Oodates uut maailmakorda?

Viljar Veebel, Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria lektor ja Euroopa Kolled?i teadur

Robert Cooper. RIIKIDE MURDUMINE, KORD JA KAOS 21. SAJANDIL. Fontes, 2004. 160 lk. Uut maailmakorda lubavad kirjutised kätkevad endas kahte ohtu. Esiteks ei räägi enamik neist mitte niivõrd uuest maailmakorrast, kui vana maailmakorra mõningasest muutumisest või uude faasi arenemisest. Teiseks on mitmed neist loodud eesmärgiga õigustada traditsiooniliste ja kaua kasulikuks peetud reeglite rikkumist mõne osalise huvides. Siiski, lugejates on huvi tajuda ette globaalse süsteemi ja jõuvahekordade nihet või selle puudumist alalhoiuinstinktist tulenevalt kestev. Samaväärt nõutud on lugemislaual iga teooria, mis suudab seletada rahvusvahelistes suhetes ootamatult tekkida võivat pööret ja anda soovitusi uues olukorras säilimiseks.

Uut maailmakorda kirjeldavad mudelid leiavad teadusmaailmas harva soosiva vastuvõtu, kuivõrd nn vana nägemust esindav ja veel valitsev teadlaskond üritab kõigiti (ka näiteks pärast tõelist fiaskot ? suutmatust ennustada ette NLi lagunemist) tõestada, et uued terminid, mudelid ja loogikad ei ole teaduslikud ega oma praktikas tõestusmaterjali. Teatud tsüklilisusega tuleb siiski maailmakorra ja seda seletavate teooriate muutumist aktsepteerida, kuivõrd empiiriline kogemus näitab, et rahvusvaheliste suhete osalised kohandavad end aktiivselt olemasolevate teooriate eeliste kasutamisel ja nii tuleb osalistel uute eeliste saamiseks pidevalt uus lähenemine luua. Seejuures on osalisel, kes esimesena kasutatavalt mudelilt uuele orienteerub, võimalus suurimaks eeliseks.

Laiemalt diskuteeritavaid ?uue maailmakorra? nägemusi esineb siiski harva. Külma sõja järgseks tuntumaks sellelaadseks teoseks on kahtlemata Francis Fukuyama ?Ajaloo lõpp ja viimane inimene?. Eelneva valguses on mõistetav, miks Robert Cooperi uut maailmakorda prognoosiv teos ?Riikide murdumine. kord ja kaos 21. sajandil? teenis ära üleilmse diskussiooni. Lisaks asjaolule, et antud teooria näol võib suure tõenäosusega olla tegemist uue rahvusvahelistes suhetes domineeriva teooriaga, sunnib tähelepanule ka autori isik. Cooperi puhul on tegemist akadeemilise kompetentsi ja eriti kõrgetasemelise praktilise kogemuse (ELi peasekretäri nõunik-kõnekirjutaja) haruldase kombinatsiooniga.

Uue maailmakorra lootus

Vajadus uue maailmakorra järele ja sellesuunaline initsiatiiv Euroopast on igati loogiline, kuivõrd külma sõja järgne süsteem on kõige ebasoodsam just postmodernsete Euroopa riikide suhtes. Endine vaenlane Nõukogude Liit, kelle vastu aastaid koonduti, on muutunud ja peamine partner USA, kelle sõjalist võimsust aastaid kasvatada aidati, on pöördumas hoopis Euroopa enda vastu. Postmodernne Euroopa, olles pidanud end eeskujuks uue sõdadeta maailma ehitamisel, on aga üha enam avastanud, et teised riigid kasutavad tema eeskuju järgimise asemel hoopis ära tema nõrkusi ja naeruvääristavad uut maailmakorda. Ehk teisisõnu, sellal, kui Euroopa kannab uhkusega iseendale võetud relvastuskontrolli, inimõiguste ja usuvabaduse koormat ja teised riigid seda Euroopalt ka iseenesestmõistetavalt ootavad, blokeeritakse kolmandate riikide poolt väga selgesõnaliselt Euroopa-poolne soov, et põhimõtetest kinnipidamine oleks vastastikune.

Olukord on seda ebameeldivam, et vähendab Euroopa mõju samadele naaberriikidele ja partneritele, olgu nendeks siis Venemaa, Iraan või USA. Kuni modernsed riigid Euroopale järele jõuavad, tuleb aga leida jätkusuutlik lahendus. Kas üritada selles olukorras teisi osalisi veenda uue süsteemi kasulikkuses (mis on juba suuresti ebaõnnestunud) või teha samm tagasi ja kohelda partnereid vastavalt nende väärtushinnangutele? Lahenduse otsimisel pöördub Cooper tagasi Euroopa postmodernismi klassikute Michel Foucault?, Pierre Bourdieu?, Derrida ja Anthony Giddensi ideede juurde. Ohtude ja vajaduste ümberkonstrueerimine, riigikesksuse eitamine ja kultuurilis-päritoluline aspekt on olulisel kohal ka Cooperi tekstis.

Teiselt poolt raamib Cooperi teksti selge vastandumine USA modernistliku (neorealistliku) rahvusvaheliste suhete käsitusega, mida kõige ehedamalt esindab Robert Kagan (?Paradiis ja jõud?). Kagan esindab selles paaris valitsevat ebasobivat paradigmat ja domineerivat jõudu, Cooper aga potentsiaalset väljakutsujat. Kaht autorit ühendab aga see, et arvatakse end tõde teadvat. Vaevumata sügavamalt põhjendama oma ulatuslikku kastidesse jagamist, kõneldakse lugu ?kastistumise? tagajärgedest ja enda poolt kirjeldatud maailmakorra vältimatusest. Kui Robert Kagani teooria oli ehitatud ümber konstruktsiooni, et eurooplased on Veenuselt (õrnad ja rahumeelsed) ja ameeriklased Marsilt (tugevad ja sõjakad), jättes seejuures muu maailma vaid statisti rolli, siis Robert Cooper on suutnud luua oluliselt universaalsema mudeli, millesse on võimalik mahutada kõik Vestfaali rahu (1638) järgsed erinevas arengufaasis rahvusriigid. 

Cooperi käsitlust võiks allegooriliselt nimetada einsteinlikuks, mitte niivõrd selle uudsuse, kui võime tõttu kombineerida aega ja ruumi. Kõik riigid (ruumiline nähtus) on jagatud kolme arengukategooriasse, mis on ajalises suhtes:

Esiteks traditsiooniline riigieelne või impeeriumijärgne kaos (Afganistan, Euroopa keskajal); teiseks moodne maailm (USA, Venemaa, Hiina, Euroopa enne Teist maailmasõda) koos  klassikalise riikide süsteemi jõumonopoli ja suveräänsusega, kolmandaks aga postmodernne maailm (Euroopa täna), mida iseloomustab suveräänsuse jagamine ja otsese jõuargumendi eitamine. Igal astmel on oma komplekt väärtushinnanguid, eesmärke ja rahvusvahelise suhtlemise vahendeid, teiste astmete eelistused ja käitumine jääb igaühele neist ebaratsionaalseks ja tihti ka mõistetamatuks. Arengutrepp traditsiooniline-modernne-postmodernne mudeli keskmes on seejuures universaalne ning astmeid vahele jätta pole võimalik. Rahvusvahelise suhtluse osaline saab olla efektiivne vaid siis, kui ta suudab oma huve kaitsta suhetes kõigi teiste astmete riikidega.

Milline praktiline kasu sellisest kategoriseerimisest võiks tõusta? Käsitluse eesmärgiks on legitimeerida see meetod rahvusvahelises suhtlemises, mis ilmselgelt diskrimineerib tervet rida (peamiselt traditsioonilisi) osalisi. Et mitte järgida USA moodsat viisi brutaalselt reeglitest lahti öelda ja kogu süsteemi stabiilsus sellega ohtu panna, üritab Cooper leida õiguslikku põhjendust topeltstandardsusele suhetes ennekõike kolmandate riikidega. Riikide jaotamine kategooriatesse annab võimaluse nendega eri positsioonilt ja standarditega suhelda. Ehk vabastada Euroopa välispoliitika iseenda ahelatest: proportsionaalsusest, suveräänsuse austamisest, enesemääramisõigusest, territoriaalse terviklikkuse tunnustamisest ja sõjalise jõu mittekasutamisest riikide puhul, kes on postimperiaalses või ebastabiilses faasis. Tänaseks, kui Cooperi ideid on juba mitu aastat rakendatud (näiteks ELi naabruspoliitika), ei ole antud teos mitte ainult tulevikku prognoosiv või kujundav, vaid juba tekkinud Euroopa Liidu prioriteete legitimeeriv.

Uus maailmakord ja

Uus maailmakord ja väikeriik Eesti Euroopa Liidus

Eesti sobiks Cooperi mudeli testimiseks igati: suure modernse riigi (Venemaa) ja uut tüüpi postmodernse osalise (EL) kokkupuutealal paiknev väikeriik, kes samas toetab ja otsib toetust hoopis süsteemi tema arvates tugevaimalt osaliselt (USA), olles valmis selle nimel loobuma nii reeglitest,  ratsionaalsusest kui postmodernismist. Esmapilgul tundub ebaloogiline, et Eesti, kes juba on ELi liige, ei soovi postmodernsete väärtuste (rahvusvaheline õigus, piiriülene koostöö jne) arendamist, mis peaksid talle suhtes ainsa ohtliku naabriga ilmselgelt stabiilsust tooma, lubades hoopis oma voliniku ja ministrite sõnul Euroopale moodsat reaalsust õpetada.

Paraku näitab just see ebaloogiline jada pigem Cooperi ideede paikapidavust: Eesti elab, hoolimata kuulumisest postmodernsesse ELi, oma modernsete väärtushinnangute ringis ja ajastus, olles ise üks nende taastekitaja. Eesti ise sellest ringist välja murda ei saa, lahendus Euroopa poolt oleks seejuures ootamatult lihtne: meie modernsed vajadused tuleks lihtsalt täita ja need sellega elimineerida. Euroopal tasuks proovida otseste kaitsegarantiide pakkumist, kinkida Eestile meie poolt ihaldatud, aga Euroopa mõistes juba vananenud raskerelvastust ja tulla ajutiselt vastu mittekodanike küsimuses, mis võtab pärast tööjõu liikumisvabaduse täielikku rakendumist nähtavasti uue ilme.

Kuigi antud kirjatükk on kõrge intellektuaalse väärtusega, tuleb kirjastust Fontes eraldi kiita selle väljaandmise eest, sest lootus teost majanduslikult kasumlikult müüa on kaduvväike: ühelt poolt saab takistuseks vajalik suur erialane kompetents, teiselt poolt vanamoeline kaanekujundus. Vähestest võimalikest lugejatest enamik on paraku aga teksti juba inglise keeles lugenud või koju soetanud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming