Põhiseaduslikud lepped ei põle

M? Kivine

Ei põhiseadused ega lepped, põhiseaduslikest lepetest rääkimata, ära ei põle või sure, kui nad kord juba kirjasõnasse valatud on. Poolamaalt, aga ka mujalt kostuvad teated Euroopa Liidu põhiseaduslikku leppe letaalsest või letargilisest olekust on ilmselt liialdatud. Ega me peagi neid kaugeid kuuldusi uskuma, vaid ikka ise edasi toimetama nii, et asi aetud saaks. Ja selle leppe puhul on meiepoolne asja ajamine ELi põhiseaduse või leppe (kellele põhiseadus, kellele lepe) kinnitamine riigikogus.

See põhiseaduse lepe otsa ei saa, sest seda on tegelikult tarvis ja selleks on koledal kombel vaeva nähtud. Euroopa targimad pead istusid koos uhkelt kõlavas Euroopa tuleviku konvendis, valitsused tegid sinna otsa veel hulga tööd ära ning saidki valmis paberi. Ja pole mingit põhjust arvata, et täna sama tööd tehes paber teistsugune tuleks või tulemus parem oleks. Ei.

Tulemus oli mõistagi kompromiss, millega harva sünnib pärast uhkustama minna. Kompromiss on lahendus, millega saab edasi elada järgmise lahenduseni. Aga just uhkustama kippusid prantslased, olles suursuguselt pretensioonika konstitutsiooni mõiste dokumendile peale kleepinud. Seejärel said rahvahääletusel vastu nina.

Rumalus on üldse sellist dokumenti rahvahääletusele panna. Traditsioonilise linnanimelise ehk Maastrichti leppega näiteks loodi Euroopa Liit ehk tehti tegelik linn, nüüdse põhiseadusliku leppega püüti sama, aga ainult suure suuga. Euroopa põhiõiguste harta, mis on iseenesest lühikokkuvõte kogu õigusest, mis on ühe või teise normiga euroopa kodanikele tagatud, koos võimalusega vaidlusega edasi minna kuni Euroopa kohtuteni välja, on selle leppe üks väiksem ja natuke erandlik osa. Peamiselt räägib põhiseaduslik lepe aga Euroopa Liidu sisestest asjadest, institutsioonide koostööst, otsustusprotsessidest jms. Ühesõnaga kõigest sellest, millest keskmine hollandi või prantsuse rahvahääletaja niikuinii midagi ei tea ega aru saa, sest ei peagi.

Kõne all on  tehnilised küsimused, mis puudutavad juba varem kokku lepitud ja paika sätitud asutuste tulevikku ja toimimist: parlamendi pädevust, komisjoni võimu, ühtset välis- ja julgeolekupoliitikat. Asjad, milles liikmesriikidel ei peakski olema eriti palju midagi ütelda, sest eelnevate lepetega on kõigega juba põhimõtteliselt nõustutud. Seega oleks hääletatava materjali olemusest lähtuvalt olnud adekvaatne üks ja üle-euroopaline rahvahääletus, kui üldse rahvahääletuse kasuks oleks otsustatud – laseme igas riigi hääletada ja pärast loeme hääled kokku.

Prantsusmaa on vihjanud, et sooviks olukorrast välja tulla vigurdamisega, et võtaks midagi sellest leppest välja ja jätaks sisse ainult põhimõtted, et teeks sellest sellise paberi, nagu algselt kavas oligi, nii neli aastat tagasi. Siis olid aga just prantslastel hoopis teised ideed…

Igal juhul on ilmne, et pole mingit vajadust hakata põhiseadusliku leppe sisu torkima või muutma. Mitte teised ei pea hollandlasi ja prantslasi kimbatusest päästma, vaid seda peavad tegema nemad ise. Teiste asi on Euroopa kimbatusest päästa.

Kogu jant leppe ümber osutab, et Euroopa projekt on endiselt eliidi projekt. Koostöö süvendamine näiteks välispoliitikas jms on protsessid, mis ei saagi olla ühiselt ja argiselt arusaadavad. Eriti rumalaks teeb olukorra see, kui meenutada, et tulevikukonvendi üks lähteülesandeid oli Euroopa Liidu toomine kodanikule lähemale.

Tundub, et sellest ülesandest on keegi kuskil täiesti valesti aru saanud. Euroopa institutsioonide arengusuundade panemine rahvahääletusele näitab totaalset võõrandumist. Rahvale tuleb anda võimetekohaseid ülesandeid, kaasata näiteks haridus- ja tervishoiupoliitika korraldamisse. Et rahvusvahelistes suhetes domineerib nii inimkarjades kui teistes inimahviliikide karjades eelkõige mõrvahimuline ksenofoobia, on loodusteadlased juba ammu veenvalt tõestanud.

Seega tuleb neid asju otsustada seal, kus otsustajatel on selleks juba olemas mandaat. Eelistatavalt parlamentides, aga miks mitte ka kuningakodades vms. Vahet pole. Meie ülesanne on suurema kärata ja rahvahääletuseta põhiseaduslik lepe heaks kiita, küll siis Holland ja Prantsusmaa neelavad ka tükikese uhkust alla ning leiavad võimaluse lepe uuesti hääletusele panna. Täna juhindub Holland oma jäigas ja hoogsas eituses pelgalt sisepoliitilisest pelgurlusest, mitte Euroopa tulevikust. Ja see on piinlik lugu.

Lepet on vaja lõppude lõpuks selleks, et oleks alust järgmiseks leppeks. Ja järgmiseks. Ja järgmiseks. Ning pole välistatud, et lõpuks jõutakse mingi konstitutsioonilise dokumendini, aga võib-olla ka mitte. See polegi peamine. Peamine on see, et Euroopa ühiselu ainult ei elataks, vaid ka mõtestataks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht