Põlustatud ja valvatud

Mart Kivim?

  Kommunismi euroopaliku hukkamõistu järelmärkusi (II)

M. Männik. Jüri Kuke mälestusmedal. 1990 (modelleeritud 1981). Pronks. D 68 mm.

Soome intellektuaal Matti Kurjensaari, kes suri meie pöördeaastal 1988 ega näinud enam järgnenud sündmusi, kirjutas 1973. aastal masendustundega: “Me teame mõndagi, mida ei teadnud Marx, Engels, Lenin. Me teame, mis on marksism võimu tööriistana. Meil on sellega juba üle poole sajandi kestnud kogemus.” Tema bilansi järgi polnud marksism vähendanud ei ahelate, julmuse, vihkamise, umbusalduse hulka ega sõjaohtu, ka mitte nende riikide vahel, mis olid ideoloogiliselt sarnased. Kõige kohutavamaks pidas ta aga marksismi nõukogulikus variandis selle tavatut hoolimatust inimelu suhtes, tõsiasja, mis sundis teda vähimagi ebasiiruseta panema kirja humanisti tavalause: “Selline vägivald kisendab taevani.” Paraku üldsegi mitte, ainsana võib see apell kanduda edasi maa peal, jõuda hiljem elavateni ja kutsuda neid sekkuma.

 

Tunnustuse avaldamine

ohvritele

 

Kui mul oleks võimalik, siis määraksin eluaegse vanglakaristuse nendele, kes langetasid otsuse… Gustav Špeti vahistamiseks (märtsis 1935), viieks aastaks asumisele saatmiseks ja lõpuks mahalaskmiseks (novembris 1937); Aleksei Lossevi arreteerimiseks (aprillis 1930) ja kümneks aastaks sunnitöölaagrisse saatmiseks (septembris 1931); Pjotr Bicilli ruineerimiseks tagakiusamisega paguluses välismaal (1946. aastast kuni surmani 1953)… Need on vene kultuuriteadusliku historismi suured nimed, kelle elu, tervise, autorsuse, karjääri hävitas punane režiim, mille tugiideoloogia nimetas klassivõitlust poliitiliseks humanismiks. Mina nimetaksin seda inimohvreid tootvaks sotsiaalsuseks.

Špet, Lossev, Bicilli – need autorid on mitmest ajakihist koosneva slaavi kultuuri suurvaimud, kelle varem sama režiimi poolt keelustatud, halvustatud, moonutatud teosed ja kirjad on nüüd korralikes editsioonides ilmunud või ilmumas. Ajaloo kahesus ilmneb siin kõrgemalt volitatud ametkonnavale ja olude madalusest end oma teksti najal sirgu ajava isiku loomeprotsessi vastanduses. Totalitaarne režiim on antihermeneutiline masin, selle tööks on autorite, nende tekstide ja mõju seiskamine ajas, kõrvaldamine elu ringist. Kuid teda saab käitada vaid seni, kuni ta printsiipide ebaloomulikkus halvab viimaks tema endagi töövõime. Elu näitab veel üht kahesust: (1) absoluutne tunnistaja on küll reeglina võimalik ainult siis, kui ei ole teatajat; (2) aga ka tähenduste intensiivsus ja paljus võib olla nii suur, et teatajat pole enam vaja. Nende autorite teoste kommentaarides on üldjuhul nimeliselt ära toodud poliitilise režiimimasina mutrid, kes röövisid neilt elu, tervise, autorsuse, karjääri… Mul ei ole võimalik nende represseerijaid eluaegse vanglaga karistada, surmanuhtlust ma ei poolda, omakohut samuti mitte, ja vabadus uskuda teatud ideedesse või ajada läbi kindlate uskumusteta olgu individuaalsuse vääriline.

Balti riikides on “rahvusjärgse konstellatsiooni” (Jürgen Habermas) asemel siiski pigem kommunismijärgne rahvuslik olukord. Jääb ka ajaloopoliitiline küsimus, kuidas suhtuda kommunismi euroopalikku hukkamõistu tänapäeval, kus ohvrite pärast võidakse tunda kahetsust, kuid ohverdusideoloogia mõned harud võetakse kaitse alla. Seda võib küsida teisiti: mis vahe on totalitaarsel (nõukogulikul) ja demokraatlikul (euroopalikul) kommunismil? On siis mõtet nii küsida, marksismi teooria puhul on ju dokumentaalne pilt kirev: eelkäijad, suured klassikud, ortodoksid, revideerijad, kriitilised interpreedid, aktualiseerijad. Ning lõpuks: kas pole see midagi sellist nagu ajaloo prügimäel sorimine? 2002. aastal ka eestindatud uudisteose, följetonistlike sugemetega Marxi biograafia autor inglane Francis Wheen on soovitanud tunnustada oma kangelast ilma “kommunistliku jamata” (communist nonsense). Mida ka selle väljendiga mõeldakse, oleneb valmidus soovitust järgida ilmselt veel ühest asjaolust, kommunismi poliitilisest geograafiast.

Olen kindel, et suuri inglise kirjanikke tõlkinud ja kommenteerinud Špetist, kelle “Hermeneutika” ilmus saksakeelses tõlkes 1993. aastal, selle “jama” nimel inimesi mõrvanud “troika” ohvrist, ei tea Wheen midagi. Ülimalt tõenäoline on, et Špeti tööd kasutati ka okupeeritud Eestis marksismi-leninismi õppijate poolt ebateadlikult, sest asumisel viis Špet lõpule Hegeli “Vaimu fenomenoloogia” vene keelde tõlkimise ja tõlge ilmus 1959. aastal ilma tõlkija nimeta. Ametlik valeteade Špeti surma põhjuse ja aasta kohta (väljastatud 1956) lükati ümber alles 1990. aastal. Jah, Karl Marxil on nimeline haud, olid instituudid ja monumendid, oli marksism meie keskel ja “meis endis”; Gustav Špet maeti nimetult ühishauda, ta lahutati kultuuriprotsessist ja kustutati sotsiaalsest mälust. Mina loeksin seda personaalse identiteedi hävitamiseks.

 

Eirata kommunismi nonsenssi?

 

Seda on tehtud. Kusjuures kõige vähem oportunistlikult nende üksikute prosotsialistlike mõtlejate poolt, kes tunnistasid enesekriitiliselt, et olid varem nagu pimedusega löödud stalinistid. Nende hulka kuulub mõnes suhtes Andrei Sahharoviga võrreldav Saksa DV teadusmehest dissident Robert Havemann (1910 − 1982) oma filipikatega sõna antiikses tähenduses. Tõsiasi, et ta lõpetas tegevuse maailmarahu pärast muretseva avaliku kirjaga “väga austatud härra Brežnevile” 1981. aastal, ei tohiks varjutada eluloofakti, et ta oli 1943. aastal asutatud Hitleri-vastase rühmituse Euroopa Unioon võtmekuju. Siis pääses ta imekombel kindlast surmast, ja gestaapoelamus mõjutas valikuid.

Öeldakse, et poliitikuna oli ta donkihhotelik tüüp, et tema austajad olid mitut masti “eurokommarid” jne. See läänesaksa “sotside” Ida-poliitika toetajate arvamus peidab aga medali teist, repressiivset külge: pingelõdvenduse diplomaatia võimaldas neostalinistlike sotsialismimaade riikliku julgeoleku aparaadil teisitimõtlejad isoleerida. Havemann, kes oli palju aastaid Berliini lähedal koduarestis, arendas oma vaateid nagu aktiivpoliitikast pagendatud isikud muistegi. Kas polnud see tollal ajastu peajoonest hälbiva inimmõtte jaoks suurem tee, millele ta astus? Traditsiooni tee, mis ulatub kultuuris läbi aegade, kulgeb vanaajal maapakku saadetuist XX sajandil põlustatute ja valvatuteni, ning lookleb üha edasi. Havemanni arestikoht oli poliitilise mõtte kojana traditsiooni üks värkstuba, mispuhul meenub Bahtini “kohtumise kronotoop”. Nii oli marksismile sallimatust ette heitnud mees üsna erakordse kodanikujulguse näide, märksa rohkem poliitiline ökoloog (demokraatia ja globalismi analüütik) kui tuuleveskitega võitleja, viimaks “materiaalse lõplikkuse” mõtleja. Tema raamat “Homme” (1980), millest ilmumisajal ei saadud aru, on mõneti etapiline, sest peatab kommunismis Engelsi mõjul toimunud utoopia mõiste diskrediteerimise. Havemann andis sellele mõistele humaanse fantaasia sisu: “Utoopias loome endale mõtteis teatud maailma, kus meie maailma ebainimlikkus on ületatud. Utoopia on niisiis kriitilise väitlemise vorm selle maailmaga, milles me elame.” Sirvides füüsikalise keemia väljaõppega Havemanni tekste, peatub pilk tema 1970. aastal Läänes ilmunud artiklil “Leninistide eksimus” ja tulevad muud mõtted. Selle poliitilise protsessi mitmetist loogikat käsitlevaist seisukohtadest ei saa päris mööda minna ka tänapäeval, näiteks meie kodumaises parteisotsioloogias. Oht, et “demokraatlik tsentralism”, mis polnud ju ainult leninlik idee, kasvab üle (Havemanni formulatsioonis) “puhtaks tsentralismiks ilma demokraatiata”, näib rippuvat fraktsionistide pea kohal nüüdki. Niivõrd kui meie ajalugu on meis endis, on meie kohus vaadata vabadusele ka selle ohustatuse nurga alt.

Lääne-Saksa sotsiaaldemokraatlik partei eraldas end selgelt Lenini kommunismi teooriast ning Stalini ja Mao praktikast, kommunistide eesmärkidest ja meetoditest 1971. aastal oma dokumentides. Neis tunnistati vene nõukogude kommunismi teod hirmsamaks kui Marxi-Engelsi kirjeldatud inglise varakapitalismi õudused ja Rosa Luxemburgi teesid “olulistes punktides” endale lähedasemaks kui Lenini ideed. Juba II maailmasõja järel oli läänemaailma nn demokraatlikele sotsialistidele osutunud vastuvõetamatuks (a) leninlik käsitus parteist kui paramilitaarse organisatsiooni tüüpi ühendusest ja (b) dogmaatiline idee marksismist kui parteilojaalse kursi sundideoloogiast. Kuigi ma pole kuulunud ega kuulu ühtegi parteisse, arvan, et “antikommunistliku” Sotsialistliku Internatsionaali 1951. aasta mõnigi seisukoht, sealhulgas kriitilise marksismi kontsept ja osalusdemokraatia vastandus totalitaarsüsteemile, väärib endiselt respekti. Eestis ilmus läänelikke marksiste materdav (nimekirjutuses vigaderohke) valveraamat, Sergei Popovi “Antikommunism” (1985) veel nende ideoloogilise võidu ajajärgul, 1987. aastal. Idabloki kommunistlikku antropoloogiat eritleva kirjanduse tippteoseid on meil seevastu vähe, Czesław Miłoszi “Vangistatud mõistus” (1953) ilmus tervikuna alles 1999. aastal.

Uuem teoreetilise antikommunismi klassika (J. M. Bochenski 1960ndate tööd), meie lähiajaloo käsitlemisel teaduses ja koolis olulisi allikaid, on eesti keeles esindatud lünkadega, süsteemitult. Asjade niisugune seis avaldab sisepoliitiliselt kaksipidist mõju. Esiteks, et selle klassika väärtusliku osa moodustavad kristliku demokraatia mentaliteeti kandvad teaduslikud esseed, siis on see poliitiline maailmavaade eestikeelse ühiskonna tekstiringluses alaesindatud. Teiseks, on enam-vähem kindel, et “uusklassika” defitsiit soosib poliitilise mineviku lihtsustamist ja takistab kõrgharidusse lülitamast tähenduselt oma aega ületavaid neomarksiste. Ütleme, Ernst Blochi, kes ei järginud ofitsiaalset (tema sõnul: “degradeeritud”) kommunismi ning kelle tegemisi Saksa DVs saatis 1950ndail leebelt öeldes “funktsionääride kasvav rahulolematus”. Bloch jäi Läände 1961, aga tema ideed aitasid kontrolliva poliitbürokraatia uppi lüüa Idas 1989. Meenub ka, et Hruštšovi sulaajal ahistatud Blochi piibli kümne käsu teemalist intervjuud ühele šveitsi teoloogile sai lugeda alles Gorbatšovi uutmisajal, kui tekstid vabastati arestist! Seoses kommunismi roimade õiglase taunimisega ja uue insenerliku suhtumisega riiklusse ei tasu siiski näha ajalooliselt vahet tegemata igas meelsust revolutsioneerinud autoris jakobiini.

 

Marksist olemise stiilidest

 

Hea ettekujutuse selle lõheni ulatuva vahe olemasolust annab näiteks Läänes ilmunud aruanderaamat “Miks ma olen marksist?” (1978/80). Autoreil pole marksismi etiketi all mingit ideoloogiaühtsust, selle asemel on individuaalstiil, “marksismi” korpust justkui polekski. Tosin aastat hiljem nõuti Idas oma tekstikorpuse kohta paljastusraamatut, nagu on “Marksism: pro ja contra” (1992). Kui viimase malli järgi vaadelda marksismi praegu, siis kaob silmapiirilt kommunistliku mineviku hindamisel üks arvestatav aspekt. Väga lihtsustatult öeldes on see aspekt totalitarismi euroopalikel ja venelikel avaldusvormidel küllalt sarnane. Nimelt tuleb marksismiloos, samuti kui “fašistlikes” liikumistes, eristada selle kahesugust nägu: (a) radikalistlikku järku ja (b) deradikaliseerumise faasi. Dialoog on võimalik, nagu kõigi äärmuslike ideoloogiate puhul, vaid teise faasi esindajatega.

Pean tunnistama, et üks Lääne koguteose tähtautoreid “revisionist” Gajo Petrovič (1927 − 1993) oli kohaliku neostalinismi õitseajal (mittestalinistile “surutisajal”) mullegi sümpaatne mõtleja. Tema püstitas küsimuse, mis mõttes ollakse marksist ja kommunist, tunnistades, et polegi nii väga selge ja kindel, mida see üldse tähendab: “Kui marksismi all mõistetakse stalinismi, siis ma kindlasti ei ole marksist.” Petrovič tõlgendas marksismi praxis’e (vaba inimliku loovuse) filosoofiana. Marxi nõrkusi ta arvustas, neid kordamata tegi ta katset “Marxi vaimus maailma põhiküsimuste üle mõelda”, seejuures möönis ta mõtteloolist pluralismi. Kuritegude eest pani ta aga vastutuse “stalinistlikule praktikale”, sest õpetus, kui see on olemas, vastutab ainult nende järelmite eest, mis tulenevad otseselt selle sisust, mitte kõigi ja igasuguste (isiku, grupi või organisatsiooni) tuletiste eest. Endise Jugoslaavia filosoof argumenteeris partei bürokraatia ja agressiivse riigi vastu, ühiskonna iseorganiseerumise poolt. Ta oli anarhistliku kaldega demokraat, kelle ajakirjast Praxis sai kümneks aastaks (1964 − 74) legaalse opositsiooni sümbol, ka läänelikele õpetlastele. Bochenski tšehhi päritolu õpilane Nikolaus [Mikuláš] Lobkowicz, üleeuroopaliselt tuntud katoliiklik marksismiekspert, on nimetanud teda oma sõbraks. Meile pakub huvi Petrovi idee siduda marksistliku kommunismi hukkamõist ajaloolise relativismiga: kompartei võimu all teatud sotsialistlikul maal läbi elatud “raskused” ei ole argument marksismi, vaid vastava maa või selle partei tegevuse vastu.

Äsja avaldatud Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee resolutsioon kasutab sõna “totalitaarne” niihästi sotsiaalse süsteemi kui poliitilise režiimi üldise tähistusena, ajaloolise spetsiifikata. Ka lähiajaloo poliitiliste vaidluste keskseid mõisteid, nagu seda on katoliikliku Lõuna “eurokommunism” ja “eurostalinism”, kommunistide omavahelisi ideoloogilisi suhteid sotsiaaldemokraatidega puudutav (stalinistlikus ühiskonnakäsitluses juurduv) “sotsiaalfašism”, on välditud. Peale selle tunnistab resolutsioon konkreetseks minemata (4. punkt), et “mõningad” Euroopa komparteid on kuritegelikust minevikust (leninistlike tegevusprintsiipide järgimisest) hoolimata “aidanud kaasa” demokraatiale. On ka tunda, et natsismi ja kommunismi kuritegude samaväärse juriidilise kohtlemise nõude esitamisel (5. punkt) säilib erinev emotsionaalne suhtumine kummagi roimadesse. Tähtis on moraalse konsensuse sõnastamine, Euroopa Nõukogu mitmekümne liikmesriigi poliitiliste jõudude ühine otsus eitada teatud organismi-mudelit või sotsialismi-projekti ja mõista selle ebainimlik teostamisviis hukka. Samas näib rahvusvahelise olupoliitika tõttu resolutsiooni tekstis puuduvat kommunismi mitme põlvkonna inimsuse vastu suunatuse allusioon. Jääb tähelepanuta kuritegeliku režiimi antihumanismi antropoloogiline mõõde, sest inimpõlved ei eksisteeri omaette kogukondadena, vaid lähevad alati üksteisesse üle. Meie kogemuste uurimine tasakaalustab ühiskonna möödunud perioode alahindavat mõtteviisi, mida toitis (Kurjensaari tunnistusel) “kommunismi põhiomadus” ka Põhjalas: “Ajalugu ei ole, elatakse vaid siin ja praegu ning kujutatakse ette tulevikku!”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming