Otsevalimised iidolite kammitsais

Ivar Tallo

  Presidendivalimiste lähenedes on üles ärganud presidendi otsevalimiste idee toetajad. Ajakirjanikud otsivad vandenõu juuri – kuhu on inimestele nii armas ja populaarne idee kuritegelikult kadunud? Erakonnad omakorda üritavad süüd üksteise kaela veeretada, sest keegi ei taha rahva tahtele vastu tegutseda.

Tegelikult tuleb öelda: “Jumal tänatud, et me presidendi otsevalimist pole seadustanud”. Sest presidendi otsevalimise küsimuses on rahvas käitunud kui jonniv laps, kes tahab endale mänguasja, mille kasutamisest ning selle tagajärgedest tal suurt aimu pole.

Uue mõistuseaja kuulutaja, briti filosoof Francis Bacon kirjutas omal ajal nelja sorti iidolitest, mis inimeste tunnetust varjutavad ega lase tõde leida. Mulle tuleb see iidolite jutt tihti meelde, kui mingi asi tundub silmanähtavalt lihtne, kuid mitte õige.

Kõige sobivam presidendi otsevalimise teema puhul on meenutada teatri iidoleid, mille aluseks on Baconi väitel targutamine ja eelarvamused. Need võivad olla teaduslikud või filosoofilised mõtted, mille massid võtavad omaks ilma küsimata. Kui neid küllalt palju korratakse, siis saavutavad need tõe staatuse, milles kahtlemine pole ilus. Just see on toimunud avaliku arvamusega presidendi otsevalimiste puhul.

Me oleme varsti juba 15 aastat moodsa turumajanduse ja demokraatia põhimõtteid õppinud ning teame, et oleme kodanikena vabad ja suveräänsed otsustama oma elu üle. Nende otsustuste juurde kuulub ka see, missugusena me tahame oma riigis valitsemise korraldust näha. Ja kuna praegu kehtiv kord meid ei rahulda, siis on meil õigus nõuda selle muutmist.

Siiani on kõik õige, kuid peame analüüsima ka seda, kas presidendi otsevalimine lahendab need mured, mis on põhjustanud meie praeguse rahulolematuse. Me tahame presidenti, kes ei oleks teda valinud erakondade pantvang ning oleks kõrgemal erakonnapoliitilisest mudamaadlusest. Me tahame presidenti, kes hea valitsejana lahendaks meie mured, olgu selleks siis pensioni tõus või ühistranspordi olukord. Me tahame presidenti, kes vastaks inimesena meie kui valijate kujutlusele presidendist.

Presidendi otsevalimine ei vabasta aga presidenti erakondlikest köidikutest, vaid pigem kinnistab teda veelgi rohkem. Praegune valimissüsteem suunab erakondade jõupingutused presidendivalimistel oma kandidaadi “häälte kokkusaamisele”, kusjuures neid hääli on riigikogus kokku 101 ja valijameeste kogus 350 ringis. Häälte saamine sõltub eelkõige erakondlikest kokkulepetest ja nende sünniks on vaja sobivat kandidaati ning head organiseerimisvõimet. Valimiskampaania põhiressurss on seega inimesed, raha mängib teisejärgulist rolli.

Presidendi otsevalimise puhul muutuks valimisvõitluse dünaamika kardinaalselt, sest kõigi Eesti kodanike veenmiseks on vaja kasutada meedia abi ja see on kallis. Edu tagamiseks peavad erakonnad lisaks tänastele kuludele tegema üldsusele suunatud valimiskampaania ja kohe kerkib küsimus, mille abil seda finantseeritakse. Erakonnad organisatsioonidena ei suple rahas, hoolimata riigieelarve eraldistest, ning kampaania tegemiseks otsitakse abi sponsoritelt. See toob kaasa uue sõltuvuse ahela ja suurendab poliitilise korruptsiooni võimalust.

Presidendi isiku hindamise viis muutuks samuti. Suurel osal presidendi praegustest valijatest on mingisugused otsekontaktid kui mitte kandidaadi endaga, siis vähemalt inimestega, kes kandidaate otse tunnevad, otsevalimise puhul saavad kandidaadid ennast tutvustada eelkõige meedia vahendusel. Tähtsaks muutub ennekõike kandidaadi imago, mitte inimene. Selliste muutuse tulemusi pole vaja kaugelt otsida. Leedus on ainsana Balti riikidest president otse valitud ning samuti on ainult seal president pidanud ka tagasi astuma. Rikas ja hea meediakampaania ning selle loodud imago ei tee inimesest veel head presidenti.

Otsevalimiste kampaaniale mõeldes on huvitav ka see, mida sisaldaks presidendikandidaatide valimisprogramm põhiseaduses kinnistatud ametitegevuse kohta. Eesti president on politoloogide hinnangul parlamentaarse riigikorraldusega presidentide seas suhteliselt suure võimuga, kuid see võim tuleneb mingite protsesside alustamise ja lõpetamise, mitte nende läbiviimise õigusest.

President kinnitab ametisse ja vabastab ametist ministrid, kaitseväe kõrgemad juhid, kohtunikud, Eesti Panga presidendi ja suursaadikud. President teeb ettepaneku riigikogule õiguskantsleri, riigikontrolöri, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikohtu esimehe ja kaitseväe juhataja kandidaadi kohta.

Lisaks sellele esindab president Eestit rahvusvahelises suhtlemises ning kuulutab välja riigikogus vastu võetud seadused ja ratifitseerimisotsused, annab armu ja osaleb veel mitmetes valimiste ja riigikaitsega seotud protseduurides. Loetelust on näha, et presidendikandidaatidel pole presidendi ülesannete osas eriti millegi üle vaielda. Eesti Vabariigi president on väga austusväärne amet, kuid Eesti elu ja valijaid mõjutavat poliitikat kujundatakse mujal. Presidendikandidaadid, kes hakkavad valijaid võluma pensionide tõstmise või maksude alandamise ideedega, hakkaksid otsesõnu valijaid petma.

Pärast edukat valimiskampaaniat peab president ka valitsema hakkama. Tänastel presidentidel on see rahva hinnangul päris hästi õnnestunud, kuid siiani pole meie presidente rahvas otse valinud. Kui me aga oma murede lahenduse lootuse investeerime oma valitud presidenti, kellel poliitika kujundamise võime puudub, siis mis saab edasi? Rahulolematus kasvab, presidendi maine langeb ning konflikt presidendi, parlamendi ja valitsuse vahel on garanteeritud.

Konfliktid on tekkinud ja võivad tekkida ju ka kehtivas süsteemis, kuid tänane põhiseadus annab ka nende lahendusmehhanismi. Rahva tahet esindab riigikogu. Otse valitud president saab aga toetuda riigikoguga samale argumendile ja nende tahte kokkupõrkel põhiseadus lahendust ei paku, sest siis on presidendi tahte legitiimsus võrreldav riigikogu omaga. Juriidika siin ei aita ja Eesti võiks paiskuda poliitilisse kriisi, mille kõrval kahvatuksid kõik tänased skandaalid. Selliste konfliktide tulemus on igal juhul poliitilise ebastabiilsuse tõus, mis poliitika teooria ja praktika rikkalike näidete kohaselt toob kaasa enamuse elu halvenemise.

Kirjeldatud eksiarvamuste iseloomustamiseks võib kasutada ka Francis Baconi turuiidolite kujundit: ilusad sõnad kipuvad teinekord tõsiseid mõtteid varjutama. Poliitika on nabanööri mööda seotud nii teatri kui turuplatsiga, kuid riigivalitsemine saab olla edukas vaid siis, kui otsuste langetamisel vabanetakse mõistust pimestavatest iidolitest. Siiamaani on see seaduseandja kollektiivsel mõistusel ka õnnestunud ja jääb üle vaid soovida jõudu ja oskust riigikogule järgmised presidendid ise valida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming