Ontoloogiline pühak

Vägi on Margus Oti süsteemis muundumise võime, loomisjõud, eristuste ja lõimimise masin.

LEO LUKS

Ilma suurema kärata on lõpule jõudnud eesti filosoofias enneolematu protsess: napi nelja aasta vältel on Margus Ott ilmutanud 6 köidet väekirju, mahult 2267 lk. Kvantitatiivselt on Ott selle vägitükiga minu teadmiste põhjal tõusnud kõigi aegade produktiivsemaks eesti keeles kirjutavaks filosoofiks.* Tasub rõhutada, et tegemist ei ole pika aja vältel kirja pandud elutöö publitseerimisega, autor on varastes 40ndates ning enamik tohutust tekstimassiivist on loodud küllaltki lühikese aja vältel. Seeria 1. köide on 2014. aastal kaitstud doktoritööst välja arendatud monograafia; viimane köide sisaldab põhiliselt luulet ja mõningaid miniatuure. Sinna vahele, väekirjade 2–5 köitesse mahub 121 esseed, millest üksnes 15 valmimisajaks on märgitud periood 2002–2009. Tervelt 78 teksti on ilmunud või kirjutatud perioodil 2010–2017 ning ka dateerimata tööde enamik tundub kuuluvat pigem viimatimainitud ajajärku. Seega on Oti loometeel toimunud viimasel kümnendil hämmastav plahvatus, mida ei saa seletada tõlketegevuse raugemisega (mainitud perioodi jäävad mitme suurteose, näiteks Deleuze’i „Erinevuse ja korduse“ ning Spinoza „Eetika“ tõlked).

Mõistagi ei saa filosoofia kvaliteeti meetriga mõõta, seda vaatamata bibliomeetria võidukäigule viimastel kümnenditel. On rõõm tõdeda, et Oti loomingus on toimunud viimasel ajal ka kvalitatiivne hüpe täpsuse ja selguse suunas. Sügavmõttelist juttu on Ott varemgi rääkinud, kuid vanasti oli see jutt isemõtlejalikult hermeetiline. Nüüd aga – kõigis väekirjade köiteis läbivalt – on tekstid hästi loetavad ja stiililt nauditavad, ilma et mõtlemise sügavus seeläbi kannataks. Pole liialdus väita, et väekirjad hõlmavad endas tervet filosoofilist süsteemi: väe mõiste varal looditakse paika olemise ja kõige oleva ontoloogiline raamistik, käsitledes seejuures ka aja olemust; nendest eeldustest välja kasvavasse muundumislukku integreeritakse füüsikaline käsitus Universumi arengust; spetsiifilist isenditeooriat arendades jõutakse sujuvalt välja inimese kui keeleolendi eripära piiritlemiseni. Siit järgneb praktiline filosoofia, normatiivne õpetus õigest (st väe loomusele vastavast) kulgemisest kogukonnas, eetikast ja vägevast poliitikast. Seeria 5. köites avatakse väemõtlemisele omane esteetika, rohkem küll praktiliste tõlgendusnäidete kui mahuka kunsti­teooria abil. Seeria lõpetavad autori katsetused luule alal, mis on läbinisti didaktilised, kandes eelnevate köidete sõnumit ja paatost.

Selles kirjatöös pole mu eesmärgiks asuda tõsisesse vaidlusse Oti väemõtlemise alustega — esiteks pole mul Oti metafüüsika kui ühe võimaliku filosoofilise narratiivi vastu mingit antipaatiat ning teiseks nõuaks vaidlus rohkesti kirjaruumi ja detailitäpset nokitsemist, mida saaks realiseerida pikema akadeemilise artikli mahus. Kuigi teen jutu käigus ka mõned kriitilised ääremärkused, on minu põhieesmärk soovitada läbilõikeliselt laiemale kultuurihuvilisele publikule väekirjade tipp-esseid, on ju naiivne oletada, et üldsus loeb kogu seeria kaanest kaaneni läbi. Oma käsituse abil üritan hajutada pelglikkust, mida nii mahukas tekstikorpus küllap paljudes lugejates tekitab. Esiteks rõhutan, et Oti väemõtlemise alused on väga lihtsalt ja napilt kokku võetavad ning ka võetud (vt nt VK1 resümeed ja eessõna; VK2 esimest esseed „Väemõte“). Kõigi argumentide ning teoreetiliste sünteesidega tutvumine võtab mõistagi rohkem aega ning selleks on sobivaim seeria 1. köide. Teiseks tulebki Otti kiita selle eest, et ta eksplitseerib põhjalikult oma mõtlemist kujundanud mõjujooned, millest igaüks võib osutuda võtmeks Oti komplitseeritud teooria mõistmiseks. Väemõtlemises põimuvad klassikaline kontinentaalfilosoofia (Spinoza, Bergson, Deleuze), Hiina filosoofia (Konfutsius, Zhuangzi jt) ning biosemiootika, lisaks võib eriti just VK1 pakkuda huvi ka teoreetilise füüsika taustaga lugejaile, kuna väemõtlemine haarab endasse ja tõlgendab teaduslikke lugusid ajast, kujunemisest ja keerustumisest.

Juba raamatuseeria mahtu vaadates on ilmne, et Ott pole teinud oma loomingust kitsast valikut, vaid on avaldanud pea kõik väemõtlemise aspekte kajastavad tekstid. See põhjustab paratamatult rohkesti mõttekordusi, on ju igal esseel oma sisemine loogika, vajadus teatud eeldused ja põhimõisted sõnastada. Nõnda taas ja ümber sõnastades saab asi üha selgemaks nii autorile kui lugejale, kuid teisalt võib see pisut tüütuks muutuda. Kõige tihedamalt on Oti väemõte esil seeria 2. ja 4. köites, sealt soovitangi mõtlemisega tutvumist alustada, kui monograafia (VK1) läbitöötamiseks jaksu napib. 2. köite avaesseed juba soovitasin, kõiksuse kujunemisloo võtavad reljeefselt kokku esseed „Algus, maailm, ots“ ning „Kaks printsiipi“. Viimatimainitud tekstis sõnastatud teadvuse hävimatuse printsiip on ülioluline Oti praktilise filosoofia mõistmiseks: Oti jaoks ei ole olemas ranget erinevust elusolendi (isendi) ja eluta looduse vahel, erineval määral avalduv isendlikkus, läbitunne iseloomustab tal kõike olevat elementaarosakesteni välja. Pole raske aimata, et sellest animistlikust vaatest tuleneb kõike olevat (ja ennekõike saavat, tulevat) austav eetiline hoiak (VK2 „Kuidas laiendada inimtunnet“, „Intensiivne interaktsioon“, „Öko-loogiline pilk“). Lisaks mainitutele on väekirjade 2. köites fundamentaalse tähtsusega essee „Aktiivse keelsuse poole“. Raamatu I jaos käsitletakse ka filosoofilise mõtlemise eripära, kuid see teema on säravamalt avatud seeria 1. köite sissejuhatuses.

Kuigi väekirjade 3. köide keskendub filosoofiapärimusele, sisaldades ka mitmete Oti poolt tõlgitud teoste järelsõnu, avardavad mõned sealsed esseed oluliselt ka autori enda mõtlemist, ennekõike „Kehastunud teadmine“, „Põhjuslikkus“ ja „Teadmise, olemise, kõnelemise sulaolek“. Kõige ajakohasemaks muutub Ott aga väekirjade 4. köites „Poliitilised esseed“, arendades seal põhjalikult ja mitmekesiselt, rohkete näidete varal välja väemõtlemise ühiskondlikud järelmid, mida ta monograafias üksnes põgusalt puudutas (VK1, ptk 7). Tema poliitilised seisukohad pole sugugi ekstravagantsed, vaid pigem sellised, mida sildistavas kõnepruugis võiks nimetada tüüpilise vasakpoolse intellektuaali agendaks. Vabaduse poolt ja igasuguse rõhumise vastu; radikaalse demokraatia, inimeste anarhilise ülemaailmse koostöö poolt ja poliitilise institutsionalismi vastu; majandusliku võrdsustamise poolt ja korporatiivse kapitalismi vastu; vähemuste õiguste poolt ja diskrimineerimise vastu jne. Kuigi Oti poliitiliste positsioonide tulenemine väemõtlemisest on üldjoontes jälgitav 4. köite proloogi ja kahe esimese essee („Progressiivne poliitika“, „Inimvägi“) varal, esitan järgnevalt siiski oma kriitiliste kõhkluste tarvis sellest tuletuskäigust oma parima arusaamise järgi lühikese rekonstruktsiooni.

Vägi on Oti süsteemis kõige üldisemalt muundumise võime, loomisjõud, eristuste ja lõimimise masin (VK1, lk 18, 21). Väemõtlemine pöörab seega tähelepanu ennekõike protsessidele, mitte asjadele. Nö silmaga nähtavad on kujud, asjad oma kõrvutuvas käesolus, kuid oluline on mõtelda ka virtuaalset väesolu, milles peitub kõike siduv läbistuvus. See veel kättetoomata vägi on iga asja keskmes varjuv tühjus, tühik (VK1, lk 19, 197) ning väemõtlemise üldiseks ülesandeks võib pidada liikumist selle tühjuse juurde, teispoole olemasolevaid kujusid (VK1, lk 395). Olgu öeldud, et ka ühiskond on Oti jaoks teatav indiviid (VK4, lk 13), mille keskmes on samuti tühjus (VK4, lk 28).

Nendelt eeldustelt tuleneb esimene üldine argument nii igasuguse konservatiivsuse vastu, mis üritab põlistada teatavat kindlat asjade seisu kui ka reaktsioonilise reformismi vastu, mis taotleb kehtestada teatavat kindlat teistsugust asjade seisu. Progressiivne poliitika jaatab ühiskonna ajalist kulgemist (VK4, lk 23), määratleb ühiskonna pidevas saamises, tulevase kogukonnana (VK4, lk 29) ning demokraatia on juhtumisi parim viis muundumisintensiivsuse hoidmiseks. Seda järeldust toetab Otil üldise kujunemisloo käsitlus: väe kättejõudmine universumis toimub üha suurema keerustumisena, teataval arengujärgul lisanduvad uued kättejõudmistasandid, mis tekitavad kvalitatiivseid muutusi. Vägi väljendub keerukamas süsteemis paremini, vabamalt, olles vähem vangistatud kindlate kujude külge (VK2, lk 18). Inimesele omane keelevahekord on varasemaga võrreldes täiesti uus keerukustasand (VK1, lk 293), inimene saab keerustumist ise edasi viia, oma loomust laiendada (VK2, lk 18). Kui rakendada need metafüüsilised tähelepanekud ühiskonnale, siis tuleb ka seal öelda, et mitmekesisem ja keerukam süsteem on vägevam (VK4, lk 26), mistõttu tuleb ühiskonnas edendada igakülgset pluralismi (VK4, lk 33). Sellega saab kõige paremini hakkama jällegi demokraatia.

Kuigi Ott analüüsib muuhulgas ka probleemi, miks massid hääletavad esindus-demokraatia tingimustes pidevalt oma huvide vastu (VK4, „Ihapoliitika“), ei piirdu demokraatia tal oma isiklike huvide või klassihuvide eest seismisega, isegi mitte tsiviliseeritud mahendatud moel (VK4, lk 219). Poliitiliste esseede alajaotusest „Üle maailma“ näeme, et Oti eesmärgiks on globaalse koostöökogukonna tekitamine, tänapäeva feodalismi lõpetamine, kus inimese elusaatus sõltub ennekõike oma sünnimaast (VK4, lk 119jj, vt ka „Inimõigustest“). Sellise programmi edendamiseks ei piisa abstraktsetest võrdsuse ja õiguste ideedest, vaja on radikaalset avatust teistele. Seda hoiakut arendab Ott inimeste loomupärasele empaatiale viidates eelpoolviidatud eetika-alastes esseedes, jõudes välja armastuseni ning leedu mõtleja Kasulise abil intiimse subjekti mõisteni (VK4, lk 192jj). See hoiak on sarnane hilise Derrida radikaalse külalislahkusega. Tasub silmas pidada, et väemõtlemise seisukohalt ei ole võimalikud ohud minule kui indiviidile või mõne käesoleva riigi püsimisele kaalukeeleks vägeva muundumise takistamisel, sest metafüüsilisel tasandil pole ka surmal suurt tähtsust, vägi ei hävine (vt VK2, „Kaks varianti ise-teooriale (sünd ja surm)“). Vägev tegutsemine on valmisolek märterluseks (vt VK1, lk 390jj; VK4, „Pussy Rioti juhtum“).

Esitatud programm on ilus ja üllas, kuid see on ontoloogilise pühaku vaatevinkel (ühis)elule, millega on praktilises plaanis vähe pihta hakata. Oti praktilis-poliitilisi ettepanekuid võib äärmisel juhul tõlgendada üleskutsena vabakondluseks (vt VK1, ptk 7) kitsale ringile, pühakutelt pühakutele. Ometi ei saa eeldada, et inimkond tervenisti loobuks igasugusest kujude-fetišismist ja vastanduvast identiteedist. Ott sellist utoopilist programmi selgesõnutsi ei esita ning tema esitusest pole ka näha, kuidas mõni käimasolev algatus (nagu nt hõiva­mispoliitika) juhiks inimkonda kvalitatiivselt uuele, väekamale tasandile. Pigem kumab väekirjadest korduvalt läbi sümpaatia nn arhailiste, riigi-eelsete ühiskondade suhtes, kus olid kasutusel efektiivsemad meetmed väe klombistumise vastu kujudesse (vt nt VK4, „Pilla!“). Ott adub väga hästi kaasajale omaseid suurprobleeme nagu ökoloogiline kriis ja kapitalismi omapära toimida iga ühiskondliku formatsiooni silmapiirina (VK4, lk 47), kuid on seejuures hämmastavalt optimistlik, üliharva kerkib arutluses esile võimalus, et seisame kataklüsmi lävel (VK4, lk 144-145).

Kui jätta kõrvale võimalus, et kogu inimkond muutub päevapealt valgustunuks, pühakuteks, siis ei sisalda Oti poliitilised visioonid mingit realistlikku tegevusprogrammi. Pühakutest inimkond on ka Oti epistemoloogia seisukohalt võimatu: keeleolendina ei saa olla kontaktis ainult ja üksnes väe enesega, väenduse praktiseerimiseks on vaja kujusid, ikoone. Väga täpselt analüüsib Ott seda, et väele viitavad ikoonid kipuvad praktikas muutuma konkreetsetele asjaoludele viitavateks iidoliteks (VK1, ptk 8).

Teoorias on igati õige, et empaatilist hoolt ning sellest tulenevaid hüvesid tuleks jagada kõigile inimestele ning ka teistele eluvormidele, kuid Oti normatiivselt nõudlikud esseed ei vihja, kuidas selline uus maailmakord peaks tehniliselt saabuma ja toimima. Väga põnev oleks viia Oti visioonid (nt kodanikupalk kogu inimkonnale) kokku mõne rehkendada mõistva mõtlejaga, näiteks Mihkel Kunnusega, kuid karta on, et olemasoleva rahvastiku arvuga ei tule rehkendus välja.

Eelnevalt tutvustatud mitmekesisuse argumendist jääb mulje, et mida avatum maailm, seda parem-väekam olukord. Kuid ometi pole see nõnda ka Oti enda mõtlemise raames. Juba füüsikalistest sidemetest alates ilmneb, et süsteemi ja ka iga selle isendit iseloomustab teatavates kindlates piirides toimiv lävimisjõud (VK1, lk 229), mida ei saa lõputult avardada. Kui kontaktide arv on alla optimumi, siis süsteem hangub, kuid liiga paljude kontaktide korral süsteem hajub – tõsi küll, väe seisukohalt pole sellest midagi, alati tekib midagi muud. Ei ole üldsegi selge, kas maailma praeguses üleilmastumise järgus aset leidev kontaktide ja sidemete plahvatuslik kasv on jätkusuutlik. Seda tuleks uurida konkreetsemate vahenditega, kuid Ott seda ei tee ega viita ka piisavalt teiste tehtule, tema viited süsteemiteooriale on üldsõnalised.

Oti pühaku-vaatevinkel heidab varju ka väemõtlemise alustele. Oti jaoks on vägi põhiliselt mahe, see avaldub isiklikus plaanis toimimata toimimises ja teistes idamaistes meditatiivsetes praktikates (VK1, ptk 8). Ka ühiskondlikus plaanis on poliitika Oti jaoks konsensus­protsess (VK4, lk 18), ühiskonna hõlbustamine (VK4, lk 350) ning võimalik on moodustada avatud gruppe, mis ei põhine vastandumisel (VK4, 38). Üksnes remargi korras mööndakse väe teatavat seotust vägivallaga ning vägilase asetumist väljapoole moraalne-amoraalne kategooriaid (VK1, lk 37). Need liinid on Oti väemõtlemises skandaalselt maha vaikitud, olgugi et nende üle on kaasaja kontinentaalfilosoofias pidevalt vaieldud – ka Oti suur eeskuju Deleuze pole sugugi nii „mahe“.

Tasub rõhutada, et vägivallal, väe impulsiivsel kulgemisel ei pea olema tingimata ideoloogiline õigustus mõne tulevase kuju nimel – seda õigustust Oti mõtlemine omajagu diskrediteerib. Vägivald võib lahvatada ka konkreetse õigustuseta, nn puhta revolutsioonilise olukorrana, mida on maailmas palju nähtud ja analüüsitudki. Sõbraliku poliitika ja vastanduseta grupiloome kontseptsioonid vajanuks samuti tihedamat argumentatsiooni kaasaegse filosoofia väljal – autoriteetseim vastupidi mõtleja on meilgi tuntud-tõlgitud Ernesto Laclau, kes lähtub muide samuti kõigi kujude keskmes olevast tühjusest, nagu Ottki. Ei Laclauga ega laiemalt väe sõjaka tõlgendusega Ott oma mõtlemises piisavalt ei vaidle, ammutades selle asemel mahedat inspiratsiooni Hiina mõtlemisest. Samuti ei haaku Ott oma töödes miskipärast radikaalse demokraatia edendamise võitluslike vooludega (nt Hardt ja Negri). Nii sisult kui stiililt kukub välja nii, et Oti mõtlemine on üliviisakas ja poliitkorrektne, see muutub pikapeale isegi igavaks. Väikest leevendust pakub väekirjade viimane, luuleköide, kus lastakse väel kõlada ka vägisõnadena (VK6, lk 197, 254).

Lõpetuseks mõni sõna Oti väemõtlemise esteetilisest küljest (VK5). Ott tõlgendab ühtviisi vabalt ja elegantselt nii kirjandust, maali, filmi kui ka teatrit. Tasub silmas pidada, et kõik analüüsid on tehtud väemõtlemise prisma läbi rõhuasetusega muundumisel ning ka tõlgendusobjektid on seks puhuks hoolikalt valitud. Oti kunstitõlgendused ütlevad rohkem tema enda mõtlemise kui vaadeldud teoste kohta ning kui neid köite jagu järjest lugeda, tekib isegi kerge tüdimus. Kindlasti soovitan lugeda programmilist esseed „Kunstist“ (VK5, lk 135jj), kus määratletakse veenvalt kunsti roll väenduses: kunstiteos viitab endale ning peatab keeles aset leidva pideva automaatse viitamisahela asjadele, tekitab toimiva eluterviku suhtes distantsi (VK5, lk 136-138).

Oti väemõtlemine on võtnud selge kuju ning esitatud arusaadavate argumentide abil. Samas on ta oma teostega Eesti filosoofilise ruumi üle küllastanud, mistõttu, nagu olen aru saanud, pole keegi jaksanud selle teooriaga tõsisesse vaidlusse asuda, ilmunud on vaid napid ülistavad arvustused üksikteoste kohta. Aga iga mõtlemine vajab avardumiseks ja täpsustumiseks just süvitsiminevat vaidlust. Teen lõpetuseks ettepaneku ei-tea-kellele hakata mõtlema tõsiste kriitiliste artiklite kogumikule Oti väemõtlemise kohta. Kogumik võiks ilmuda autori 50ndaks sünnipäevaks, mis tundub küll olevat veel mägede taga, kuid see aeg on küll kiire tulema. Kui arvestada keskmise eesti filosoofi töötempoga, peaks juba nüüd kohe pihta hakkama, et õigeks ajaks valmis saada. Sääraste kogumike üllitamine on laias ilmas akadeemiline argipäev, kuid eesti filosoofias pretsedenditu üleskutse — kuid pole meil ju ka säärast vägimeest varem olnud.

 

* Kaante vahel eesti keeles avaldatud lehekülgede mahu osas võib Oti üles kaaluda ehk Alfred Koort, küsimus vajaks tõsisemat tekstoloogilist mõõtmist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht