Pahe kui kuliss ja vormitäide

Erkki Luuk

 

Kaader Pier Paolo Pasolini filmist ?Salò ehk Soodoma 120 päeva?.

 

Kui lastele

 mõeldud

toodang välja

jätta, peaksid

?indoeuroopa?

 filmid pahedest otse

pakatama. Ja nii

see tõepoolest

ongi.

Meenub Uku Masingu klassifikatsioon, mille kohaselt SAE-kirjandusel (standard average european) on paar vältimatut tunnusjoont. Mis ülejäänud olla võisid (kui neid üldse oli), enam ei mäleta, aga üks oli igatahes seksi enam-vähem selge kujutamine ja teine üldkehtivate moraalinormide rikkumine. Viimane kvalifitseerub ilmselt ?pahena?. Veelgi enam kehtib see ilmselt filmis, mis on traditsiooniliselt konventsionaalsem ja konsensuaalsem, niisiis veelgi enam SAE-maitsega arvestav kunstiliik kui kirjandus (sest ühel filmiteosel on keskmiselt palju rohkem tegijaid ja tarbijaid kui kirjandusteosel). Kui lastele mõeldud toodang välja jätta, peaksid vähemalt (Masingu lemmiksõimusõna kasutades) ?indoeuroopa? filmid seega pahedest sõna otseses mõttes pakatama. Ja nii see tõepoolest ongi.

Sama kehtib üldjuhul ka Aasia filmide kohta, kus hea ja halva, ent eriti normaalse ja ebanormaalse (kusjuures tihti pole võimalik aru saada, kumb on kumb) vastandus on tihti palju tugevam kui USA ja Euroopa filmides. Üllatava ja värskendava erandi moodustavad mõned Lõuna-Ameerika filmid (uuematest nt ?Soo?, ?Pardijaht?, ?Viski?, vanematest Raul Ruizi ?Vaala seljas? jm), kus pahe kui selline puudub teoses täielikult. See ei näi filmitegijaid niigi palju huvitavat, et esineda mõne sü?eekäigu taustana (või siis, vastupidi, tehakse näidatavate fenomenide seast väga teadlik selektsioon). Sõltumata selle põhjusest või tootmisviisist, võimaldavad sellised filmid õnnestumise korral (?Soo?, ?Pardijaht?, ?Vaala seljas?) toredat sissevaadet täiesti teistsugusesse (kahtlemata paremasse) maailma, mis kõigilt oma muudelt lähteandmetelt on ikka seesama hall maamuna, kus meil teiega praegu au viibida on.

 

Olemuslik ja formaalne pahe

 

?Paheliste? filmide puhul võib eristada kohe need, kus pahet kujutatakse formaalsusena, ning teised, milles pahe esineb kui midagi olemuslikku. See eristus pole muidugi range, st on arvukalt filme (nt isegi Fincheri ?Seitse?), mis on nii üht kui ka teist. Viimases on kõik segamini, pahe on seal nii kuliss, olemuslik sisu kui ka mitmed sellega seotud pealiskaudsed kli?eed (ja lisaks sellele on filmil pahega veel metatasandi suhe). Võtta filmi aluseks seitse surmapattu on ühtaegu nii ?olemuslik ja süsteemne? ?tegelemine? pahega kui ka formaalsus. (Võiks ju küsida, miks just seitse surmapattu. Milleks selline trafaretne piltlikkus? Tegelikult me seda muidugi ei küsi, kuna vastus on Hollywoodi puhul juba ette teada.)

?Seitsmes? häiris mind kõige rohkem vist Laiskuse ühest küljest väga stereotüüpiline ja teisalt vapustavalt vägivaldne portreteerimine: seda kehastas nimelt narkomaan (kli?ee!), kes aga oli käeraudadega voodi külge aheldatud ja kellele vägivaldselt ainet manustati. Visuaalselt oli see undead (või pigem juba peaaegu surnu) tõesti võimas, aga sisuliselt mööda. Milles tema laiskus õigupoolest väljendub? Selles, et ta ei saa voodist välja, kuna on seal käeraudadega kinni?) Pigem elajaliku piinamise kui laiskuse musternäide. Kuigi sel narkomaanil oli seal muidugi (nagu teistegi surmapattude ?esindajatel?) oma negatiivne eellugu, mis seda piinamist ?põhjendas? ? mis on jällegi üks moraalne stereotüüp (nimelt lõputu variatsioon teemal, kuidas ?patune saab oma palga?).

Ameerika filmid (ning eriti just noortefilmid) teadupärast kubisevad sellise reegli rakendamisest; see juhib seal isegi tegelaste kõrvaldamise järjekorda (pahelisemad tapetakse esimestena, kusjuures üdini vooruslikel õnnestub enamasti jubedaimadki katsumused üle elada). Näideteks sobivad siinkohal filmid ?Verised saetalgud Texases? (uusversioon), ?Predator? ja lugematu arv õudusfilme (eriti kõik need, mille üheks peategelaseks on musta mantli ja väljavenitatud valge kumminäoga tüüp).

 

Pipra ja soola haledus

 

Kõige hullemad on minu arvates filmid, kus pahe pole isegi mitte kuliss, vaid lihtsalt vormitäide. Nende sõnum on: siin selle koha peal näidatakse filmis ?pahet?, kuna (normaalses) filmis peab ?pahet? näitama. Ja et õudus oleks maksimaalne, on pahe seal tihti naeruväärne, kli?eedest ülepeakaela kokku klopsitud lobudik, mille ainus otstarve on ?kangelase arengu? tõttu põrmustuda. Näiteid võiks tuua palju, kuid need on nii koledad, et võiks siinkohal ära jätta.

Pisut paremal (aga võib-olla ikka sama halval) juhul on ?pahe? midagi sellist, mis lihtsalt tuima näoga filmi suvalises kohas sisse visatakse, kuna ?nii on kombeks?, ?see müüb? või midagi sama ettenägelikku. Sellist reeglit (oma olemuselt on see seesama Masingu sedastatud SAE-reegel) järgib enamik ?kaasaegseid? kirjandusteoseid ja filme täiesti sõgedalt. Eksisteerib nutma ajavalt primitiivne kood, mille kohaselt kaasaegsus on pahe funktsioon kujul

Fkaasaegsus(pahe)kus pahe on kaasaegsuse paratamatu argument. See on hale. Mõelge midagi uut välja (nt midagi sellist, et kaasaegsust tähistab melon vms).

Lisaks kõigile neile negatiivsetele näidetele on muidugi ka positiivseid, mis pahega tõepoolest sisuliselt tegelevad, jõudes välja oluliste või üllatavate tulemusteni. Kirjanduses on üks selline olemuslikult (ja peale kahtsadat aastat ikka veel) avastuslik teos de Sade?i ?Justine?, kus filosoofilise täpsusega näidatakse, kui naeruväärsed on meie ettekujutused ?tasust? (ja 200 aastat tagasi ka muidugi ?jumalaarmust?), mis moraaliloogika järgi vooruslikkusele vältimatult peab järgnema. See teos on sügavalt subversiivne, kuna neid muinasjutte usutakse ikka veel (vahel tundub, et ?avalikkus? ainult tänu nendele meie päevil nii vaoshoitud püsibki). Ja kuidas on filmis? Seal Sade?i mõõtu tegelasi võib-olla pole, kuid on hiilgavaid autoreid, kes olid või on sinnapoole teel, näiteks Pasolini ja Abel Ferrara.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming