Õpetaja, kes julges mõtelda

Sigrid Saarep

Leida Tarand, Mälestused.  Toimetanud Katre Ligi. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2010. 288 lk.  Väidetavalt ulatub autobiograafiate ja memuaaride kirjutamise algusaeg XV sajandisse. Antiigiperioodil edastati oma mõtteid ja seisukohti kaitsekirjade, kõnede või pihtimuste vormis. XXI sajandi alguses on Eestis ilmuvate mälestuste ja elulugude laviin lugejaid enda alla matmas. Miks inimesed ikkagi kirjutavad elulugusid ja mälestusi? Edevusest? Raha pärast? Jõudeaja üleküllusest ja igavusest? Igatsusest kadunud  maailma järele? Lepituse ja rahu leidmiseks ehk teraapilistel põhjustel? Oma tegude või tegematajätmiste õigustuseks? Usun, et põhjusi ja motiveerivaid tegureid võib olla veelgi rohkem. Samuti võib pärida, miks ja kes kirjapandud mälestusi loevad. 

Võib-olla on inimliku meenutamisjanu põhjuste teadasaamiseks vaja elada vähemalt seitsmekümne-aastaseks, mil „silmad ikka minevikku seat”. Viimase, Marie Underilt laenatud tõdemusega põhjendab ka Leida Tarand (neiuna Karu, 1907–1984) oma heale mälule ja  emotsioonidele toetuvat elulooliste sündmuste kirjapanekut raamatu „Mälestused”, (Ilmamaa 2010, esmatrükk 2006) sissejuhatuses. Veel on pensioniikka jõudnud endine õpetaja memuaaride kirjapanemisega soovinud leevendada elust kõrvalejäetuse tunnet. Ennast oma elu jooksul tehtud valikute pärast välja vabandada pole Tarandil mingit põhjust. Pealegi on mälestused kirjutatud nõukogude stagnatsiooniaja lõpuperioodil, mil suure kodumaa paremad pojad ja tütred Eestis veel agaralt komparteisse astusid ja õitsengule vastuhakkajad vangilaagrisse saadeti. (Siinkohal tahaksin küsida, kas on tõenäoline, et mõni endine karjääripoliitik kirjutaks puht pragmaatilisele vaatepunktile toetudes oma mälestused nõukogude ajast ja elust, ilma endale kahetsustuhka pähe raputamata või pideva ideoloogilise eneseõigustuseta, kuidas partei varjus tegelikult Eesti asja aeti?) Julgen arvata, et mõtted-tähelepanekud, mida  kirjutatakse nii-öelda sahtlisse kas poliitilistel või isiklikel motiividel, kuid mis hiljem siiski lugejani jõuavad, on autentsemad, otsekohesemad ja pakuvad minevikust teistsuguse pildi kui vahetult avaldamiseks mõeldud meenutusliku sisuga tekstid. Kui poliitiline kord ja olud muutuvad, siis eelmises taustsüsteemis juhtunut nähakse mõnikord heroiseerivalt või konstrueeritakse toimunule tagantjärele juurde soovmõtted (endised komsomolitegelased,  tänased tublid ministrid, kolhoosiesimehed – maa ja maaelu päästjad, rahvasaadikud-rahvarindlased ja paljud teised).     

Tarandi mälestustest võib siin tuua näiteks kommentaari nii Saksa sõjaväes kui Punaarmees teeninud staarsaatejuhi Valdo Pandi ja tema juhitud telesarja „Täna 25 aastat tagasi” kohta. „Pant oli andekas ja osav, rakendas [—] oma võimed terve selle ajastu suupäraseks tegemiseks, noppides välja ainult fakte, mis näitasid fašistliku diktatuuri verejanulisust ja Stalini, nõukogude diktatuuri heroilisust. Ah, kui osavalt ta vingerdas ja tegi meelepäraseks Tallinna  pommitamise…” Pandi joomahoogusid ja enneaegset surma seostab Tarand samuti tema pideva laveerimise ja valetamisega (lk 252).     

Leida Tarandi esivanemad olid pärit HarjuJaani kihelkonnast, Raasiku vallast. Tema isa Hindrek Karu leidis 1896. aastal lihttöölise koha Tallinna tselluloosivabrikus, kust ta 1939. aastal kõrgeima kategooria oskustöölisena pensionile jäi. Ta abiellus 1900. aastal Loopere talust pärit Anette Loorbergiga, kes vitaalse naisena elas 94aastaseks. Tänu isale said kõik perekond Karu viis tütart (Aliise Moora, Vaike Karu, Linda Karu, Aita Ojamets ja Leida Tarand hea  koolihariduse ja õppisid selgeks kindla ameti. Isa Hindreku meelest oli hariduseta naisel võimatu leseks jäänuna peret üleval pidada. Leida Tarand sündis ja kasvas Tallinnas, aga vanemate poolt 1939. aastal Loopere talumaadel elamiskõlbulikuks saanud Kärdu talu oli talle äärmiselt oluline. 1944. aasta märtsis pagesid tuhanded tallinlased pommitamiste eest ja kodude hävimise tõttu oma maal elavate sugulaste juurde.     

Ka Leida Tarand, kes 1935. aastal oli abiellunud Helmut Tarandiga (1911–1987, 1945–1956 Vorkuta vangilaagris asumisel), pidi pagema sõja eest koos laste Kristi ja Andresega Kärdule. Minu vanaema, kes elas suurema osa oma elust  samuti Raasiku vallas, eelistas 1990. aastatel poliitikas ikka neid, keda ta teadis pidada omakandi ausateks inimesteks.     

Leida Tarand ütleb oma mälestuste raamatus  selgelt, et peab ennast läbi ja lõhki „puhastverd eestlaseks” (lk 15), kelle väärtushinnangute hulka kuuluvad kokkuhoidmine („Emal oli [—] tugevasti arenenud suguseltsi kuuluvuse tunne, lk 53), teatav alalhoidlikkus, ausus, töökus, tõsidus („Minu vanematel puudus seikluse ja riski kalduvus”, töökohast tuli kinni pidada, sest [—] (vaese) inimese eluviisiks peab olema oma tööd hästi teha ja sellel alal edasi jõuda”, lk 99) ja minu arust ka pietistlik  hoiak, mis rõhub kasinusele-usinusele, kus rõõmule-lustile on vähem ruumi. („Minu vanaema oli tõsise moega, nalja teha ei osanud ega tahtnudki. Lõbusat naermist ja rõõmsat olekut nimetas ta lõõpimiseks. Mälu ja arukus (neid isikuomadusi on Leida Tarand ka enda juures esile tõstnud) olid tema juures ülekaalus”, lk 45.) Tarandi mälestustes peaaegu puuduvad (enese)iroonilised või koomilised naljaviskamiskohad ning montypythonlik naer elu  absurdsete juhtumite üle. Kuigi ju võiks. Naljakas on näiteks koht, kus Tarand meenutab oma ülikooliaegseid proovitunde ja sellega seotud hirme: olgugi et „tänast ei saanud pabinasse ajada…”, tunnistab õpetajakanditaat, et „ma nii koledasti närveerisin ja kartsin kooli minnes, et pidin ühest õueväravast sisse minema ja talitama nagu purujoobnud inimesed teevad!” (lk 140). Lapsepõlves kogetud seigad, mida võiks tagantjärele naljana võtta, on ka  vanaduses kibeka mekiga. Näiteks juhtum, kui terava keelega lauluõpetaja prl Jürgenson väikeselt Leida Karult tema nime pärib ja seejärel Leida perenime Karu tüdruku viisipidamatusega seostab: „Ja mörised ka kui karu”, kogu klass loomulikult itsitas (lk 18). Õpetaja iroonia purustas Leida Tarandil pikaks ajaks igasuguse soovi laulda või kontserdil käia. Tüdrukule tekitati korralik trauma. 

Kirjapandud tekst on detailne, järjepidev, loogiliselt sidus, kuid raskepärane. See ei ole mingi eriline etteheide, sest vene okupatsiooni tõttu kodu ja pikaks ajaks ka mehe kaotanud, väikeste lastega, kõigele lisaks veel  nn kodanliku haridusega ja ajalooõpetaja elu ei saanudki lihtne olla. Võib eeldada, et pikka aega peetud õpetajaamet, mis põhineb korral ja distsipliinil, on kirjutatule samuti enesetsensuuri pitseri pannud. Isiklikust, nii õpilase kui lühikesest õpetaja kogemusest võin öelda, et elupõliste pedagoogide huumorimeelel on kalduvus taandareneda. Kindlasti ei oleks Leida Tarand sallinud õpetajate toas hoitavat õllekeha, mida õpilaste pilkude eest spetsiaalse kardinaga varjata  püüti, nagu tehti Raasiku 8-klassilises koolis 1970. aastate lõpus. Tarandi mälestustes on palju juttu koolidest, õpetajatest, õppimisest ja õpetamisest. Ta mõtles sotsiaalselt kaasa ja eeldas seda ka teistelt. Küllap oli see tingitud isa Hindreku käitumisest, kes oli juba 1905. aastal ülelinnalise streigikomitee liige, võttis sõna Volta koosolekul ja kuulus 1917. aastal loodud keemia- ja paberitööliste ametiühingu juhatusse, keda valiti korduvalt tselluloositehase  töölisvanemaks, kes hindas Mihkel Martna sotsiaaldemokraatlikku programmi.     

Pereelul peatutakse põgusalt. Ühes asjas oli Leida Tarandil kindlasti vedanud: ta armastas ajalooõpetaja ametit ja tundis sellest rahuldust. Kõige üldhuvitavamad ongi „Mälestustes” haridusega seotud kohad. Meenutused alg-, kesk- ja ülikooliajast, õpilaste, üliõpilastele ja õppejõududele antud hinnangud, kus põimuvad Leida Tarandi kaasaelamine lähedaste, ülikoolikaaslaste ja kolleegide sageli ebaõiglaselt karmile saatusele ja pugejalikkuse ning selgrootuse ühemõtteline hukkamõist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming