Orase haardest

Valle-Sten Maiste

Anne Lange, Ants Oras. Ilmamaa, 2005. 496 lk. Andestatagu, et võtan kirjutada autorist, kellega olen kursis vaid hädapärast ja üldteada põhijoontes. Loodetavasti leiab Ants Orase elutöö tänapäevase kirjanduskäsitluse ja vaimuteaduste kontekstiski jätkuvalt väärilisi mõtestajaid ning ka Anne Lange ulatuslik töö biograafina saab õiglaselt kaalutud ja tunnustatud, seda nii moodsa biograafiakirjanduse kui ka ammuse monograafiate sarja “Eesti kirjamehi” (nüüd “Eesti kirjanikke”) taustal. Selles osas on allpool pakkuda vaid paar pinnalist esmamuljet. Siinkohal tahan kirjutada maagiast, mille on minus esile kutsunud Ants Orase haare.

Kipun Orase vaimses atmosfääris sulanduma Rein Veidemanniks, sogades midagi emotsionaalset, talitsematut ja  läbimõtlematut õpetajast, erakordsusest, aukartusest jms. Selliseid tundeid tekitavaid eestiaegseid mehi on muidugi veel: Aspel, Semper, Tammsaare, Ivask, kui kõnelda pisut hilisemaist. Kuid just Orase pimestus on täiesti ebaratsionaalselt saatnud mind (võib-olla juba 1990. aasta detsembri Vikerkaarest peale) kirkaimalt. Asi ei ole selles, et ma jagaksin (nii taipamise kui poolehoidmise mõttes) Orase vaateid või neist  märkimisväärselt õppinud või mõjutatud oleksin. Suur hulk Orase põhihuvisid (luule, Shakespeare jne) on olnud siinkirjutajale võõrad. Ka küsimustes, mis huvi pakuvad, ei ole Orase üteldu päriselt kohale jõudnud või ei ole mõistnud ma seda endale arusaadavasse konteksti paigutada.

Olgugi et ma eesti kultuuri ja kirjanduspilti silmas pidades kalduksin pigem “vaimu-” kui “elulähedasi” (vastavasisulise omaaegse vaidluse ja selle biograafia kohta vt raamatust lk 124) toetama ning uskuma, et omast kogemusest ja tarkusest kirjutamisele maailmamõtte parima osaga kursisolek, mille vajadust Oras nii sõna kui teoga järelejätmatult rõhutas, tubliks abiks on, jääb Oras  segaseks ja võõraks. Orase maksiimid nagu “parimad on hääd esseistid, mitte keelelist abrakadabrat ajavad spetsialiseerunud teoreetikud” või “arvustaja peab ikka eelkõige raamatust, mitte omadest huvidest lähtuma” tuleb, olgugi tegu siinkirjutaja konnasilmadega, muidugi eeskuju väärivaks tunnistada. Ometi ei ole ma kindel, kas on mõistlik ja võimalikki ühtaegu rõhutada kunsti ühiskondlikku ja humaniseerivat rolli ja kiivalt hoiduda sellest, et kirjandus ja selle analüüsimine ei muutuks “võimaluseks ega ettekäändeks lahendada oma isiklikke või meie tsivilisatsiooni üldisi probleeme”. Samuti tekitab küsimusi teooriate taunimine ja kriitika alusena “kirjanduslikele elamustele” tuginemise nõue käsikäes intellektuaalsuse ja distsiplineerituse vajaduse toonitamisega. Anne Lange on Orase lugemisel tekkiva vastuolulisuse peatüki “Kriitiku kriitika” finaalis suurepäraselt sõnastanud: “Niisugune ta on – antsoraslik kriitika, mis ootab klassitsismilt romantilist sära, estetismilt eetilist tõsidust, graviteetseilt väiteilt subtiilsust, tahab, et kunst arvestaks oma eriseadusi ja oleks ühtlasi elu kriitika. Oras on paradoksaalne ja sellisena pole tas teoreetilist puhtust…” (lk 176).

Ometi ei mõista ma ka tänapäeva “elulähedaste” seas mõnikord levinud suhtumist, mis Orase kergekäeliselt ühekülgsuses, kunstlikkuses ja ei tea veel milles süüdistatuna tolmuma jätaks. Arvan, et Oras peaks tõepoolest pimestama ainuüksi eruditsiooni ja haardega. Sihiseade kõrgusega. Tulla rahata ülikooli, mida omakeelsena alles juppide kaupa kokku klopsiti, ja olla mõne aastakümne pärast valmis saanud mitme pikema tööga, mis tuntud ja tähenduslikud kirjanduskateedreis üle maailma. Olla sünkroonselt resonantsis XX sajandi kirjandusteaduse legendaarsete teooriatega ja lävida isiklikult mitmete suurnimedega. Kirjutada esimesi uurimusi Elioti kohta ja arvustada rahvusvaheliselt tähelepandavalt legendaarse Harold Bloomi varast tööd – seegi  näitab mastaapi ja võimsust, mis kirjandusinimesele Eestis igavesti innustavaks eeskujuks võib jääda. Isegi kui jätame välise sära ja mõtleme tänaste kirjandusinimeste peale, siis kui palju on neid, kelle haare ning eruditsioon oleks võrreldavad Orasega.

Anne Lange näol pole tegemist mitte ainult väga empaatilise vaid ka kaasaegselt erudeeritud biograafiga. Oli oodatud, et Lange Orase-teemalised artiklid kord ka tervikteoseks vormistuksid. Ometi häiris mõnevõrra kultuuriloolise ja mõtestava lähenemise piiri hägusus. Olgugi et juhuslikult, tõusid raamatus juppidena esile ka mõtestavad kohad, kuigi kogumulje järgi on biograaf allutanud ennast justkui täielikult Orasele. Ohtra referatiivsuse kõrval oleksid autoripoolsed tuntavamad jõujoonedki tervitatavad olnud. Kuid tõdeda tuleb, et raamat oli ülipõnev ning Orase enda isiku kõrval on siin kindlasti teeneid ka Langel.

Just Orase haarde ulatuse annab Anne Lange raamat kõige paremini edasi. Tegu on suurepärase inspireeriv-innustava pilguavardusega – seda kaugeltki mitte ainult igale kirjandushuvilisele noorele vaid ka filoloogiaosakondade kraadiõppureile jne. Vähe on meil selliseid kirjandusmaastikul professionaalseidki osalejaid, kellele Orase seatud latt eeskujuks ei võiks olla. Ning kui Orase põhihuvid ka kaugeks ja võõraks jäävad, leiab vaimsete huvidega inimene Orase marginaalsetest kõrvaltegevustestki midagi alustrajavat, millega lihtsalt tuleb kursis olla.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming