Põhiseadus kui kunstiline tekst

Siram, vaimse t?roletaarlane

Non Grata. 2005. non grata Kui aus olla, siis olen varem Eesti Vabariigi põhiseadust lugenud ainult seoses kunstiliste kontseptidega, olen seda ise performance’is kasutanud ja ka mõningad kolleegid on sama teinud. Juriidilisi probleeme, mille puhul aitaks põhiseadusele viitamine, pole olnud, seega ei ole mul tarvis olnud kõnealusesse teksti suhtuda kui tarbeteksti. Eesti kodanikuna ei ole mul mingit kohustust põhiseadust uurida, küll aga oleks see kohustuslik kodakondsuse taotlemisel.

Kui püüda panna ennast olukorda, kus põhiseadust tõesti praktilises mõttes vaja oleks, siis selgub, et see ei olegi nii lihtne. Seaduste puhul oleme harjunud sellega, et need on keerulises ja veidras keeles. Seadustes tuleb kõik määratleda võimalikult täpselt, et mitte jätta ruumi meelevaldseteks tõlgendusteks, mistõttu ongi välja kujunenud niinimetatud juurakeel. Selle keele vahendamiseks meile, lihtsameelsetele, on olemas juristid. Kui on mingi kohtuprotsess, siis tegelikult ongi ju nii, et mitte hageja ja kostja ei selgita vaidluses tõde, vaid terve seltskond igasuguste ametinimetustega juriidilise haridusega tegelasi teevad seda omavahel.

Kui avan Eesti Vabariigi põhiseaduse, on juba esimesest lausest selge, et meil ei ole selle mõistmiseks vaja juriste, vaid midagi palju enamat. Algussõnade „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes…” tähenduse väljaselgitamiseks oleks vaja pigem teolooge, võib-olla isegi müstikut-prohvetit. Usu kui sellise kohta on mitmeid teooriaid nii humanitaardistsipliinides kui ka psühholoogia vallas, seega võiks küsida abi vastavate alade spetsialistidelt. „Kõikumatus” ning „vankumatus” jällegi näivad kuuluvat füüsika ühe haru, mehaanika valdkonna alla.  Neid saaks ilmselt mõõta, kui usu külge kinnitada mingid klemmid, mis tuvastaksid vähimagi kõikumise (edasi-tagasi liikumise piki horisontaali) või vankumise (sama, mööda vertikaali).

Meie riik on rajatud riikliku enesemääramise kustumatul õigusel. Kui igavene tuli tavatses põleda Venemaalt tuleva gaasi abil ja kustus kraani kinnikeeramisel, siis kustumatu õigus lõõmab ilmselt mingil kohalikul küttel, olgu selleks siis põlevkivi, turbabrikett või hakkepuit. Miks õigus üldse leegitsema peaks ja kas nii ei või juhtuda, et ta sootuks ära põleb? Kas tekkinud aherainet menetleda vastavalt jäätme- või kalmistuseadusele, seda põhiseadus ei sätesta. Seega siingi jääb segaseks, milline institutsioon või distsipliin peaks õiguse kustumatusega tegelema. Ehk päästeamet?

Põhiseadus on muu hulgas pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Pant kui selline on ometi üks selgemat sorti termin, mida kasutatakse ärivaldkonnas. Pandimajast saab raha, kui vastu anda väärtasju, ja vastupidi. Seega peaks iga kodanik, kellel on probleeme edu ning kasuga, omama õigust põhiseaduse pantipanemisel neid hüvesid vastu saada. Kas see tehing peaks toimuma mõnes riigiasutuses või peaksid selleks olema eraõiguslikud vahendusfirmad, see selgub ilmselt põhiseaduse rakenduslikest määrustest.

Lugu on keerulisem aga nende hüvede endaga. Ühiskondlikku edu võib mõista kui üksikisiku võimet ühiskonnaga manipuleerides edu saavutada, aga ka vastupidi – inimese altruistlikku tegevust ühiskonna hüvanguks. Kuna need eesmärgid on vastandlikud, siis on kahtlane, kas sama seadus saab mõlemale pandiks olla. Üldine kasu on veelgi hämaram mõiste: on ilmselge, et prükkari ja miljonäri arusaamine sellest erineb kardinaalselt. Seega oleks vaja mingit üksmeelt, mil viisil neid lootusrikkalt kõlavaid ideaale mõista. Siit aga hargneb juba suurem vaidlusteema: kuidas ikkagi oleks ühiskonnas parim konsensust saavutada, kas esindus- või otsedemokraatia, kas häälteenamuse või eksperthinnangu alusel? Sellele küsimusele ei ole lõplikku vastust veel leitud ja tõenäoliselt enne maailmalõppu ka ei leita.

Kõik need tõlgendamisprobleemid kerkisid esile põhiseaduse esimest, sissejuhatavat lõiku lugedes, see on aga kaduvväike osa kogu oopusest. Pole raske ette kujutada, kui palju ratsionaalsele mõistusele arusaamatut võib veel järgneda, ja kui peatükke järgemööda avada, siis järgnebki.

Näiteks ei tohi teotada kellegi au ega head nime, ometi teeb massimeedia peamiselt just seda päevast päeva täielikus karistamatuses, mis on võimalik üksnes seetõttu, et nii au kui ka teotamine on pigem luuleliselt kui juriidiliselt tõlgendatavad mõisted.

Kodu, samuti perekonna- ja eraelu on küll puutumatuks kuulutatud, kuid käperdavad neid kollasele ajakirjandusele lisaks ka mitmesugused era- ning avalikud institutsioonid. „Kodu” on arusaadav sõna, kui see esineb näiteks kombinatsioonis „mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule”. Kui aga vaadata asja mõistuspäraselt, nagu see seadusest kõneldes peaks eeldatavasti olema, siis saab sellest kinnisvara, maa-omand, lepinguobjekt, tagatis, valimislubadus või detailplaneering. Kõik mainitud ei ole kindlasti mitte puutumatud, pigem vastupidi, tegu on parimate ning levinuimate hangeldamis- ja manipuleerimisobjektidega.

Meie eraellu võib sekkuda tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ehk siis sisuliselt igal juhtumil, kui see kellelegi pähe tuleb. Kui muudes punktides fantaasiat väheks jääb, siis saab ju ahistamist alati põhjendada kõlbluse eest seismisega.

Ja kui see oleks tõesti nii, et igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud, siis istuksime me kõik, kes me käime poes, kasutame mootorsõidukeid ja oleme ühendatud elektrivõrku; aga samuti kõik need, kes püsitavad koledaid ehitisi, röögivad liiga kõvasti ning tekitavad kaasinimestes stressi, olema kindlalt vangimajas. Vahest paar süvaökoperet ning mõni ääremaa metsatalu vanamemm olekski vabaduses. See mõningane aktsiis, mis me maksame, ei korva kaugeltki kogu tehtud kahju.

Ja lõpuks, pole vist mõtet püüdagi ratsionaalselt lahata seda, et teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad, sest nii teadus, kunst kui vabadus on mõisted, millest mikrotasandil iga kodanik, makrotasandil iga sotsiaalne grupp isemoodi aru saab.

Kogu seni kirjutatust järeldub, et põhiseadust ei saa me tegelikult käsitleda ratsionaalselt, juriidilise tekstina, millele toetudes võiks keegi oma õigusi nõuda. Meil ei jää muud üle, kui võtta seda kui kunstilist teksti, mis on mõeldud rahva emotsionaalseks programmeerimiseks soovitud suunas.

Täpselt nagu näiteks meie vapp ei ole kuigi originaalne visuaalne kujund ja nagu meie hümn on poeesia seisukohast abitu diletantism, nii on ka põhiseadust proosatekstina üsnagi raske lugeda, see on eklektiline ja kunstiliselt kaheldava väärtusega. Paistab, et eestlased, kes on väidetavalt paganad ja metsarahvas, ei suuda tõepoolest neid nn euroopalikust kultuurist üle võetud pateetilisi kunstižanreid virtuoosselt viljeleda. Seda tõestab ka võitlus tuuleveskitega iga kavandatava monumendi ümber. Ehk peaks ikkagi rahvus- ja ühtekuuluvustunde programmeerimisel kaaluma mingite eestlasele omasemate kunstivormide kasutamist?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming