Paljas elu

Aet Annist

Mitmed varased sotsiaalfilosoofid on rõhutanud ühiskonna olulisust inimelu väärtuse kujunemisel. Hobbesi kirjeldus „armetu, jõhker ja lühike” elu enne ühiskondlikku kokkulepet on selle mõttekäigu üks tuntumaid. Üks viimase aastakümne olulisemaid filosoofe Giorgio Agamben osutab „loomuliku elu” (zoe) ja „poliitilise elu” (bios) eristusele Vana-Kreekas. Poliitika eesmärk ei ole tagada mitte lihtsalt „elu”, vaid „hea elu” oma kodanikkonnale. Olukord, kus surm on inimesele ilma teiste toeta väga lähedal, saab  ületatud poliitilistes kokkulepetes, robustne ellujäämisvajadus asendub „inimlike”, heatahtlike, vastastikuste, ligimesearmastajalike suhetega.

Organiseeritud eesmärgid kujunevad aga paraku viisil, mis annavad võimaluse mõnedel teisi alla suruda. Sellest on rääkinud terve plejaad teoreetikuid ja praktikuid, SaintSimonist Che Guevarani, Marxist Maoni. Ühelt poolt pannakse oma elanikkonna „hea elu” nimel toime tegusid, mis teiste elu võtavad või selle jalge alla tallavad, näiteks teisi orjusse sundides, teiselt poolt eristatakse ka oma elanikkonna  hulgas „kodanikud” neist, kel pole teistega võrdseid õigusi ja kelle elu üle võivad otsustada võimulolijad, sh langetades eluvõimalusi ahendavaid või surmaotsuseid. Sellised inimgrupid taandatakse positsiooni zoe ja bios’e vahel, Agambeni terminit kasutades „paljaks eluks”, mis on küll osa inimelust, ent pigem selle sotsiaalsuse eitusena – sellele sootsium kaitset ei paku.

Agambenit edasi lihtsustades võib ütelda, et teatud inimrühmade ühiskonnast väljaarvamise õigustuseks on mõnel puhul erakorraline olukord nagu sõda või väidetav  sõda (meenutagem George Orwelli, aga ka George Bushi) ja üldse terve rida väidetavusi, sh ohud rahvuskehandile ja riigile ning kriisid nende erinevates ilmingutes. Teatud gruppide riikliku seadusevälise kohtlemise kõrval – maailma mastaabis näiteks illegaalsed immigrandid, Guantánamo vangid – on mitmeid passiivseid eristamise vorme, nt vaesuse püsimine ja heaolusüsteemide puudumine rikkusest upakil riikides. Eesti tänases majanduskriisis väljendub eelarvekärbetes seisukoht, et seni riiklikust toest sõltunud grupid seda tegelikult ei vääri. Riigil on tähtsamatki teha,  näiteks tagada teatavale klikile eriti hästi sobiv majanduskeskkond, edukate paljunemismotivatsioon ja oletatav maine välisinvestorite silmis.

Ülejäänute olukorra halvenemist ning mõnede gruppide lumpeniseerumist saadab retoorika, et pole põhjust lolli kaitsta, saamatut upitada, nõrka abistada. Osa gruppide elu üle otsustamine on olemuselt surmapoliitika – riiklik otsus, keda saata sõtta, milliseid lootusetuid haigeid mitte ravida. Surmapoliitika hulka kuulub aga ka otsus kujundada lootusetust, masendust, rahatust, ebakindlust eelarvekärpeid kindlal viisil kanaliseerides ja väljaminekute piiramist sissetulekute suurendamisele eelistades, tõugates mõned asotsiaalsesse olekusse, mis eelnes Hobbesi arvates ühiskondlikule kokkuleppele. Poliitika, mis heidab inimõigused, eetilised ja moraalsed põhimõtted kõrvale ja lähtub paljast läbilöögivõimest, viib kõrgete enesetapunäitajate, lühikese eluea, enesehävitusliku käitumise ja kõigi elukvaliteedi vähenemiseni.

Ühe korra on Eesti sellest sügavikust juba läbi käinud, kui pärast 1992. aastat varakapitalistliku metsikusega hävitati paljude inimeste  eluvõimalused ja saavutati ridamisi esikohti terves reas statistilistes kolenäitajates. Ka nüüd pudenevad kodudest välja tõstetud, SMS-laenudega kahvlisse jäänud, puudega inimesed, töötud – ja nende kõikide pered rühma ühiskonna äärealadel, nendega tegelemine saab aga tembeldatud populismiks ja õpitud abituse toetamiseks ning kelle süvenev mandumine on õigustuseks nende jätkuvale hülgamisele. Rahatute gruppide vaesusseläkitamine, pensioniosakutega börsil mängimine ja tervishoiusüsteemi vene rulett kujutavad endast eri viise rõhutada ühtede elu  tühisust ja teiste õigust nende elu haavatavusest kasu lõigata.

Selge, et igas poliitikas peitub palju retoorilist vahtu, kuid režiim, mille retoorikat kannab ühiskondliku leppe eelne seisund inimestevahelistes suhetes, pole oma kodanikkonna suure osa poolt üldse kontrollitav. Kontrolli omab seal ka demokraatia korral tugev, rahakas, võimukas ja isekas. Hoolivusest jutlustajat on palju kergem korrale kutsuda, kui tema teod ja sõnad kokku ei lange. Poliitika mõõdupuuks peaks ka kriisiajal olema võime luua ühiskonda, mis täidab oma ülesannet hapra elu kaitsjana. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming