Pärimusmuusika õpetus ja etnomusikoloogia

Taive S?

Pärimusmuusika on muutumas järjest populaarsemaks, levides nii originaalkujul kui jäljenduste, edasiarenduste ja töötlustena. Eestis on valminud 2005. aastal pärimusmuusika õppekava muusikakoolidele ning 2007. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemiale, kus helilooja Veljo Tormise algatusel avatakse tänavu vastav eriala.

Õppekava koostajad Võru muusikakooli direktor Celia Roose ja praegu Stockholmis elav Tuulikki Bartosik on selle põhjenduses rõhutanud eelkõige pärimusmuusika kasvavat osa maailma kultuuripildis: “Viimaste aastate jooksul on pärimusmuusika positsioon ühiskonnas tugevalt muutunud ning saavutanud võrdväärse koha klassikalise ja jazzmuusika kõrval. Maailmas on lugematu arv pärimusmuusika festivale, mille raames toimuvad nii laste- kui ka noortelaagrid, õpitoad, workshop’id.” Etnomusikoloogia on pärimusmuusika õpetuses oluline kui seda uuriv teadusharu.

23. mail toimus Eesti muusikahariduse foorum,1 kus arutleti muusikahariduse küsimusi tasemete kaupa, keskendumata muusika eri liikidele. Erialalt etnomusikoloogina märkasin siiski, et üks ettekanne (Siim Aimla Georg Otsa nimelisest Tallinna muusikakoolist) käsitles rütmimuusika õpetamist, kuid pärimusmuusikat nimetati vaid üksikjuhtudel muuseas. Suurimat huvi etniliste tunnustega muusika vastu väljendas aga foorumit külastanud haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, mainides Eesti Pärimusmuusika Keskust ja rahvuslikku koloriiti muusikas. Ainsal korral kõlas foorumil sõna “regilaul”, kui lõunapausi ajal üks osavõtjatest tsiteeris selle nimetuse all labajalavalsist tuntud ridu: siit nurgast ja sealt nurgast, / keskpõrandale kokku.

Muusikahariduse foorumi lõpus soovitati moodustada komisjon, kes leiaks eesti muusikahariduse mõtte ja eesmärgi. Eesmärk tundus ebamäärasena seetõttu, et ei täpsustatud, mida mõeldakse muusika all ning missugune võiks olla eesti muusika(hariduse) eripära. Siinkohal tahan tsiteerida 1925. aastal kirjutatud lõiku tookord Londonis elanud folkloristi ja diplomaadi Oskar Kallase sissejuhatusest eesti rahvalaulude väljaandele: “Me läheme nii kui tahtmisega mööda sellest, mis meil omapärast. Kas ei peitu selles osalt sedasama alamtõu kartust kui eesti keele kõnelemisel? Viimati arvab Euroopa meid mitte-eurooplaste hulka? Aga Euroopa ei vea seda heameelega sisse, mida ta ise toodab, ka vaimuilmas mitte. Uuelt juurdetulijalt küsitakse peale muu: kas teil on midagi uut ütelda? Kas annate lisa meie tundmustele? Teadmistele? Mõtlemisviisile? Väljendusviisile?”2

 

Rahvuslikust ühtekuuluvusest ja eripärastEtnomusikoloogias on juhitud tähelepanu sellele, et sõltuvalt kultuurikontekstist nimetatakse muusikaks (või lauluks, pillimuusikaks) ning väärtustatakse muusikana erinevaid helisid ja tegevusi. Mõnevõrra idealistlik on arusaam muusikast kui universaalsest, üldiselt mõistetavast keelest. Tegelikult saab õpetada teatud stiiliga, teatud kindlasse kultuurikonteksti kuuluvat muusikat – või ka mitut liiki muusikat.

Ühena muusikaõpetuse probleemidest tuli foorumil esile muusika mitmekesisus ja sellest tingitud valiku tegemise raskus. Toetan siinkohal Igor Garšneki seisukohta, et muusikaharidus peaks viima ka maailma muusikalise paljuse teadvustamise ja väärtustamiseni. Selle kaudu avardub arusaamine muusikalise väljendusviisi võimalustest ning oma eripära mõistmine. Ei pea teadma viimseid detaile, kuid haridust ei või piirata silmaklappidega, välistades muusikaliigid, mida euroopa kunstmuusika keskselt seisukohalt on peetud vähem väärtuslikuks (populaarmuusika, pärimusmuusika). Üks (muusika)hariduse eesmärke võiks olla kohaliku kultuurilise eripära õpetamine ja väärtustamine teiste seas.

Olukorras, kus puutume kokku eri kultuuridega ning üks uuemaid muusikasuundi kannab nimetust world music, tuleks tunda ka oma etniliste tunnustega pärimusmuusikat.

 2005. aastal pärimusmuusikute seas läbi viidud küsitluses vastati, et selle muusika kõige olulisem ülesanne on hoida rahvuslikku ühtekuuluvust ja eripära. Folklooriõpetaja Kail Sarv: “Ma arvan, et tänapäeva inimene hakkab oma rahvamuusikat aina rohkem vajama, et millegi poolestki ülejäänud rahvastest erineda.”

Kahjuks on Eestis ainult vähesel määral säilinud pärimusmuusika suuline traditsioon, kuid õnneks on see muusika osaliselt meieni jõudnud arhiiviallikate vahendusel – noodistuste ja helisalvestistena. Pärimusmuusika on omaette “muusikaline keel”, mis vajab uurimist, taastamist ja õppimist.

 

Pärimusmuusika õpetuse eesmärkidest

Eestis on pärimusmuusikat õpetatud 1991. aastast saadik praeguses Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Siiski on see olnud erand teiste keskastme ja kõrgemate muusikakoolide kõrval, kus tavaliselt on olnud üksnes ühe semestri pikkune eesti rahvamuusika üldkursus. Arvestades, et pärimusmuusikas pole õpilastel praktilist kogemust ning et nad ei tunne pärimusühiskonna inimeste mõtteviisi ega eluolu, on ühest semestrist tutvumiseks vähe.

2006. aastal uuris Igor Tõnurist muusika- ja teatriakadeemias koolimuusika eriala tudengitelt, mida nad ootavad rahvamuusika õpetuselt. Sooviti praktiliselt tutvuda pillidega ning saada nõuandeid rahvamuusika kasutamiseks koolitundides. Raskusi tekitas laulutekstide murdekeel, aga ka üldisemalt vanemast muusikast arusaamine, mistõttu see tundus kohati monotoonne ja ebahuvitav. Ühe tudengi küsitluslehel oli lisamärge: “Olen nördinud, et kuigi õpin Eesti muusikaakadeemias, on eesti rahvamuusikat vaid üks semester, eesti muusikat üks semester, afroameerika muusika ajalugu aga kaks semestrit, jazz-rütmikat kaks semestrit. Vaja oleks ka rahvapillide õpetust, ka teiste rahvaste muusikat.”

Viljandi kultuuriakadeemia eestvedamisel on 2005. aastal valminud pärimusmuusika ainekava muusikakoolidele3. Selle eesmärkide seas nimetatakse vajadust õpetada kohalikku muusikalist väljendusviisi (“muusikalist emakeelt”) ning tõsta Eesti eri piirkondade omakultuuri kvaliteeti. Celia Roose sõnul on Võru muusikakoolis kasutusel täismahus pärimusmuusika õppekava: õpitakse kannelt, lõõtspilli, torupilli, hiiu kannelt ja viiulit. Õpetus on algastmel eelkõige kuulmispõhine. Eesti Muusikakoolide Liidu andmetel4 õpetatakse pärimusmuusikat üheksas muusikakoolis (liitu kuuluva 81 muusikakooli seast), kuid kuuldavasti huvi selle vastu kasvab.

2007. aastal muusika- ja teatriakadeemias algava pärimusmuusikaõpetuse eesmärgiks on koolitada kõrgetasemelisi interpreete, loojaid ja õpetajaid ning teha etniline muusika lähedasemaks ka teiste erialade üliõpilastele. Loodetakse, et Tallinnas antav õpetus tekitab ka Põhja-Eestis suurema huvi pärimusmuusika vastu, sest senised valdavalt Lõuna-Eesti päritolu ja koolitusega inimesed eelistavad töötada kodusemas piirkonnas.

Pärimusmuusika õpetusel muusikakoolides on takistuseks olnud õpetajate, pillide, teadmiste-oskuste ja õppematerjali puudus, viimast eriti pillimuusika osas. Pillide ostmise ja õpetajate tasustamise osas on olukord veidi paranenud Eesti Kultuurkapitali ning riikliku programmi “Lõuna-Eesti keel ja kultuur” abiga. Oskuste ja õppematerjaliks vajaliku pagasi osas peaks toetama pärimusmuusika-alane teadus etnomusikoloogia.

Etnomusikoloogia võiks eesti pärimusmuusika õpetamise tarbeks uurida ja vahendada arhiivis talletatud muusikanäiteid, sest paraku on meie “muusikaline emakeel” ununev vanavana…vanemate keel. Peamised ülesanded sel alal võib kokku võtta järgmiselt:

1) teadvustada suulise loomeprotsessi seaduspärasusi, näiteks viisi varieerimise või esituse ülesehituse põhimõtteid;

2) uurida pärimusmuusika seoseid igapäevase elu, kommete ja uskumustega, sest muusika esialgse tähenduse ja otstarbe mõistmine aitab mõtestada ka tänapäeva esitust;

3) kirjeldada muusika stiilitunnuseid (nt tämber, rütm, meloodia), mis annavad pärimusmuusikale eripärase kõla;

4) uurida pillide ehitust ja mänguvõtteid;

5) vahendada pärimusmuusika allikmaterjale arhiivist, koostades pärimusmuusika väljaandeid (teha valik, noodistada helisalvestised ja redigeerida käsikirjalised noodistused);

6) jäädvustada ja analüüsida tänapäeval eksisteerivat pärimusmuusikat, eriti selle tähtsust identiteedi kandjana;

7) uurida eesti pärimusmuusikat ajaloolises seoses naabritega, et mõista selle päritolu ja eripära.

Etnomusikoloogilise uurimistööga tegeldakse Eesti kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonnas ning osalt ka EMTA muusikateooria osakonnas. Kahjuks jääb vähe aega tegelda õppematerjalide ettevalmistamise ja viiside publitseerimisega, kuna seda laadi tegevus pole meie rahvusvahelise orientatsiooniga teaduses eriti hinnas. Samas ei jõua hariduse seisukohalt olulisi ülesandeid täita muu töö kõrvalt, näiteks arhiivipõhise andmebaasi või viisiväljaande koostamine on küllalt aeganõudev tegevus.

Ning siiski – et jätkuvalt tõsta omakultuuri kvaliteeti ning omada väärikat kohta Euroopa kultuuriruumis, tuleks edendada nii pärimusmuusikat kui etnomusikoloogiat.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming