Päikseline tühisus

Kaarel Tarand

Endise Sakala keskuse haual eelmisel nädalal avatud Solarise maja katuselt näeks, et uut hoonet piiravad rohkem kui saja aasta jooksul eranditult ainult eriprojekti järgi ehitatud majad. Neist nii mõnigi on senise elu jooksul läbi teinud juurde- ja ümberehitamise ning funktsioonide muutumise, kuid selle käigus on hoonetele väärtust ainult lisandunud. Hoonete õppimisvõimest kultusteose „How Buildings Learn” („Kuidas hooned õpivad”, 1994) kirjutanud Stewart Brandi liigituse järgi on tegu puhtakujuliste väärismajadega (High Road buildings).

Kui piirkonna mõnda nurgakestki peaks tabama järgmine  lammutustuhin, on enam kui kindel, et esimesena läheb purustushaamri alla viimasena ehitatu, sest uus hoone kuulub Brandi liigituses ühemõtteliselt kolmandasse sorti, No Road ehk mõttetute hoonete hulka, millel puudub nii tähtsus, arenemis- ja õppimisvõime kui ka kasutusväärtus. See on žurnaaliarhitektuur, millest osav fotograaf võib küll ilusaid vaateid kaadrisse saada, kuid see on ka maksimum.

Esimeste kasutuspäevade järgi otsustades peaks vähest kasutusväärtust valeväiteks pidama – rahvast oli ju murdu nii avamisüritustel kui ka järgmistel päevadel. Ainult halva endena  hoonet mustalt märgistava teisipäevase ripplae varingu ajaks saadi pisut ruumi plastmassist puude ja läti kitšdisaini vahele. Kinolae langemise kohta ei ole veel antud lõplikku selgust, kuid öeldud küll, et tegu ei ole torustikust alanud veeavarii tagajärjega. Siiski ütleb üldreegel, et iga ehitist mõjutavad põhiliselt kolm asja: turg, raha ja vesi.

Tõesti võivad turg ja raha olla ehitusvõi konstruktsioonivigade algallikad, kuid kindlasti võib vett arvestatavaks konkurendiks pidada. Ja mitte torustikust, vaid ikka taevast tulevat. Rahvavoogude püsivust ajas hinnates peab märkima, et  uudishimu on ühekordne, põhjust jälle tagasi minna annaks ehk ainult raamatupood – aga nende puudust polnud ju Tallinna kesklinnas niigi. Kahtlemata on Apollo uus raamatupood erinevalt muust seal majas sisekujunduslik õnnestumine, kuid ümbritsev pigem takistab raamaturahvast oma lemmikute juurde läbi murdmast kui soosib lugemist. Väärismajade tunnuseks loeb Brand seda, et need muudkui õilistuvad, on iseseisvad, ajas kestvad ja kogemusi akumuleerivad hooned, mis muutuvad aja jooksul oma kasutajatest targemaks ja auväärsemaks.

Solarise maja naaberhoonete kasutajaskond  (isikustatult nagu kaks ministrit, ooperisolist ja dirigent, rühm akadeemikuid, koolidirektor, keskpankur, raamatukogu juhataja) on selline, mille hulka keskmine vürtspoodnik kuidagi sobida ei saa. Ei sobi mees, ei sobi maja. Pole mõtet siin üle korrata seda, mida õpetatud asjatundjad mujal juba hukkamõistvat on öelnud. Küll võib teha mõningaid oletusi uue hoone kohanemisvõime osas, küsida, kui suuri või väikesi konstruktsioonilisi või sisekorralduslikke muutusi peab omanik näiteks ühe inimpõlve jooksul hoones tegema, et selle kasutusväärtus nulli ei langeks. Võimu- ja kunstitemplite otstarve ei pruugi põlve-paari jooksul üldse muutuda. Uut tehnoloogiat annab vanadesse hoonetesse alati sobitada, sest iga uus põlvkond on tehnika alal ju eelmisest tunduvalt väiksem. Solarise tüüpi ärimaja sisuline stabiilsus on aga kaheldav.

Kuidas võiks hoone kohaneda näiteks kasvava nõudlusega elamispinna järele kesklinnas kaubanduspindade asemel? Arendaja vastus sellele küsimusele on, et igas mõttes odavam on ehitada uue kontseptsiooni alusel uus kui hakata hoonet mõistlikumate ülesannete täitmiseks ümber ehitama. Kahe liftipüstiku külge ja ümber  elumaja tegemine oleks nööbi külge pintsaku õmblemine. Mäletatavasti lubasid uue keskuse rajajad Tallinna kriitilise ja nõudliku haritlaskonna rahustamiseks, et hoone täitub suures osas mahust kõrgkultuuri infrastruktuuriga. Nüüd varasügisel viidi läbi „enneolematu akustikaga suurima kontserdisaali” tohutu turunduskampaania. Aga reedel kontserdisaali avamisele kutsutud külalised (ja veel vähem tarbetut otseülekannet ETVst jälginud televaatajad) lubatud akustilist imet ei kuulnud. Võimendust oli ja nii mõnegi lavanumbri võis detsibellide järgi julgelt mürareostuseks liigitada (muud kui keskkonnareostus  ei olnud ka tsiklimehe heitgaasid), aga kui lavale astus nähtava peamikrofonita Annely Peebo, kelle etteastet juhatati läbi saali ja kaugeimatesse rõdualustesse nurkadessegi ülipeene „elektroakustilise konstellatsiooni” abil, oli helipilt korraga lapik mis lapik. Parem ikka kui liiga palju detsibelle – aga reklaamikampaania lubadus purunes küll lootusetult. Miks siis nii?

Vastuse lobises muu seas välja helitehnik John Pellowe, kes kontserdisaali tehnikat paika sättis. 10. oktoobri Eesti Päevaleht viitab talle nii: „Konstellatsiooni paigaldamise eelarve kohta ta kommentaare ei jaga, ent märgib siiski, et  elektroonikat kasutada on kordi odavam kui püüda saavutada samalaadset tulemust loomuliku akustika abil”. Mõistagi loeb iga arendaja sente-kroone ja teeb kokkuhoidu, kus aga võimalik. Ka saali kõlapilt loodeti odavalt osta, kuid kaunite kunstide maailm ei erine ärimaailmast vähemasti ses osas sugugi: koonerdades säravat tulemust ei sünni, elektroonika ei saa asendada arhitektuuri ning odavalt priimat kontserdisaali ei osteta. Viimati õnnestus see Tallinna linnas legendi järgi mitusada aastat tagasi, kui raad Oleviste kiriku kõrgete võlvide meistrile kuratliku lepingu tõttu arve üldse tasumata jättis. 

Ei saa välistada, et avamisetendusel ei olnud kõik veel paigas ning publiku müra tõttu nihkesse läinud eelhäälestus takistas helisüsteemi pakutud nüansirikkust kuulmast. Loodetavasti läheb edaspidi paremini, sest kuidagi ei tahaks, et piletid olgu Hvorostovski või Marillioni kontserdile lunastanud publik jälle petta saaks või et Nokia kontserdimajast sepistuks ilmakuulsate artistide abiga Eesti negatiivse turunduse lipulaev. Igaüks, kes aastast 1981 Tartus ülikooli raamatukoguga kokku puutunud, teavad nimetada selle suurima eripärana märga atmosfääri, sest pole leitud nõiaväge, millega püsivalt lõpetada katuste läbitilkumine. Hoone arhitektid ja ehitajad on teada, kuid karistada pole kedagi varsti juba 30 aastat. Kumu ehitusjärgsed veeprobleemid pole olnud just väikesed. Ka Tallinna kesklinna uue maja puhul saab funktsionaalsuse kõrval arhitekti ja ehitaja vastutustunde mõõdupuuks hoone veekindlus.

Veel kord Stewart Brandi tsiteerides: „Kui arhitekti maine rajaneb loodu välisel originaalsusel, on jäetud arvesse võtmata kõik oluline. Sel mainel pole mingit pistmist sellega, mida teevad majad päevast päeva, ja on vähe pistmist sellega, mida teevad päevast päeva arhitektid.  Kas hoone peab vihma? See on tuumküsimus, mida arhitektuuriajakirjades mainitakse harva, kuid millest lakkamatult – ja reeglina läbi hammaste – räägivad hoonete kasutajad. Nad ei suuda uskuda, et nende uus ja ülikallis ehitis, mis on tõenäoliselt kuulsa arhitekti projekteeritud ning ehitatud materjalist, mis on kõrgtehnoloogia viimane sõna, kohe lekkima on hakanud. Lekib lamekatus, lekivad rinnatised, katuse ja seina vaheline modernistlik täisnurk lekib, arvukad kommunikatsioonitrasside katusest läbiviigud lekivad; ühekihilisest udupeenest materjalist ja üleulatuvast katusest kaitsmata sein ise lekib.  1980ndatel moodustasid lekked 80% ehitusjärgsetest hagidest arhitektide vastu.”

Solarises on täidetud kõik lakkamatu lekkimise eeltingimused – mis seal rääkida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming