Päripidine mõte

Andres Langemets

Enn Soosaar, Nuripidine aastasada. Ajast isast ja teistest. Eesti Keele Sihtasutus, 2008. 229 lk.        Mälestuste lugemine on huvitav, vanema inimesena meeldib see mulle üha rohkem, aga – mida on neis arvustada? Jah, minagi tean seda Hageri maja, kirikut ja surnuaeda, millest kirjutab Enn. Need kõik olid mu kodupaiga lähedal. Aga ma mäletan ka seda, et erinevalt muust seltskonnast olid paljud usuinimesed, nagu ka mu mitmed sugulased, nõukogude ajal nagu elust välja lülitatud. Omamoodi dissidendid nemadki, samas kõige perehoidlikumad, töökamad jne.

Raske on Ennu ette kujutada noore mehena mootorratta seljas. Rohkem tunneme teda ameerika kirjanduse ühe suurepärasema tõlkijana koos Rähesoo ja teistega.  Millalgi 1988 vist kirjutas Enn Soosaar paar esseistlikku ja sisukat arvamuslugu Loomingule. See oli üllatus, aga mitte päris. Võib-olla ta kirjutas siis juba mujalegi. Ta on olnud ühiskonnatundlik inimene, hooliv ja sõbralik. See, miks ta on hakanud niimoodi ajakirjanduses kommenteerima, on lihtsalt kasvatuse tulemus, omamoodi misjon. „Minu isa ja vanaisa ei olnud kindlasti naiivsed mehed.”  (lk 184). Nii oligi. Ühe suurepärase vaimuliku peres kasvanud poisile jäi meelde kõik tolleaegne tagakiusamine ja jälitamine, see on paljude jaoks nüüd unustus, aga veel on neid, kes mäletavad. Loen aeg-ajalt lolle kirjatükke, eriti mu kirjanikest kolleegide sulest (võrgukommentaare ei maksa mainida – nn eestimeest Maardust jne) ja üha imestan – kust see viha? Mida on ükski eesti usklik inimene teinud kurja ühele uskmatule? Olgu see uskmatus  nõukogude ajupesu tagajärg või lihtsalt nooruslik vastuhakk – aga millele? See, mida Enn Soosaare raamatust loeme, ongi ju seesama eetika, mida alustasid Platon ja Aristoteles juba Vana-Kreekas ning mis kandus ka kristlusesse, Püha Augustinus ja puha. Jah, see on usk, mis ei vabasta. Kõigevägevamasse ning pääsemisse, kuid inimese eluajaks on see ühtlasi tegevusjuhis – seesama eetika, mille puudumise pärast  nüüd nutetakse.

Tont võtaks, loetagu siis kas või Kanti, Hegelit, Teichmüllerit – midagi peaks ikka ka selgeks saama. Aga ma tean, et ei saa. Paraku. Aga nüüd ma toriseksin pisut Enn Soosaare raamatu pealkirja üle. Kas ikka oli nuripidine aastasada või hoopiski liiga ülearu päripidine? Oleme ühesama sajandi mehed. Võib-olla läks kõik liiga päripidi? Kapitalism, sotsialism, kommunism, natslus ja muu? Liiga suur usk mitte sellesse, kus midagi pidevat oli, vaid ebareaalsesse tulevikku. Nuripidine tähendab tagasikäiku, kuid seda ju ei tehtud kuskil poolel. Ega tehtagi, tänaseni. See on mõtlemiskoht. Nüüd oleme justkui ühel uuel joonel, aga kas keegi märkab? Enn Soosaar teab väga hästi, mida ma silmas pean. Tõesti oleme elanud mingil nuripidisel ajal, mis kiskus meid nagu kuskile tagasi – kuhu, aga samas veeti meid ju kuhugi edasi. 

Teame seda. Liigutavad on meenutused lapsepõlvest Kiltsis, mis pärast vist muudeti „keelatud tsooniks”. Ega need mälestused meelest ei lähe. Olen minagi kohanud vilksamisi Ennu isa, see oli vist veel seal Tondil, aga asi pole selles. Meie ainsad relvad on olnud mälu ja mõtlemine. Meie, kes me siin üksteist pisikest viisi toetame, ei mõtle ainult rahale ja edule, vaid sellele, mida mu kaugem sugulane Uku Masing nimetas „ülimaks hüüsiks”.  See on ladinas supremum bonum. Kindlasti on Enn Soosaar seda maksiimi järginud – elu, kasvatuse ja oma hinge tõttu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming