Pärimuskultuuri elbumus ja vohamine

Ott Heinapuu

 

Ja seetõttu arvan, et jutud rahvakultuuri kivistumisest või väljasuremisest on liialdatud, kuni jätkub selliseid kirega vanade tantsude tantsijaid, kes ei seo ennast ühegi rahvatantsuansambli ega tantsuõpetajaga ja õpivad tantse üksnes vaatlemise, järeletegemise ja paras­jaguse partneri käe suunamise järgi. Ja seetõttu arvan, et jutud

 

“Folk on läbi,” lausus rohelise lava pealik Annika läbi mikrofoni ja võimenduse. Selles oli teatavat kergendust. Karmoškamängijad Toomas ja Meel panid pille kokku. Pidu oli olnud väsitav, jalad olid tantsimisest valusad. Poolteist nädalat hiljem Setumaal rahvaluulet korjates kuulsin mitmete 90aastaste käest järjekordselt lugusid, kuidas külapidudel 20 minutit järjest polkat olla tantsitud. Tunne oli tuttav.

Ja seetõttu arvan, et jutud rahvakultuuri kivistumisest või väljasuremisest on liialdatud, kuni jätkub selliseid kirega vanade tantsude tantsijaid, kes ei seo ennast ühegi rahvatantsuansambli ega tantsuõpetajaga ja õpivad tantse üksnes vaatlemise, järgitegemise ja parasjaguse partneri käe suunamise järgi (sellised pesitsevad talviti Tallinna, Tartu ja Võru tantsuklubis ning nende vähem regulaarselt kogunevates tütarklubides). Või kuni suurtesse linnadesse tuleb üha juurde noori karmoškamängijaid, kes oma repertuaari kuulmise järgi täiendavad. On ka küllalt neid noori inimesi, kes otsustavad endale väikese kuuekeelse setu kandle teha, sest niiviisi on kõige mugavam: ise teen kandle, ise sõpradega mängin, ise kuulan. Ants Tauli käest torupilli tellimise ooteaeg oli vahepeal aasta, sest saba oli niivõrd pikk. Arhailisema pärimuskultuuri uued eluvormid on viimase seitsme aasta jooksul tõelise elu sisse saanud.

Teisest küljest jälle on “Viljandi folk”, mis algusaegadel rahvamuusikale uut hingamist andis, ettearvatavaks ja seetõttu mõnevõrra igavakski institutsiooniks muutunud. Kui seitsekond aastat tagasi mahtusid peaaegu kõik ilusti kavasse ära, Triskele, Untsakad ja Kihnu tüdrukud ja Dagö korraga, siis nüüd on juba neil tarvis tihedamat sõela. Korraldajad on seepeale võtnud teha temaatilisi festivale. Tänavu, kui teemaks olid lõõtspillid, ei olnud põhikavas paremaidki üksnes-regilaulu-ansambleid ega Minu Isa Oli Ausus Ise taolisi laiade rahvamasside lõbustajaid.

Rahvast käib ikkagi nagu murdu, nende hulgas palju selliseid, kes vaatavad viltu või imestades teisi festivalikülastajaid, kes mõnel kenal nõlval oma seltskonna lõbuks mõnda regilaulu laulavad. Varem seda ei olnud, võiks kurta ja virila vanainimese nägu teha, ja meenutada aega, kui selliste seltskondade osakaal külastajate koguhulgas oli suurem. Aga sellegipoolest kohtuvad Viljandi pärimusmuusika festivali nurgatagustes inimesed, kellele on südame külge kasvanud vanem rahvalaul (eelistatult regivärsiline), nimelt kandle- ja torupillimäng (kitarre nad kaasas ei vea) ja saja aasta tagused Eesti ja Setumaa külapidude tantsud (segiläbi väljamaistelt sõpradelt õpitud läti, portugali ja udmurdi ning teabmismaade tantsudega veel). Need inimesed panevad omale kokku päevakava, mis on samavõrd kultuurifundamentalistlik kui Ando Kivibergi jutlustatav folgipeo ideoloogiline programm. Mõni ime, et nii vähestele ametlikkudele kontsertidele niimoodi jõuab, kui sõbrad ühtelugu vasakule laulma kutsuvad.

Vähe sellest, nad on hakanud ka ise uusi pisikesi festivale korraldama, selliseid, mis on suure folgi mürast eemal ja kus algul käivad ainult omad tuttavad ja tuttavate tuttavad. Uuemad pääsukesed on tänavu Nõmme “Kevadfolk”, Seto “Kirriv päiv” Värskas, Jõgeva lähedal Kassinurmes toimunud “Mütofest” ja Tartus tehtud traditsioonilise tantsu festival. (Seda viimast võiks pidada ka Tartu tantsuklubi laienduseks, kus tavapärasest rohkem ja kaugemalt pillimehi ja tantsijaid kohal oli ja mis tavatult poole nädala õhtud marulise tantsuga ära sisustas.)

Väiksemad “folgid” on kas piiratuma temaatikaga, nagu Põlva “Folkfest”, mis on loomult rahvalaulutöötluste festival, ja Tartus mitu-setu aastat käinud “Regiöö”, kus lauldakse vanemaid rahvalaule, või siis seavad eesmärgiks mõne paiga kohalikku identiteeti toetada. Kohalikke festivale on raske kokku lugeda. Kassari „Hiiu folk”, mida teist aastat korraldas Astrid Böning, oli lausa samal ajal traditsioonika Viru säruga. Viljandi kultuuriakadeemia ja sellega tihedalt seotud Viljandi pärimusmuusika festivali külvatud seemned on üle Eesti lendu läinud ja nüüd ajavad uusi võsusid.

Viljandi festivali korraldajad on ajanud teadlikult kultuurifundamentalistlikku joont, propageerides meie kultuuri vanema ehk esimese rahvusliku ärkamisaja eelse kihi vaba viljelemist ja sellel vanal pärandil põhinevate uute asjade väljamõtlemist. See joon satub mõnikord vastuoludesse museaalse rahvakultuurikontseptiga, kus teatakse, kuidas asju “õigesti” aetakse, kuigi elav folkloor saab uut elujõudu nimelt variatsioonist, tihti ka kultuuris käibivate oluliste tekstide või nähtuste pilkamisest, paroodiast ja pastišist, mida mõni liigaateline rahvuslane pühaduseteotuseks pidada võib. Üks selline pärimuskultuuri-ideoloogia vastane või konkureeriv subkultuur võib olla lavarahvatants, mida tantsitakse standardiseeritud rahvariietes ning kraadides ja sentimeetrites mõõdetud ja treenitud sammudega. Kui rahvatantsijatele oli “Tuljaku” tõlgendamine ehk selle tavapäratul kombel ja tavapäratus kontekstis tantsimine skandaal, siis tantsuklubilistele ei tohiks “Tuljak” ega “õigesti tantsimine” olla kuigi kõneväärne teema. “Tuljak” on ometigi väljamõeldud autoritants.

Lavarahvatantsukultuur, mille keskused on kultuurimajad, seisab siin käsitletud nähtustest küllalt eraldi ning kuulub pigem koorilaulu ja muu saksapärasema kõrg- ja haritkultuuri hulka. Selle vastu 1970ndatel koos käinud ansamblid Hellero ja Leegajus, kes regilaulu taassünni eest suurel määral vastutavad, tegutsesid suurelt osalt ametliku laulupeo- ja rahvakunsti-establishment’i teadliku kontrakultuurina. Eelmise võimu ajal olid lood ju niimoodi, et enne setu laulukoori esinemist pidi sõnoline minema kolhoosi esimehe juurde koos sõnadega, mida ta kavatses ametlikul ja kolhoosi toetatud esinemisel eest öelda. Kohalik võim võis setu lauluemasid keelata ja käskida, suunata ja manitseda.

Kuid enam pole tugevat nõukogude propagandaaparaati, mis tarvitas ühe väljendusena rahvamuusikat. Vanade vastuolude silumisel ja ideeliselt põhjalt erinevate asjade sünteesist paistab sündivat uue aastasaja eesti (kõrg)kultuuri peavool. Kui kohtuvad sakslastelt õpitud koorilaulutraditsioon ja vanem rahvalaulutraditsioon, siis sünnivad “Eesti ballaadid”. Kui valemisse lisada veel ameerika kultuurikolonialismi esindav heavy metal, siis saame RAMi ja Metsatöllu ühise “Raua needmise”. Soome rahvusromantilise eepose, 1930ndatest pärineva suursoomeliku aatelise hõimuliikumise, Hellero laulukultuuri ja veneaegse vastalise teatri ühendusest sünnib Jaan Toominga ja Anne Türnpu “Lemminkäinen”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming