Põgenike tee tundmatusse

Aet Annist

Nagu õõvastavalt sageli varemgi, on viimase nädala jooksul seoses Osseetia konfliktiga meieni jõudnud ridamisi pilte surnuist ja haavatuist, ahastavaist emadest, põgenikest ja toiduabi ootajaist. Ühel pildil heidab koos teiste põgenikega ajutisse laagrisse suunduv väike poiss heitunud pilgu üle reporterikaamera kaugusse – võib-olla mahajäänud kodu poole. See poiss võiks kergesti olla mõni eesti laps. Georgia on meile tuntavalt lähemal kui paljud teised märksa hirmsamate tagajärgedega sõjatsoonid või katastroofipiirkonnad. See geograafiline ja kogemuslik sarnasus aktiveerib me ajaloolise või isikliku mälu. Küllap just reaktsioonina kannatustele, mis põhjustatud sarnase vaenlase poolt sarnase saatusega rahvale, on Eestis kasvanud Georgia heaks tehtud annetuste kogusumma nii kiiresti, et hämmastab ka kogenumaid Eesti Punase Risti töötajaid.

Eestlaste suhe põgenemisse on küll ammune, aga teravalt meeles hoitud. Kodu hirmust või muul moel sunnitult mahajätmise kogemus on jube, sõltumata põhjusest või mandrist, kus inimene elab, ja isegi sellest, kui kaugel inimene kodust on – kui ta sinna tagasi minna ei saa. Lisaks sõdadele põgenetakse tagakiusamise, nälja, looduskatastroofide, aga ka arenguprojektide eest – näiteks Hiinas ja Indias seoses tammide ehitusega – või elatusallikate kadumise tõttu. Kui 1950ndate algul oli põgenikke maailmas kahe miljoni ümber, siis tänaseks päevaks on neid vähemalt neli korda rohkem. Eraldi grupi moodustavad sisepõgenikud, inimesed, kes omaenda maal kodudest välja sunnitud ega tea, kas ja kunas nad sinna tagasi saavad. Nende arvu hinnatakse koguni 25 miljonile. Sisepõgenikel puudub tegelikult igasugune kaitse, kuigi rahvusvaheline seadusandlus kohustab riiki, mille piires nad ümber on paiknenud, neile abi andma. Arvestades aga, et riik on sageli üks põhjustest, miks on kodudest lahkutud (võtkem või kurdid Türgis), või on riigist veel vähem järel kui Siim Kallase ja Andrus Ansipi kõige meeletumais unistusis, oleme olukorras, kus abiandjat tihti lihtsalt polegi.

Kesk häda püüavad inimesed siiski ise säilitada kultuuriomaste sotsiaalsete normide ja kommete rudimente, hoida alal mingitki muljet normaalsusest, isegi kui see näib ebapraktiline. Sunnitud migratsiooni uurinud antropoloog Elizabeth Colson kirjeldab Zambia tammiehituse tõttu oma kodudest välja aetud Gwembe tongade pingutusi luua uutes elukohtades koduga sarnaseid naabruspiirkondi ja rippuda seniste sotsiaalsete suhete küljes, hoolimata pea peale pööratud elust. Inimesed tahavad just kriisisituatsioonis säilitada usaldust ja neid omadusi, mis nende jaoks inimlikkust märgivad. Raskes olukorras ei muutu inimesed džungliseaduste järgi elavaiks jõhkardeiks, vaid vähemalt suurem osa neist püüab alal hoida korda ja headust. Ka teiste abist saadakse kinnitust inimlikkuse ja hoolivuse kohta – empaatia ja selle praktiliste väljunditeta poleks inimliik üldse midagi väärt.

Hoolivus pole paraku eriti püsiv nähtus. Kord juba põgenikelaagritesse paigutatud inimeste elust, kuigi nad on surmasuust päästetud, võib aastate jooksul saada piinarikas vegeteerimine. Sõjast eluga pääsenute laagrid tapavad tervise, kuna haigused vohavad laagrites palju halvavamalt kui tavatingimustes. Kui aastaid kojunaasmist või uude, elukõlbulikku paika pääsemist oodatakse, ei osata enam iseendaga toime tulla, koostöövõimelise ja heatahtlikuna hakkama saada, oma eluga edasi minna. Mida kauem kestab laagripagulase elu, seda raskem on tavaellu naasta, peamiselt just seetõttu, et normaalsust ja muljet inimlikust headusest on säärastes tingimustes nii raske säilitada. Ühest küljest võõrandutakse normaalsest, toimivast sotsiaalsest elust, teisest on säärased inimesed kaotanud ka usu teiste inimeste headusse.

Ka segastest tunnetest tolle väikese põgeniku silmis sööbib kõige häirivamalt meelde see võõrandumine, mis tema ning temale suunatud kaamerasilma ja selle taga seisva rahulikku elu elava vaatajaskonna vahele on tekkimas. Kuniks kaastunnet, kuniks pilte, on seos meie ja tema vahel veel olemas, meie abikäsi tema poole sirutatud. Kuid pole võimatu, et poiss ei vaata üle õla mitte vaid kaotatud kodu, vaid kaotatud normaalse tuleviku poole, suundudes miljonite ajutiselt igaveste sisepõgenike võõrdunud, ebanormaalsesse ja ükskõiksusega ümbritsetud tundmatusse ellu. Aga ehk läheb seekord siin, meile lähedal, paremini, ehk patsutas fotograaf poissi meie kauge kaastunde väljendusena ja ehk saab poiss peatselt tagasi koju.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming