Õnn luua eliiti

Vähemalt näiliselt on kogu presidendi valimise protsess parteide tagatoast avalikkuse ette toodud.

OTT KARULIN

Kulub veel viisteist aastat, enne kui Eesti vabariigi presidendiks saavad kandideerida needki, kes sündinud juba taastatud iseseisvusega Eestis. Ealise alampiiri – 40 eluaastat – seab presidendikandidaadile põhiseadus ja ju on nii õige, sest lisaks vähestele päevapoliitilistele ülesannetele on presidendi roll suuresti rahustaja, südametunnistusele koputaja, selgitaja oma ja selleks vajalikud oskused – kaalutlev meel, julgus kritiseerida ja tahe mõista – edenevadki inimeses kogemuste ladestumisel.

Ei teagi, miks nii väga ootan presidenti, kel poleks vahetut kogemust nõukogude ajast. Miks mind ja ehk paljusid põlvkonnakaaslasigi on nii raske veenda, et riigikorra ja partei vahetumine pole takistus poliitilise karjääri jätkamiseks. Nagu öeldud, kaob see ebalus viieteistkümne aasta pärast. Huvitav, kas siis mõõdetakse presidendikandidaadi väärtust just aastatega, mil ta NLis elas, sest see peaks justkui tagama tööriistad samade vigade vältimiseks … Kandidaat, kellele Eesti iseseisvuse taastamise sündmused ennekõike klassiruumi aknast sisse paistsid, on juba seekordsetelgi presidendivalimistel – ja see on ajalooline ehk murrangulinegi hetk (just viivuks see murrang jääbki, sest on vähe usutav, et Mailis Repsist saab järgmine president, muu hulgas seetõttu, et aastakese eest päevapoliitikas toimunud põlvkonnavahetus pole säravaid tulemusi andnud).

Kas just ajaloolist, aga teistsugust on seekordsetel presidendivalimistel muudki. Vähemalt näiliselt on kogu valimisprotsess parteide tagatoast avalikkuse ette toodud: kandidaadi kandidaatide nimed hõigati nende endi või teiste poolt välja juba mitu kuud tagasi ning sellest ajast on igaüks saanud korduvalt jutustada oma saatuse lugu meedias, peetud on arvukalt debatte. Tõde sündivat vaidluses … Kuigi lõplikud otsused tehakse ikkagi parteide tagatoas ja kinnitatakse riigikogus – tõenäolisemalt küll valimiskogus –, pean pikka avalikku kampaaniat ja ohtraid debatte siiski väga oluliseks mitmel põhjusel. Esiteks saab seeläbi igaühele selgemaks, kuidas Eestis presidenti valitakse – põhiseadust peaksidki tundma kõik Eesti elanikud, mitte ainult kodakondsuseksamiks valmistujad.

Muidugi on selline avalik kampaania üks veider mäng: rahva poolehoiu nimel käib pidev mõõduvõtt, mille eesmärgiks selgitada, kuidas täpselt rahvas presidenti valida ei saa. Ma ei kuulu nende hulka, kes peavad presidendi otsevalimisi heaks ideeks, küll aga on seekordne presidendivalimiste protsess oma debattidega andnud veidi enam kindlust, et kui lähikümnend(e)il tõepoolest põhiseadust nii muudetakse, et presidenti hakkab valima rahvas, on viimane – ja ka poliitikud – selleks märksa paremini valmis kui siiani. Ma tahan uskuda, et kui otsustusõigus tõesti rahvale läheb, ei kasva mitte presidendikandidaatite populistlikkus avalikes debattides, kus sel aastal pole oldud õnneks eriti loosunglikud, vaid kandideerijate oskus argumenteeritult ja huvitavalt oma seisukohti väljendada; et Trump pole trump.

Selles osas on väga suur roll ka kampaaniameeskonnal. Seekordsed presidendivalimised on vist esimesed, kus paljude kandidaatide kampaaniat juhivad parteisekretäride asemel suhtekorraldajad ja teised avaliku elu tegelased. Kõige jõulisemalt ja avalikumalt on tegutsenud Marina Kaljuranna ja Siim Kallase meeskonnad, parteiväline tugistruktuur on nähtavasti ka Allar Jõksil ja Mailis Repsil, kuigi esimese puhul polegi päriselt aru saada, kas IRLi tagatuba ongi tema meeskond või on partei kandidaadi kampaania omavoliliselt üle võtnud, nagu jääb ka selgusetuks, kas Repsi meeskonna panus piirdus kandidaadi välimusele uue hingamise andmisega (mida on selgelt vähe) või on nad nähtamatult edaspidigi protsessi juhtinud (mis oleks õnnestumine). Igal juhul on meediale suureks mängitud kandidatuuri ülesseadmise üritus, täpselt ajastatud raamatuesitlus, meediaplaani järgi ilmuvad arvamuslood, esinemised saadetes ja debattides, kalkuleeritud hulgal ja ajal avaldatud detailid kandidaadi isiklikust elust jms kõik XXI sajandi presidendikampaania loomulik osa. Nüüd ka Eestis. Eelneva taustal on isegi üllatav, kui vähe on meeskonnad oma kandidaate debattideks ette valmistanud, jättes nad vestlusjuhtide meelevalda, reageerijateks. Oskus viia vestlus endale olulistele teemadele küsimusest hoolimata, viidata pidevalt vastaskandidaatide nõrkustele, nii et see ei mõju otsese rünnakuna ja petab ära ka debatijuhi, varieerida vastuseid debatist debatti korduvatele küsimustele (sealhulgas aina uusi isiklikke kogemusi näitena tuues) ja kasutada keelt tööriistana (sest kujundlik ja sünonüümirohke, hästi rütmistatud lausestusega kõne paelub publikut) on ju kõik elementaarsed eeldused meeldejäävaks avalikuks esinemiseks. Meie presidendikandidaatidel tuleb seda veel õppida, kas või Kallase esinemisi üle vaadates.

Siinkohal võiks ahastavalt hüüda: „Kas me selliseid treenitud olevusi siis tahamegi Eesti presidendiks?“ Vastus on jah, sest kõik need võtted toimivad vaid siis, kui kandidaadil ka midagi sisulist öelda on – vastasel korral … no vaadake Trumpi.

Palju rohkem muretseksin ma selle pärast, mis saab presidendiks valitu meeskonnast ja ka talle avalikult toetust avaldanuist hiljem. Presidendil on vaieldamatult suur võim luua eliiti. Kõige nähtavam osa sellest on muidugi vabariigi aastapäeva kätlemistseremoonia ja riiklike teenetemärkide saajate nimekiri, aga igapäevaseltki tegutseb presidendi juures mitu institutsiooni (mõttekoda, kultuurirahastu, riigikaitse nõukogu jne) ning vähe tähtis pole seegi, milliseid ettevõtmisi president oma kohalolekuga väärtustab. Ühelt poolt on selliste pehmete vahendite kasutamine presidendile oluliste teemade rõhutamiseks täiesti normaalne ja oodatavgi, aga mida avalikumaks lähevad presidendikampaaniad, seda olulisem on seegi, kes oma toetuse juba kandideerimise ajal selgesõnaliselt välja ütleb. Jällegi, kui mõista ja aktsepteerida, et Eesti valib koos presidendiga järgmisteks aastateks ka eliidi, polegi nagu erilist probleemi (seda siis eeldusel, et presidendiks ei saa kunagi inimene, kel puudub tahe või võime teise, s.t temast erineva maailmavaatega inimeste rolli ühiskonnaelus tunnistada), küll aga tekitab kahtlusi presidendikandidaat, kes räägib justkui vaid iseenda eest, eitades kampaaniameeskonna olemasolu.

Kui nüüd lõpetuseks küsida, kellele langeb sel korral õnn eliiti luua, siis … Njah, häältehulga matemaatika, isiklikud anti- ja sümpaatiad ning avalikule kampaaniale vaatamata ikkagi parteide tagatoas toimuv tekitavad palju enam küsimusi, kui annavad vastuseid. Nagu eelkirjutatustki järeldada võib, on kõige õnnestunum kampaania olnud Siim Kallasel. Pole kahtlustki, et tal on olemas ulatuslik väliskontaktide võrgustik ja vajalikud diplomaatilised võimed, aga president pole ju ainult Eesti esidiplomaat – kui ka viimased kümme aastat nii on olnud. Kallasel on kaks komistuskivi, mõlemad pika ajalooga. NLKP liikmesus ja iseseisvuse taastamise järgsete aastate tegevus Eesti panga presidendina on luukered, mis juba nii kaua kapist väljas, et kuuluvad justkui tolmuma mõnda arhiivi ehk nendega tuleb leppida – nagu teistegi kandidaatide puhul veel järgmised viisteist aastat. Teiseks komistuskiviks on aga Reformierakonna täiesti arusaamatu või siis tänaseni veel oma geniaalsust varjav strateegia paisata presidendirallisse kaks kandidaati. Millegipärast usun, et Kallas pani oma kandidatuuriga Taavi Rõiva lihtsalt fakti ette ja viimane ei osanud selle teadmisega midagi pihta hakata ega kuidagi leppida. Kui nii, siis on ehk Kallasel julgust end Reformierakonnast distantseerida ka presidendina, sest president tõepoolest ei tohiks tulla valitsuserakonnast – selline ahnus pole lihtsalt riigimehelik.

Ka Marina Kaljurand on tugev diplomaat ja võinuks olla, nagu tema kampaaniameistrid ka ilmselt plaanisid, hääletute esindaja – naine, vene päritolu –, kui suurima venekeelsete toetusega Eesti partei Keskerakond poleks ootamatult (vist ka Savisaarele endale) üles seadnud Mailis Repsi. Viimase kampaania on küll teistega võrreldes tagasihoidlikum, aga seda sisulisem – just Reps on debattides see, kes hästi ettevalmistununa oskab ja tahab tõestada, mida väidab, julgedes samas avaldada seisukohti, mis enamuse poolehoidu ei võida. Kui Reps oleks ka debateerijana julgem, ei jääks tema ausus ehk nii märkamatuks, kuigi arvatavasti ei aitaks seegi, sest ennekõike määrab tema saatuse seos „suure paha“ Keskerakonnaga.

Teine pahalane on selle loogika järgi Mart Helme, kes on kandidaatidest üks selgelt ühe partei esindaja Eiki Nestori kõrval. Helmegi on debattides veenev, kuigi pisut kahtlen, et tema debatist debatti mahenevad seisukohad näiteks Euroopa Liidu ja sellesse kuulumise osas märgivad EKRE kui partei retoorika muutust, olles pigem „eesmärk pühitseb abinõu“ tüüpi kohanemised avaliku kampaaniaga. Nestor on aga võtnud nn tavalise inimese rolli: ta räägib asjadest lihtsalt ja arusaadavalt, viskab nalja ja on muidu semulik. Kes ei tahaks sellise mehe juures Kadrioru lossi roosiaias mõnusalt murul lebotada ja maailma asjadest kõneleda … Nestoriga juba eliiti ei tekiks, tundub tema kampaania sõnum olevat, aga kahjuks on selle kõrvalnähuks teemade liignegi lihtsustamine ja säravate omamõtete vähesus. See on vist seniste debattide üllatavaim pettumus.

Oota – ei ole ju nii! Aga Allar Jõks? Jah, talle on viimased nädalad tõesti rasked olnud (nii napilt, oi kui napilt ei vedanud välja). Näe, mis vaid üks kohatu nali, üks debatt teha võib. Tegelikult saanuks Jõks sellest üsnagi lihtsalt välja tulla: paberil oli õige stsenaarium – palu vabandust, tunnista viga, võta vastaskandidaatidel ära võimalus seda sulle ette heita ise esimesena teemat käsitledes – ilmselt olemas, aga fopaa mõjus Jõksi enesekindlusele ehk enamgi, kui ta ise või tema meeskond arvas. Lisaks veel IRLi soovimatult aktiivne toetuskampaania, mis sisuliselt nullis Jõksi kandidatuuri tuuma – parteideülesus ja -välisus.

Seega ei jäägi nagu kedagi järele … Väga lihtne oleks siinkohal nõuda nn musta hobust, kedagi, kes ilmub pildile alles valimiskogus ja kes osutub sobivaks kompromisskandidaadiks enamikule erakondadele. Tunnistan, et plaanisingi oma artikli just selle lootusega lõpetada, aga et arutelus – kui see ka on vaid sisediskussioon – sünnib teadmine, ei pea ma nn musta hobust ausaks lahendiks just põhjusel, et erinevalt eelnimetatuist pole ta läbi teinud avalikku kampaaniat ja mõjuks seetõttu – ehk paradoksaalseltki – parteide tagatoas tehtuna. See aga muudaks kogu seekordse avalikkuse silme all peetud presidendiks pürgimise protsessi sisuliselt farsiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar