Pahandust õieti polegi

Kaarel Tarand

 

Skandaal on võõrsõnade leksikoni järgi “avalik pahandav, häbistav v kõmuline juhtum”, milles osalejaid nimetatakse skandalistideks. Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurikonkursi žüriisse kuulusid minister, arhitektid, museoloogid jne, aga mitte skandalistid. Järelikult, kui polnud skandaliste, ei saa olla ka skandaali. Konkursi tulemuste teemal vallandunut võib nimetada mõttevahetuseks, ent mitte skandaaliks. Mingit skandaali polnud näha ka Tartus esmaspäevasel kenal üritusel, kus konkursi tulemused teatavaks tehti.

Olekski olnud väga imelik, kui rohkem kui sajast konkursile esitatud tööst oleks üks nii mäekõrguselt teistest üle olnud, et žürii liikmetel üldse vaidlusi ega eriarvamusi poleks tekkinud. Kui praegu milleski üldse probleemi võib näha, siis mitte võitnud töös, vaid viisis, kuidas meedia on võtnud vaevaks konkursi tulemusi kajastada. Aga tühja sellest, uueks nädalaks on kogu küsimus unustatud ja need, kel Eesti Rahva Muuseumiga sügavam kui üheöösuhe, saavad rahulikult majaehituses järgmist etappi läbima hakata.

Kõige rohkem meeldib mulle kriitikute väiteist see, et võidutöö järgi muuseumihoone rajamine läheb väga kalliks ehitada ja hiljem ülal pidada. Endastmõistetavalt ei ole keegi esitanud mingeid arvutusi ega isegi selgitust, mis on antud maja puhul “väga kallis”. Arvata võib, et suures hoones hea ja stabiilse valgus- ja soojusrežiimi ülalpidamine on kallim kui tavalises kodumajapidamises. Eriti, kui hoone on ühendatud suurte elektri- ja soojusvõrkudega. Kui aga ehitada muuseumile oma, võrkudest ja muutuvast turust sõltumatu kütte- ja elektrisüsteem, võib ilmneda, et kogu lõbu on kõike muud kui kallis.

Oletagem, et muuseumil on katusepinda 10 000 ruutmeetrit (tegelikkuses tuleb vist rohkemgi). Kui katusematerjaliks valida päikesepaneelid (energiamooduleid saab panna igasuguse materjali sisse betoonist klaasi ja bituumenini), kuluks katusematerjaliks praeguse turuhinna järgi 1,25 miljonit dollarit ehk pisut üle 15 miljoni krooni. Pole just palju hoone koguhinda arvestades. Ruutmeeter päiksepaneeli toodab Eesti oludes aastaringse keskmisena ööpäevas vähemalt 0,25 kWh elektrit. Seega, hektari suurune paneelpind annab aastas 910 MWh elektrit. Sama palju kulutavad kokku enam kui 300 Eesti keskmist kodumajapidamist. Vaevalt, et muuseumis palju rohkem saaks kuluda ka juhul, kui suvi läbi konditsioneere töös hoida.

Päikesepaneelide ärilisel kasutamisel USAs arvestatakse, et investeeringuraha tuleb tagasi 7 aastaga. Eestil läheb natuke kauem. Aga paneelide eluiga on praegu 40 – 50 aastat. Järelikult saab kauem kui 30 aastat peaaegu tasuta elektrit, tuleb ainult katusel koristajat pidada. 30 aasta jooksul maksaks sama kogus võrgust saadavat elektrit praeguse hinnataseme puhul (ca 1 krooni kWh) 27 miljonit krooni. Tegelikus tulevikus võib selle vabalt kahega korrutada. Niisiis, mis on kallis? Ainult rumalus ja uute tehnoloogiliste võimaluste kasutamata jätmine.

Ka küttemajanduses pole midagi leiutada. Tartus töötab mitu katlamaja ammu biokütuse peal ja hind on püsinud soodsam kui mujal. ERMil on hulk vaba maad, millel kas või energiavõsa kasvatada – kui ehitada puiduhakkel töötav katlamaja, siis küllap pakuvad ka ümbruskonna maaomanikud rõõmuga toorainet. Katlamaja saab käima panna siis, kui elektrit küttesüsteemi jaoks parasjagu ei jätku. Lihtne, tuleb ainult projekti vajalikud nõuded sisse panna.

Ja projekti saab igasugust sisse panna, sest võidutöö autorid on väga kompromissivalmid. Loogiline ju, sest ERM on töö, mida neil on tingimata vaja materialiseerida, see on meistritöö, millele nad oma suure tuleviku rajavad. Teiseks, vaadates selle rahvusvahelise seltskonna tausta (Jaapan, Liibanon, Itaalia, aga tegevuskoht Pariis), viitab fakt, et nii erineva kultuuritaustaga inimesed üldse koostööd teevad, suurele paindlikkusele. ERMi rahvas sai seda ka esmaspäeval näha ja täitus veendumusega, et arhitektid on valmis kõiki muuseumi erinõudeid edasises töös täitma. Kui nii läheb, on taas tegu hoopis muu kui skandaaliga.

Kriitikanooli on saanud ka võidutöö materjal ehk klaas. Kas ei ole siin mure allikaks see, et Eesti ehitusettevõtjatel pole klaasiga just märkimisväärset ehituskogemust ja nii ei pruugi soodne ots üldse kohalikele ehitajatele pudeneda? Sest selge ju, et ehitaja hankimisel tuleb arvestada senist kogemust projektis ette nähtud materjalidest ehitamisel. Et ei juhtuks jälle nii, nagu juhtus Kumu betooniga.

Muuseas, ERMi uue hoone vundamendiks juba maasse valatud betooni kasutamine on igati keskkonnasõbralik ja raha säästev mõte. Ma ei ole ka märganud, et lennukite stardiraja kasutamise kriitikud oleksid viimase 15 aasta jooksul ilmutanud valmisolekut selle betooni ülesvõtmise rahastamiseks. Ja kuhu see siis panna?

Nii et, pole siin mingit suurt skandaali, mis paraku ei tähenda, et ERMi maja valmimise käigus neid ei võiks veel ette tulla. Aga need pole siis seotud arhitektide ega muuseumirahvaga. Tulevastel skandaalidel võib olla ainult kaks allikat. Esiteks valitsus, kui ta teeb vigu või koonerdab ehituse rahastamisel. Ja teiseks ehitaja, kui see saab töö vähegi korruptiivse käitumise tagajärjel.