Õppejõust, teadlasest ja ülikoolist

Rein Müllerson

Eesti kõrgkoolides on käimas järjekordne hindamine. Iseenesest on see vajalik. Kahjuks on meil hindamisel tihtipeale sisust olulisem vorm. Näiteks akadeemias Nord, mis on ühinemas Tartu ülikooliga, töötab lektorina Jaak Roosaare, kes on omandanud Juris Doctor’i kraadi Washingtonis Ameerika Ülikoolis. Kokku õppis Roosaare ülikoolis seitse aastat (4+3), pärast seda töötas veel Ameerika õigusbüroodes. Vaatamata Nordi jõupingutustele, ei saa Eesti regulatsioonide  järgi Roosaare kandideerida isegi dotsendiks, rääkimata professori kohast. Mu Hiina sõber Sienho Yee, kes sai oma Juris Doctor’i Columbia ülikoolis, kutsuti tagasi Hiinasse Changjiangi professoriks ametikohale, mis on mõeldud Hiina teadlastele, kes on saanud hea hariduse läänes ja keda on kiiresti arenevas Hiinas hädasti vaja. Nendele makstakse ka tunduvalt kõrgemat palka kui tavalistele professoritele. Tänapäeva Hiinas on kvaliteet tähtsam kui tiitlid ja kraadid. Samalaadseid näiteid võib leida isegi vanalt ja konservatiivselt Inglismaalt. 1990. aastate algul töötasin  Londoni majandus- ja poliitikateaduste koolis, kus tol ajal oli rahvusvaheliste suhete teaduskonna dekaaniks James Mayall, kellel ei olnud ei doktori ega isegi magistrikraadi, sest pärast ülikooli lõpetamist töötas ta diplomaadina, kirjutades samal ajal ka mõned raamatud ja artiklid, mida siiamaani laialt tsiteeritakse. Hiljem sai temast Cambridge’i ülikooli professor ja Briti akadeemia liige.

See, et ilma PhD-kraadita inimene ei ole vääriline ülikoolis töötama, toob kaasa doktoritööde devalveerimise ja makulatuuri tootmise. Inimene on sunnitud kirjutama  isegi siis, kui tal ei ole selleks sisemist vajadust. Kaitsmiseks on vaja avaldada mitmeid artikleid, mida tavaliselt keegi ei loegi. Inglismaal ei ole näiteks PhD kaitsmiseks vaja avaldada artikleid dissertatsiooni teemal. Londoni ülikooli King’s College’is, kus ma kaua töötasin, oli kogu õppetöö teadusele orienteeritud ja tuginev. See oli võimalik seepärast, et kolledži tööturg ei ole Inglise või Euroopa, vaid kogu maailma oma. Meilt aga nõutakse üliõpilaste ettevalmistamist põhiliselt Eesti jaoks. Seega ei saa meie ülikoolides põhiline õppetöö olla teadusele orienteeritud.  Teaduskeskne õpetamine ei saa olla massiline, seda vajab suhteliselt väike arv tudengeid. Meie kõrgkoolides oleks vaja kahte tüüpi õppetööd: suurem osa oleks orienteeritud meie tööturule, mis ei ole eriti teaduskeskne; mõningates valdkondades peaks aga õppetöö olema teadusele orienteeritud ja rohkem maailma või Euroopa turule mõeldud. Ei ole vaja nõuda kõikidelt meie ülikoolide õppejõududelt teadustöid. Õppejõud, kes teadust ei tee, võivad olla võrratud õpetajad, kes toovad tippteadlaste genereeritud ideed üliõpilasteni tihti paremini kui viimased ise. Brian Magee  on kirjutanud ühest oma Yale’i ülikooli professorist, et too „oli võrratu õpetaja, sest ta ei olnud originaalne mõtleja”. Tippteadlane on tihtipeale hea õpetaja ainult teisele potentsiaalsele tippteadlasele. Ülikoolides on vaja nii teadlasi kui ka õpetajaid ja mitte alati ei ole see üks ja sama.

Lihtsustades võiks öelda, et kui tippteadlane on tihtipeale egoist, kes oma uudishimu või ego rahuldamise protsessi resultaadina rikastab ka ühiskonda uute ideede ja avastustega, siis õpetaja on tavaliselt altruist, kelle soov on anda teadmised edasi oma õpilastele.  Lõpuks veel ühest tendentsist. Inglismaal, kus varem oli vähe ülikoole, said läinud sajandi 80. aastatel ülikooli staatuse ka nn endised polütehnikumid ehk uued ülikoolid. Mõned on jäänud küll teisejärguliseks, aga teised on kohati konkureerimas nn Russelli grupi 20 Suurbritannia parima ülikooliga. Toimub loomulik selektsioon ja ei seadused ega ka praktika ei pane kedagi eelisolukorda. Meil Eestis aga püütakse liigitada kõrgkoole rakenduslikeks kõrgkoolideks ja ülikoolideks. Isegi TTÜ rektor Peep Sürje on sellega kaasa läinud, väites, et Eestis on vaja ainult kahte teadusülikooli.  Ta ei häbenenud isegi nimetada oma ülikooli laperguseks, kirjutades, et „üks neist kahest ülikoolist peaks kindlasti olema klassikaline ja teine tehnika-tehnoloogia suunas veidi lapergune universitas”.

Miks TTÜ peaks olema lapergune ja universitas, et teha tõsist teadust või anda kaasaegset kõrgharidust? Londoni majandus- ja poliitikateaduste kool pole isegi lapergune universitas ja sellele vaatamata on sealt kasvanud välja ja seal töötanud mitmed Nobeli preemia laureaadid ning sellised korüfeed nagu Karl Popper ja Friedrich von Hayek.  Selles koolis ju ei õpetata arstiteadust, füüsikat ega ka keemiat, vaid ainult sotsiaal- ja humanitaarteadusi ning kaugeltki mitte kõiki. Kõrghariduses, kus on eriti vaja toetada originaalsust ja eripära, võistlevaid mudeleid ja ideesid, püütakse nivelleerida ja ühtlustada kõike ja kõiki. Võib-olla sel juhul me tõesti hoiame ära väga nõrkade kõrgkoolide ja õppekavade loomise ja olemasolu, aga sellega pidurdame ka tugevate gruppide ja kollektiivide tekkimist, mis ei sünni ei riigikogu tahtel ega ministri või rektori käsul, vaid ilmuvad siis, kui tugeva liidri ümber hakkab kujunema  koolkond.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht