Õnnetusest olla kreeklane

Arne Luht

„Kreeklane teeb kõik, mida suudab, et suurendada lõhet soovi ja tegelikkuse vahel. Kreeklane ei pane põhimõtteliselt reaalsust tähele. Ta elab kahekordselt üle oma võimaluste, lubab kolmekordselt seda, mida anda suudab. Ta teab neli korda rohkem, kui on tegelikult õppinud, ja näitab oma tundeid välja viis korda tugevamalt, kui tegelikult tunneb. Nii nagu inimesel on turjal pärispatt, on kreeklasel tema suguselts. Teistel rahvastel on sugulased, kreeklasel on perekond: äripartnerid elus (ja surmas). Teistel rahvastel on institutsioonid, kreeklastel on õhuvirvendused. Igasuguse süsteemi puudumine Kreekas on välistanud isegi klassisüsteemi tekkimise. Kreeka majandus koosneb peamiselt umbes kolmekümnest suurest ettevõttest, mis kõik sõltuvad ühest pangast, mis omakorda sõltub riigist. (Niisiis on Kreekas siiski ka sotsialism olemas …) Ainukesed suured kreeka kapitalistid on laevaomanikud, aga nad ei ela Kreekas. Kreeka õnnetuse juured on kaks rahvuslikku alaväärsuskompleksi: üks ajas – esivanemate suhtes, teine ruumis – „eurooplaste” suhtes. Kreeklased näevad oma riiki nii, nagu oleks see ikka veel Türgi provints, ja neil on õigus. Millal tahes kreeklane Euroopast räägib, lülitab ta Kreeka automaatselt välja, kui välismaalane räägib Euroopast, pole see mõeldav Kreekata. Metoodilisuse ja süsteemsusega, mis tema argielus puuduvad, keskendub kreeklane oma salamissioonile: purustada imeilus maa, mille saatus talle andnud, nii efektiivselt kui võimalik. Liialdamine ei ole mitte ainult rahvuslik puudujääk, see on kreeklase eluvorm, rahvusliku karakteri konstant.” Need tarkuseterad võiksid olla välja nopitud päevakajalisest Euroopa ajakirjandusest, on aga pärit ühest 37 aastat tagasi Kreekas ilmunud kreeka filosoofi raamatukesest. Kreeka hädadele seletusi otsides avastati see nüüd Saksamaal, tõlgiti ja anti välja. „Õnnetusest olla kreeklane” autor Nikos Dimou on Ateena ja Müncheni ülikoolis koolituse saanud kreeka filosoof. Tema kaua küpsenud aforismikogu sai Kreekas ilmuda alles aastal 1975, kui sõjaline diktatuur oli lõppenud ja loodud vabariik. Raamat, nagu ütleb Dimou, sündis murest oma isamaa pärast sõjalise diktatuuri aastatel, kui vabadus oli asendatud natsionalistlike sümbolitega ja demokraatia asemel valitses antiigi ja mütoloogia steriilne ülistamine.

Tragöödiahõngulise pealkirja all ilmunud 193 aforismi pole aktuaalsust kaotanud ja annavad kreeklastest pildi, milleni keskmise Euroopa koolihariduse toel poleks saanudki jõuda. Eurooplane on lugenud põnevat vanakreeka mütoloogiat, mille iseärasuseks inimlikud jumalad, keda sai üle kavaldada ja kelle ülekavaldadamise oskusega võis mõõta kangelasi. Teame, et olid heroilised sõjad pärslastega, keda võitmata oleks tänasel Euroopal võib-olla hoopis teine nägu, ning hulk maiseid gigante nagu Platon ja Aristoteles, kelleta õhtumaa demokraatia oleks mõeldamatu.

Aga see kõik oli väga ammu. Hellase kõrgkultuuri ja tänase Kreeka vahel seisavad vägagi teistsugused kaks tuhat aastat. Poolteist sajandit enne Kristust tulid roomlased ja tegid Kreeka tsivilisatsioonist Imperium Romanum’i provintsi. Kolmsada aastat pärast Kristust tegi Rooma keiser Constantinus Suur pealinnaks Konstantinoopoli, pannes aluse Ida-Rooma keisririigile ehk Bütsantsile. Nii said kreeklastest esimese kristliku tsivilisatsiooni kandjad. 1453. aastal tegid türklased tuhandeaastasele Bütsantsile lõpu ja õigeusklikest kreeklastest ligi 400 aastaks Ottomani impeeriumi alamad. Iseseisvus suudeti kätte võidelda alles 1820ndatel.

Sajandeid kestnud tragöödia, nagu ütleb Dimou, sellega ei lõppenud. Türgiaegne mentaliteet jäi püsima: kui kreeklased praegu Kreeka riigist räägivad, on neil tunne, et see pole mitte oma, vaid mingi võõras asi. Türgi ikke all oli maksudest kõrvalehiilimine auasi, aga sama suhtumine on kandunud üle oma riiki ja kestab.

Teine tõsine probleem – identiteet. Ottomani impeeriumi alt vabanedes oli pea kogu rahvas talupojad, keskklass, nagu mujal Euroopas, puudus. Rahvusbiograafias puudusid ka suured murrangud, mis tegid muust Euroopast Euroopa: renessanss, reformatsioon, valgustusajastu, tööstusrevolutsioon. Kreeka lihtsalt katapulteeriti feodalismist moodsasse aega ja lennu käigus tuli kiiresti kokku panna oma riigi alused. Selle operatsiooniga koos jutlustasid kreeka liidrid oma rahvale, et see on teistest parem, sest tema selja taga on inimkonna ajaloo hiilgavaim tsivilisatsioon. (Tänapäeva uuskreeklane ei saanud ju pärineda Balkani talupojast!)

Saksa televisioonis kõneles Nikos Dimou, et kreeklane ei ole kunagi õppinud tunnistama isiklikku vastutust. Süüdi on alati mingid välisjõud: salateenistused, NATO, nüüd siis „vampiir” Angela Merkel ja natsid. Ja kuna mütologiseerimine ning selle abil hädade põhjuste leidmine on rahvas väga sügavalt juurdunud, on kreeklane veendunud, et Euroopas reaalset rahanduskriisi tegelikult ei ole. See on kunstlikult loodud, tagamõtteks sakslaste salaplaan Kreekas kõik odavalt üles osta.

Kõigi nende kibedate aforismide peale vannutab Dimou, et ta ei ole Kreeka-vastane, vaid tahab kaaskodanikke aidata iidse Delfi oraakli motoga: „Tunne iseennast!”. Ja ta oleks olnud õnnelik, kui see 70 leheküljega raamat ei oleks nüüd nii suure tähelepanu alla sattunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming