. Parimal juhul (Andrus Tooli, Jaanus Adamsoni ja Jüri Lippingu kaastöö näiteks) on seda ka tehtud: neis artiklites maalitakse paari pintslitõmbega  ajastu vaimne situatsioon, paigutatakse mõtted ühiskondlikku ja intellektuaalsesse konteksti ning tuuakse esile nende eeldusi ja järeldusi. Teistes on keskendutud esmajoones mõttekäikude visandamisele ja needki artiklid kuuluvad kogumiku plusspoolele.

Raskem on lugu mõtlejatega, kes argumente ei kasutagi. Näiteks Levinas vist polnud üldsegi argumenteeriv filosoof, tema puhul domineerib väitev ja kuulutav alge põhjendamise üle. Sel juhul  saaks selle paratamatuse tunde luua mõtete väliskonteksti sotsioloogiliselt tundlik esitus (vt nt Fanoni ja Saidi käsitlust). Mõnel juhul on käsitluste hüplikkus ja tühisõnalisus tingitud käsitlusobjektist endast, kuid näiteks Nietzsche ja Derrida väärinuksid paremat. Nietzsche ülevaates on lähtutud ühest kitsast postmodernistlikust vaatevinklist – Nietzsche kui perspektivist ja stilist –, see koosneb klišeedest ja non sequitur’idest, seal  ei mainita peaaegu üldse tema kõlblusteemalisi vaateid, libisetakse üle „Moraali genealoogiast” ning isanda ja orja moraali käsitlusest ja ka muud Nietzsche põhimõisted jäävad õhku rippuma. Derrida nõudnuks ehk sotsioloogilisemat lähenemist. Praegune jutt jätab liiga palju lahti seletamata. „Kuna filosoofia piiride uurimiseks pidi Derrida võtma vaatluse alla kogu ajaloolis-filosoofilise küsimuseasetuse tervikuna, on ikka ja jälle peetud oluliseks märkida,  et Derrida tööd polegi tegelikult filosoofia otseses mõttes, vaid olemasoleva filosoofia pidev ümberpööramine ja ületamine, intellektuaalne klaaspärlimäng, mis ei lisa filosoofiale midagi uut” (lk 701).

Mis on ajaloolis-filosoofiline küsimuseasetus? Ja kas selle vaatluse alla võtmine tähendab siis paratamatult klaaspärlimängu? Eks kerkinud ka Derrida esile teatavast kontekstist ja selle seletamine olnuks tänuväärsem kui loetelu, milleks ja kelleks on  tõlgendajad teda pidanud. Veel üks probleem niisuguste artiklite koostajale on tasakaalu leidmine mõtleja seisukohtade esitamise ja nende kriitika vahel. Poleks ju õige pühendada nappi ruumi sellele, et seletada, miks mõtlejat, keda lugeja veel ei tunnegi, tunda ei tasu. Samas oleks hea siiski ka teada, et enamikku käsitletuid on nende kolleegid teravalt kritiseerinud ja rünnanud. Nad on äratanud tugevaid tundeid, paljusid  on nimetatud šarlatanideks, jampsijateks, hulludeks, posöörideks, tühikargajateks, hukutavateks sireenideks, keskpärasteks pedantideks jne. Seda on kogumikus vahetevahel õrnatundeliselt markeerida püütud. Danto kunstifilosoofia ülevaade aga sisaldab kriitikat sama palju kui ekspositsiooni. Seejuures on see üks väheseid käsitlusi, kus on jäädud truuks raamatu algeesmärgile ja keskendutud käsitletava mõtleja kultuuriliselt silmapaistvamale  tahule. Danto vaated tegevus- ja ajaloofilosoofiale (ja viimase retseptsioon Eestis) käsitlemist ei leia. Igati panoraamses ja isikupärases essees marksismist seevastu ei mainita peaaegu üldse marksistliku kirjandus- ja kunstikriitika traditsiooni. Tõlkimise asemel algupärase kogumiku koostamise ajendas muu hulgas kaalutlus kinnistada sõnavara ja olla „kasutatav ka eestikeelsete filosoofiliste tekstide andmebaasina”. 

Viimane kaalutlus on väga tervitatav, täidan vaid mõne silmahakanud lünga: Elrud KunneIbsch, Teksti struktuur ja retseptsiooniprotsess Nietzsche „Zarathustra” näitel. – Vikerkaar 1994, nr 12, 1995, nr 2; Georg Hendrik von Wright, Spengler ja Toynbee. Rmt-s: Minerva öökull. Vagabund, 1996; Jeal-Paul Sartre, Sein. Rmt-s: Prantsuse novell. Eesti Raamat, 1973; Walter Benjamin, Moskva. – Vikerkaar 2004, nr 4-5; Walter Benjamin, Franz Kafka. Kümnendaks  surma-aastapäevaks. Rmt: F. Kafka, Hiina müüri ehitamisel. Varrak, 2002; Michel Foucault, Seksuaalsus ja üksildus. – Vikerkaar 1990, nr 3; Toril Moi, Feministlik kirjanduskriitika. – Vikerkaar 1991, nr 7. Mõistagi ei saakski säärase raamatu kirjandusnimestik ammendav olla. Näib aga, et pole langetatud otsust, kas mainida tuleks ka mõtleja kohta käivaid tõlgitud käsitlusi, peatükke õpikutes ja ülevaadetes. 

Mis terminitesse puutub, siis nende kinnistamine on omamoodi võimuakt. Kindlasti on mõnes spetsiifilises kontekstis parem kasutada „mitteteadvus” või „teadvustamatus” kõnekeelse „alateadvuse” asemel. „Üliinimese” asendamisest „üleinimesega” on kõneldud ka vähemalt 1980ndatest peale (L. Priimägi, H. Krull). Näis, kas see vaste jalad alla saab. („Üliinimene” vist ei seostu tavakeeleski „ülimalt inimlikuga”). Kahtlen, kas x-iga „marxism”  on parem kui „marksism”. Leheküljel 555 on koguni juttu Stalini leiutatud „marxismist-leninismist”. Nietzsche teost „Der Anti-Christ” annab tõlkida nii „Antikristlaseks” kui „Antikristuseks” – viimast varianti ei saa pidada ekslikuks, nagu tehakse 66. lehekülje joonealuses. Muidu tuleks välja, et inglased, prantslased ja venelased on kõik seda pealkirja tõlkides eksinud. 486. lehekülje joonealuses rõhutatakse, et „keelemäng” on termin, mitte mõiste.  Google’i otsing fraasile „concept of language game” andis siiski üle 150 000 vaste. Terminoloogiline võitlusväli on seega veel väga lai. „Wille zur Macht’i” lahkukirjumine eesti keeles kui „võimu tahe” on aga puhta vale (lk 78). See jätab mulje, nagu oleks tegu nn subjektiivse genitiiviga. Tegelikult on võim siin ju tahte objekt, s.t tahetakse võimu.

Need on aga üksiknurinad. Üldiselt jätab raamatu sisu ja toimetamistöö hea mulje ja  õiglane oleks lõpetada luuletaja sõnadega: kõik on natukene hästi õnnestund.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming